Olen tänulik meie
kirjandusklubile, kes otsustas mai kuu lugemiseks valida Viivi Luige „Seitsmes
rahukevad“. Mul on see raamat mõtteis olnud küll, kuid lugemiseni ei ole
kuidagi jõudnud. Nüüd aga taganemise maad ei olnud.
Nagu ütleb
pealkirigi, seitse aastat on möödas sõjast. Nõukogude kord on korralikult kanda
kinnitanud, kuid inimestel on meeles veel iseseisev riik ning leppimist olukorraga
ei ole. Viie aastane tüdruk elab oma lapseelu ümbritseva paistel. Ta näib
üksildane vaatamata sellele, et tal on vanemad, vanaema, koer, kanad,
naabri-Aime. Pere täiskasvanud on hõivatud riigikorra ning olme muredega. Laps
peegeldab aga kõige paremini seda, mis hetkel on. Nii kumab väikese tüdruku
mängust kõik kaasaegne, k.a kolhoosid, küüditamine, metsavendlus. Laps on nagu
käsn, kes imab endasse seda, mida näeb ja kuuleb. Kuna lugu on kirjutatud läbi
lapsesilmade nähtu, siis jäi minule siiski üldmulje vaatamata raskustele, helge.
Lihtsalt lapse nägemuses ei ole veel seda koorma kandmise raskust, lapse silmad
võtavad mure maha, pisendavad eluraskusi, poliitilist korda ning lapse arusaam
on vahetu ja siiras.
Tekst on hästi
tihe ja vajab päriselt kohalolu ning mõttega kaasa töötamist. Lugeda ei saa n.ö
ülejala ja kiiruga, vastasel juhul ei jõua mõte kohale. Rosinakohad olid minu
jaoks murdekeel dialoogides, mis oli kuidagi väga vahetu ning andis piltlikkust
juurde, ja samas oli ka nostalgia, sest ka minu isa kasutas palju selliseid
sõnu. Mingis mõttes haakus see lugu
Margus Tabori „Mamma lugudega“, seda just selle keelepruugi ja dialoogide
humoorikuse poolest, ja muidugi Leelo Tungla „Seltsimees laps“ oli analoogne
lugu.
Kui kuld, teemandid ja tarkade kivi juba käeulatuses,
ei siis hooli kangelane enam koormahobustest, juhtkoertest, naistest, lastest
ega oma kõhunahast. Lk 23
Raamatud ei olnud nagu pearätikud, pesuvannid,
palitud ja vildikaloosid, mille juures on tähtis, millest tehtud, palju maksab
ja kas vastu peab. Tehtud olid nad paberist ja papist, maksid vähem kui muud
asjad, vastu ei pidanud nad üldse – kartsid tuld ja vett, hiiri ja rotte,
väikesi lapsi ja paberikoisid. Ja ometi olid nad ka asjad – rasked, nurgelised,
nad mütsatasid maha kukkudes, nende vastu võis enda valusasti ära lüüa, aga oli
üks ja peamine, mis neid eriliseks tegi –
kui sa nad sülle võtad, siis ei ole sul süles mitte hunnik paberit ja pappi,
vaid võõrad inimesed, suuremad linnad, kaljumäed, tühjad väljad, koletised ja
lohemaod ning ise muutud sa hiiglaseks, kes seda kirjut elu ühest toast teise
kannab, lubab ja keelab. Kui aga asi juba väga hulluks läheb, tuul ulub, veri
voolab ja mõrtsuka näole saatanlik irve tekib, võetakse mitu lehte ühekorraga
või lüüakse raamat hoopis kinni ja igal juhul ollakse võitja lk 78
Kirjastus: Eesti
Raamat, 1985
191 lk