Seitsmes rahukevad

 

Olen tänulik meie kirjandusklubile, kes otsustas mai kuu lugemiseks valida Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“. Mul on see raamat mõtteis olnud küll, kuid lugemiseni ei ole kuidagi jõudnud. Nüüd aga taganemise maad ei olnud.

Nagu ütleb pealkirigi, seitse aastat on möödas sõjast. Nõukogude kord on korralikult kanda kinnitanud, kuid inimestel on meeles veel iseseisev riik ning leppimist olukorraga ei ole. Viie aastane tüdruk elab oma lapseelu ümbritseva paistel. Ta näib üksildane vaatamata sellele, et tal on vanemad, vanaema, koer, kanad, naabri-Aime. Pere täiskasvanud on hõivatud riigikorra ning olme muredega. Laps peegeldab aga kõige paremini seda, mis hetkel on. Nii kumab väikese tüdruku mängust kõik kaasaegne, k.a kolhoosid, küüditamine, metsavendlus. Laps on nagu käsn, kes imab endasse seda, mida näeb ja kuuleb. Kuna lugu on kirjutatud läbi lapsesilmade nähtu, siis jäi minule siiski üldmulje vaatamata raskustele, helge. Lihtsalt lapse nägemuses ei ole veel seda koorma kandmise raskust, lapse silmad võtavad mure maha, pisendavad eluraskusi, poliitilist korda ning lapse arusaam on vahetu ja siiras.

Tekst on hästi tihe ja vajab päriselt kohalolu ning mõttega kaasa töötamist. Lugeda ei saa n.ö ülejala ja kiiruga, vastasel juhul ei jõua mõte kohale. Rosinakohad olid minu jaoks murdekeel dialoogides, mis oli kuidagi väga vahetu ning andis piltlikkust juurde, ja samas oli ka nostalgia, sest ka minu isa kasutas palju selliseid sõnu.  Mingis mõttes haakus see lugu Margus Tabori „Mamma lugudega“, seda just selle keelepruugi ja dialoogide humoorikuse poolest, ja muidugi Leelo Tungla „Seltsimees laps“ oli analoogne lugu.

Kui kuld, teemandid ja tarkade kivi juba käeulatuses, ei siis hooli kangelane enam koormahobustest, juhtkoertest, naistest, lastest ega oma kõhunahast. Lk 23

Raamatud ei olnud nagu pearätikud, pesuvannid, palitud ja vildikaloosid, mille juures on tähtis, millest tehtud, palju maksab ja kas vastu peab. Tehtud olid nad paberist ja papist, maksid vähem kui muud asjad, vastu ei pidanud nad üldse – kartsid tuld ja vett, hiiri ja rotte, väikesi lapsi ja paberikoisid. Ja ometi olid nad ka asjad – rasked, nurgelised, nad mütsatasid maha kukkudes, nende vastu võis enda valusasti ära lüüa, aga oli üks ja  peamine, mis neid eriliseks tegi – kui sa nad sülle võtad, siis ei ole sul süles mitte hunnik paberit ja pappi, vaid võõrad inimesed, suuremad linnad, kaljumäed, tühjad väljad, koletised ja lohemaod ning ise muutud sa hiiglaseks, kes seda kirjut elu ühest toast teise kannab, lubab ja keelab. Kui aga asi juba väga hulluks läheb, tuul ulub, veri voolab ja mõrtsuka näole saatanlik irve tekib, võetakse mitu lehte ühekorraga või lüüakse raamat hoopis kinni ja igal juhul ollakse võitja lk 78

Kirjastus: Eesti Raamat, 1985

191 lk