Monday, September 17, 2018

Hea ment


Küllap kõigel mis on nähtav, on ka oma nähtamatu varjupool. Rauno Võsaste toob nähtavale 2000. aastate politseitöö varjupoole. Mis saab veel intrigeerivam olla !? Ja pealkirigi kutsub lugema, sest olgem ausad, sõnal "ment" ei ole rahvasuus alati parimat tähendust ning kokkupanduna "hea" ja "ment", tõotab põnev 😊  Mis ei tähenda muidugi seda, et politsei ei tee head tööd. Rauno Võsastele on see esimene ilukirjanduslik raamat.
Sündmustik raamatus viib meid Tartusse politsei töömaile. Narkokuritegude talitluse juht Raul Jarin saab ootamatult kriminaalsüüdistuse. Oletatavasti kõrvaldas ta informaatorile mõeldud raha. Tegelikkuses käib aga politseiliinides äge võimuvõitlus ja teatud ebasoovitavad isikud on vaja kõrvaldada. On valida, kas vabadus või põhimõtted, s.t elada määritud nimega vabaduses või saada õigeks mõistetud ja siis olla vaba.
Juhtusin nägema „Ringvaadet“, kus Andres Anvelt rääkis ka pisut sellest raamatust. Tema sõnul on see segu tõest ja väljamõeldisest,  igale tegelasele võivad teadjad ka reaalse nime ja näo juurde panna. Politseiliinides olevate intriigidega ma üldiselt kursis ei ole, kuid lugedes oli tunne küll selline, et see ongi tõestisündinud lugu, sest lugu on konkreetne, ilma pealtnäha ilukirjanduslike liialdusteta, selline ühtlaselt sirgjooneline, konkreetne lähenemine sündmustele. Nii et raamat on dokumentaalselt põnev, aimu saab paljudest kinnipidamisega seotud protsessidest ja mõistetest, sh politsei släng, vangla släng. Seega hästi informatiivne raamat.  Mulle meeldis, et küll väga väheste sõnadega, aga siiski, on kirjeldatud Rauli siseheitlusi: kas ma hakkan muutuma selliseks nagu päris vangid; kuidas ma võin rõõmu tunda sellisest pisiasjast (rõõmu mõiste on vanglas teine); kas mu naine ootab mind; kas võiks siiski valet vanduda. Igatahes, minu poolehoid on koguaeg nimitegelase poolel ning ei tekkinud kahtlustki, et tema võiks süüdlane olla.
Kui sellel lool veidigi tõepõhja all oli, siis oleksid lood ühes ametkonnas hapud küll. Võimumängud on julmad mängud. Kuid autor kinnitab ajalehele „Vooremaa“ antud intervjuus, et tegemist on väljamõeldisega.  Ei saa ju olla meie armsas väikeses riigis sellist korruptsiooni pesa. Või saab? Väike internetiotsing annab teada, et autor on politseitöö taustaga ning olnud ka ise kahtlusalune. Küllap siis on kogemused kirjutamisel abiks olnud. Seda ehedust on tunda.
Mulle meeldis see raamat, oli parasjagu põnevalt tempokas, sest tahaks ju teada, mis selle süüdimõistmisega lõpuks saab. Lõpplahenduse on autor loonud sellise, et meeleldi loeksin järge.
Muidugi on sellised elu ootamatud keerdkäigud hirmutavad. Kujutan ette seda pettumust ja lootusetust olukorras, kus sa teed hingega oma tööd ning keegi teine näeb sinu innuga tehtud töös vaid ärapanemise võimalust...
Kirjastus: Varrak
263 lk
 

Tuesday, September 11, 2018

Raamatuseljad luuletavad

Mere ja taeva vahel
Kahe hingetõmbe vahel
Kahe mehe vahel
Naine meie vahel
Sinu käte vahel
Sina minu kõrval
ja maailm meie vahel



Monday, September 10, 2018

Keldritäis sajarublalisi


Toomas Mikkor on kirja pannud ilmselt enda raha „tegemise“ lood. Humoorika ja väljakutsuva pealkirjaga raamat kutsub lugema ning ühtlasi ka mõtlema oma esimestele rubladele.
Kokkupuude rahaga algab lapsepõlves ja nõukaaegsetele lastele tekkisid esimesed rublad tavaliselt kõblates midagi. Toomas kõplas rediseid. Raamat algab muhedalt ja mõnusalt hoogsalt. Üsna parasjagu ülevõlli keeratud juhtumised on piisavalt naljakad ja mitte ainult naljakad, sest mainitud on ka igale teole järgnenud õppetunnid. Seda küll vaid lapsepõlvelugudel, mis oli minu jaoks parim osa raamatus. Äratundmisrõõmu selles osas oli parasjagu.
Kas edasisest äritegevusest ei olnud enam midagi niipalju õppida või …, igatahes see õppetunni rida katkes lapsepõlve rahateenimiste lugudega. Või ei katkenud… ja jäi minu silmis kahe lehe vahele. Sest tuleb tunnistada, hoo ja vaimustusega alanud raamat muutus lõpuks liiga pikaks jauramiseks. 536 lehekülge on peaaegu juba nagu pool piiblit ja kõik need sehkendamised Tondi, Veltsi, Viksi, Kukkulinnu ja teiste seltsimeestega, tüütasid lõpuks ära. Ehk siis teisisõnu, seda nõuka-aegse ärieluga seotud jamamist oli minu jaoks liiga palju. Pärast poole raamatu läbi lugemist muutusid mõtted ja teod kordavaks. Kuigi tuleb tunnistada, et mõttelend ja seoste loomise oskus on autoril väga hea. Ning nõuka-aja ärikaelu on ju ka omamoodi osa Eesti lähiajaloost. Sellises ülevõlli ilustustega kirjapanduna on sellest kindlasti palju lõbusam lugeda, kui mingit kuiva faktiraamatut. Aga jah, ilmselt ei olnud ma sihtgrupp. Kui kuidagi lahterdada, siis pigem on see raamat üks lahe meestekas.
Viimaselt lehelt leidsin pärli, mis haakub ka minu lugemisvaliku läbikukkumisega. Läbikukkumine pole häbiasi. Häbi on see, kui ei üritagi. Lk 536
Kirjastus: Tänapäev
536 lk