Seitsmes rahukevad

 

Olen tänulik meie kirjandusklubile, kes otsustas mai kuu lugemiseks valida Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“. Mul on see raamat mõtteis olnud küll, kuid lugemiseni ei ole kuidagi jõudnud. Nüüd aga taganemise maad ei olnud.

Nagu ütleb pealkirigi, seitse aastat on möödas sõjast. Nõukogude kord on korralikult kanda kinnitanud, kuid inimestel on meeles veel iseseisev riik ning leppimist olukorraga ei ole. Viie aastane tüdruk elab oma lapseelu ümbritseva paistel. Ta näib üksildane vaatamata sellele, et tal on vanemad, vanaema, koer, kanad, naabri-Aime. Pere täiskasvanud on hõivatud riigikorra ning olme muredega. Laps peegeldab aga kõige paremini seda, mis hetkel on. Nii kumab väikese tüdruku mängust kõik kaasaegne, k.a kolhoosid, küüditamine, metsavendlus. Laps on nagu käsn, kes imab endasse seda, mida näeb ja kuuleb. Kuna lugu on kirjutatud läbi lapsesilmade nähtu, siis jäi minule siiski üldmulje vaatamata raskustele, helge. Lihtsalt lapse nägemuses ei ole veel seda koorma kandmise raskust, lapse silmad võtavad mure maha, pisendavad eluraskusi, poliitilist korda ning lapse arusaam on vahetu ja siiras.

Tekst on hästi tihe ja vajab päriselt kohalolu ning mõttega kaasa töötamist. Lugeda ei saa n.ö ülejala ja kiiruga, vastasel juhul ei jõua mõte kohale. Rosinakohad olid minu jaoks murdekeel dialoogides, mis oli kuidagi väga vahetu ning andis piltlikkust juurde, ja samas oli ka nostalgia, sest ka minu isa kasutas palju selliseid sõnu.  Mingis mõttes haakus see lugu Margus Tabori „Mamma lugudega“, seda just selle keelepruugi ja dialoogide humoorikuse poolest, ja muidugi Leelo Tungla „Seltsimees laps“ oli analoogne lugu.

Kui kuld, teemandid ja tarkade kivi juba käeulatuses, ei siis hooli kangelane enam koormahobustest, juhtkoertest, naistest, lastest ega oma kõhunahast. Lk 23

Raamatud ei olnud nagu pearätikud, pesuvannid, palitud ja vildikaloosid, mille juures on tähtis, millest tehtud, palju maksab ja kas vastu peab. Tehtud olid nad paberist ja papist, maksid vähem kui muud asjad, vastu ei pidanud nad üldse – kartsid tuld ja vett, hiiri ja rotte, väikesi lapsi ja paberikoisid. Ja ometi olid nad ka asjad – rasked, nurgelised, nad mütsatasid maha kukkudes, nende vastu võis enda valusasti ära lüüa, aga oli üks ja  peamine, mis neid eriliseks tegi – kui sa nad sülle võtad, siis ei ole sul süles mitte hunnik paberit ja pappi, vaid võõrad inimesed, suuremad linnad, kaljumäed, tühjad väljad, koletised ja lohemaod ning ise muutud sa hiiglaseks, kes seda kirjut elu ühest toast teise kannab, lubab ja keelab. Kui aga asi juba väga hulluks läheb, tuul ulub, veri voolab ja mõrtsuka näole saatanlik irve tekib, võetakse mitu lehte ühekorraga või lüüakse raamat hoopis kinni ja igal juhul ollakse võitja lk 78

Kirjastus: Eesti Raamat, 1985

191 lk

 

Mida siit näha võib

 

Lasin end taas „Moodsa aja“ sarjal üllatada. Seekord siis saksa kirjandus, Mariana Leky „Mida siit näha võib“.

Luise on raamatu alguses kümne aastane tüdruk, kes elab kõrvalises külas koos isevärki inimestega. Vanaema Selma, Elsbeth, optik, Frederik, ema ja Alberto, Palm, koer Alaska jt. – nad kõik mõjutavad väikest tüdrukut oma vaadete ja ellusuhtumisega väga. Luisel on vedanud, sest teda ümbritseb soojus, hoolimine, armastus. Raamatu lõpuks on Luisest saanud 35 aastane naine, ja „Mida siit näha võib“ ongi Luise kasvamise, arenemise ja armastuse lugu.

Taas üks omanäoline raamat, mis eristub väga huvitavate karakterite ja meeleolu loomise poolest. Eksistensiaalsed küsimused, miks olnud asjad on juhtunud, miks elud on kulgenud nii nagu nad on kulgenud, elu ajalikkus ja omamoodi tähenduslikkus, poevad hinge ning panevad mõtlema selle kõige üle ka pärast raamatu sulgemist. Mulle meeldis, et kõik tegelased on sisimas head, et nad oma nõrkusehetki tunnistavad, nii on võimalik nende kõigi vastu tunda poolehoidu. Lugu on ühtlaselt voolav, pinge ei tõuse ega lange, samas on see miski olemas, mis puudutab ja paneb seda lugu armastama. Ka võimatuna näiv armastuslugu on isetu ja armas. Selles loos on natuke „Väikese printsi“ – näha silmale nähtamatut, ning pisut võrdleks ka „Seitsmenda rahukevadega“, seda just lapsesilmade läbi nähtu osas. Samas meeleolud on siiski oluliselt erinevad. Neid kuldseid lauseid, mis puudutavad, neid on siin samuti palju. „Mida siit näha võib“ on selline tore kombo, mida kujutaks ette ka mõnusa filmina.

Mulle meeldis ja soovitan!

Armastus saab su kätte,..., ta astub sisse nagu kohtutäitur ....  Sisse astuv armastus, ..., kleebib arestimiskleepsu kõigele, mis sul on, ja ütleb: „See kõik ei kuulu nüüd enam sulle.“ Lk 142

Lennujaamad kihavad hoolikalt varjatud tõdedest, mis tahavad viimasel hetkel päevavalgele tulla. Kõikjla oli näga inimesi, kes kallistasid üksteist, ja ma lootsin, et nad tegid seda sellepärast, et päevavalgele oli tulnud tõde, mis ei osutunud kaugeltki nii õudsaks ja hirmutavaks, kui nad olid kartnud. Aga võib olla kallistasid inimesed üksteist nii kõvasti ainult selleks, et mahavaikitud tõel poleks mingit võimalust välja pääseda ega veel viimastel meetritel haisu ja lärmi levitada. Lk 177

Läbiv lause raamatus: Kui me midagi vaatame, võib see meie pilgu eest kaduda, aga kui me ie püüa seda näha, et saa se kuhugi kaduda.

Ja lõpuks üks tore mängu mõte:

Sarnasusemängu puhul nimetasime meie optikule kaks asja, mis ei kuulunud kokku, ja optik pidi nad omavahel ühendusse viima. „Matemaatika ja vasikamaks“ ütlesin mina. „Mõlemad tuleb läbi seedida,“ ütles optik, „ja kumbki ei maitse sulle.“ Lk 41

Kirjastus: Varrak, 2022

262 lk

Seitsme põlve müsteerium

 

Uusi kuulsusi, kes ise enda sisemise jõuga suudavad endale nime teha,  meil aeg ajalt tekib. Ants Rootslane kahtlemata on tuntud nimi, püüan ka mõista tema fenomeni. Uudishimu on ju edasiviiv jõud.

Suhtun igasugu voodoo, nõiduse, selgeltnägemise jne seotuga skeptiliselt. Absoluutselt ei eita, aga täielikult ei mõista ka. Samamoodi ma ei mõista, kuidas saab inimene, kellel on karisma kuid haridust ei ole,  hakata psühholoogiks, nõustajaks vms.😏 Rootslasega üldjoontes see nii on, kuid nõu tuleb mitmes vallas. Muidugi oli selles raamatus ka täiesti aktsepteeritavaid, loogilisi mõttekohti, kuid oli ka kulmu kergitamise kohti. Ei hakkagi siinkohal välja kirjutama, mis mind kulmu kergitama pani. Üldjoontes selline lugemine vast toonust ikka tõstab, või vähemalt tükki küljest ära ei võta. Minul ei võtnud. 😃  Aga ma ei saa aru sellest seitsme põlve müsteeriumist vabanemisest. Võib ju olla, et vanavanavanavanemate patud nuheldakse nüüd minu põlvkonna kaela, aga kui ma seda täpset pattu ei tea, kuidas ma sellest siis vabanen. 😇

JES kirjastus, 2021

294 lk