Kuulsad ja naljakad eestlased

Lõbus ja hariv ühteaegu, nii võib öelda Loone Otsa koostatud raamatu kohta, milles on 250 väidetavalt tõestisündinud lugu kuulsatest ja naljakatest eestlastest. Need eestlased on/ on olnud tuntud tegelased erinevatelt elualadelt - kõik rohkem või vähem teada nimed.

Juba esimene lugu paneb südamest naerma – väga naljakas oli see Roobertsoni lugu. Seega ei ole ettevaatus avalikus kohas selle raamatu lugemisel liiast, muidugi sellisel juhul, kui kardad naeru turtsudes imelik näida. Need väikesed lood kinnitavad taas, et ka kuulsused on ainult inimesed. Kindlasti värskendab see lugemine ajaloolist mälu ja lisab mõne toreda teadmisegi.

Austust väärib autori suur töö, mis on tehtud raamatu kokku panemiseks. Kusjuures ei ole selline süstematiseerimist, liigitamist, lahterdamist nõudev töö ettevõetud tal esmakordselt. Ka „Kalli kassi klassika“ on muljetavaldav kogumik erinevatest kassilugudest.

Kindlasti sobib see raamat neile, kes nii väga suured raamatusõbrad ei ole, kuid midagi aeg-ajalt lugeda siiski tahaks. Kui lugeda luguhaaval, siis sellest raamatust jagub tervelt 250ks õhtuks. Lugemismure saab kohe pikaks ajaks murtud.

Kirjastus: Rahva Raamat

240 lk

Tee vaikusesse

Raamatuid on ilmas rohkesti: igal oma tegu, oma nägu ning vanustki omajagu. Uuemad neist on õnnelikumas seisuses - asuvad nad ju tähelepanu keskpunktis, kuid vanakesed vaesekesed jäävad vaikselt kusagile riiulinurka konutama, tolmu koguma ning saavad heal juhul vahest harva inimese käest pai. Halvemal juhul sedagi mitte. Mul on alati kahju neist vanadest raamatutest, mida keegi ei vaja. Mõistusehääl ütleb küll, et sellist rohkust ei jõuagi keegi lõputult lugeda-paitada, südamehääl kõneleb aga seda kahjutunde keelt.

Üks selline vanake „Tee vaikusesse“, mille autor on  Edgar Kask, sattus minu lugemislauale. Raamat on ilmunud 1977. aastal ja on autori mõtisklused rabaelust Muraka soostikus. Need lühikesed lood on ühe mehe mõttekäigud loodusest, vaikusest, üksindusest ja harjumisest sellise vaikeluga. Paigas, kus teisi inimesi ei ole, on iga linnukegi üksinduse peletamiseks abiks ja loodus pakub omajagu seltsielu. Kuid räägib ka huntidest ja karudest, kotkastest, kes olid ohustatud liigina kirjas juba toona ning inimese mõtlematutest tegudest looduse vastu. Ning ka uuega kohanemisest ja et ühe lõpp toob alati kaasa väikese nukrusenoodi.

Koos petrooleumi kadumisega kadusid aga laualt ja seintelt pehmed varjud. Varem salapärasena tunduv kisti otsekui alasti. Kuid üks katmata asi ei olek kunagi nii ahvatlev, kui on seda aimatav. Hämarate varjudega on ju seotud nii palju kauneid mälestusi. Lk 14

Tee vaikusesse on armas ja väike raamatuke, mida sobib praegusel aastaajal, mil loodus on unefaasis, lugeda väga hästi. Kuid väga õige oleks seda raamatut lugeda ka enne rabasse minekut. Raamatus on palju loodus- ja meeleolufotosid ning tekst on armsalt lüüriline.

Olin sellisest päikeseloojangust unistanud aastaid. Värvide sädelust vaadates kadus väsimus ja selg vastu rabamändi, vahtisime taevast ning hämarduvat raba selle all. Oli see tasu raskete päevateekondade eest? Teadsin, et selliseid päikeseloojanguid on olemas, uskusin seda ja nüüd oli ta käes! Võtsin ta kaasa ja panin teiste omataoliste juurde. Harulduse haruldaste sekka. Teadmisega, et täpselt sellisena ei kordu ta enam kunagi, sest järgmine kord ei ole me enam need, kes oleme täna. Lk 59

Fotod raamatus on samuti Edgar Kase looming. 

Minu lemmik foto! Kaduvad hetked. Möödunut ei saa tagasi. Näiteks eilset ilusat päikesepaistelist ilma. lk 16-17

Kuidas sattus hea kaamera sügavas nõukaajas Edagari kätte?
See olevat juhtunud 1970ndatel, kui Heino Tedre juhitud looduskaitse- ja metsamajanduse ministeeriumil õnnestus põdraliha Rootsi müüa. Valuuta eest hangiti Husqvarna saage, hulk kroone jäi aga üle. Selle eest osteti Hasselblatti fotoapraat, mida toonane peamelioraator Edgar Kask enam käest ei pannud, muudkui pildistas.
Edgar Kase, nüüdseks manalamehe, „Tee vaikusesse” võiks olla raamat, mis sügisõhtul kätte võtta, kui rabamatkade plaane teha. Selle trükiarv oli 25 000. Kel veel ei ole, leiab, sest kuskil pööninguvirnas seda ikka leidub, Raamaturott teab.

Kirjastus: Eesti Raamat

64 lk

Jumalate aritmeetika

Katrina Kalda on eestlannast prantsuse kirjanik, „Jumalate aritmeetika“ on teine tema romaan, mis on ilmunud eesti keeles. Ma ei tea kas on kummaline, et nii Eesti-teemaline raamat on kirjutatud esmalt prantsuse keeles, kuid selle loo mõistmine eeldab veidi taustateadmist küll.

Selles raamatus on tükike meie isamaa ajalugu, mis kätkeb endast juuniküüditamist ning jõuab välja tänapäeva. Peategelane Kadri on emigreerunud nõukaaja lõpul Prantsusmaale. Pärast vanaema Eda surma hakkab noor naine huvi tundma suguvõsa elusaatuste vastu. Ja need elusaatused on põimunud ajastuga, mis määras vähemalt ühe põlvkonna jagu Eesti rahva elude loo.

Kadri päevik vaheldub vanaema sõbranna Liisi, kes oli üks tuhandetest juuniküüditatutest,  kirjadega. Neist Kadri päevik on tagasivaade oma esivanemete eludele, suhetele ning mõjus  kontrastina kahe maailma vahel: Siber, kus ei olnud kübetki halastust, ja muutlike oludega meie maa, kus sai probleemiks sageli sisemine äng, selline tähi-tähi, mis näib selle halastamatu maailma kõrval oluliselt ilusam.

Kuna raamat on õhuke ja sisaldab endas üsna laia temaatikat, siis jäävad paljud seigad pisut õhku, järelemõtlemiseks, juurdlemiseks. See lugu ongi pigem katked päevikupidaja siseheitlustest ja suguvõsa minevikust. Üldine alatoon on pigem nukralt raskemeelne. Heitlikus nõukogudeajas ei olnud just kõik kena, kuid minu mälus on raamatus loodust pisut helgem pilt. Ka ettekujutus Pariisist on ilusam, kui raamatus on kirjeldatud: ikka eeldame, et mujal on parem. Kuid ei võta see muu maailm neid minejaid avasüli vastu, ei neid, kes on läinud vabatahtlikult ega ka neid keda on viidud sunniviisiliselt.  Siiski muutuvad Liisi kirjad aegamisi lootustandvamaks, sedavõrd kui palju kasvab minategelase sisemine äng ja meeleheide.

Kuna raamatus on mainitud konkreetselt seotust Pärnu-Jaagupi ja Kangru külaga, siis oleks põnev teada, kui palju on see lugu autobiograafiline. Mulle väga meeldis, et raamatus on tabatud paljusid väikeseid  nüansse, mis annavad iseloomu tegevustele, sündmustele, inimkäitumisele. Näiteks tamarisk, mis pidas vastu ületalve kõige kiuste, seni kuni oli inimene, kes oli oma olekuga üle oludest, kõigi kiuste.

Just elu on see, mida me ühtepuhku välja laename, olemata viimaks kindlad, kas see ikka oli meie oma või kas see enam meile kuulub. Lk 112

Kirjastus: Varrak

176 lk