A.J.Fikry märkimsväärne elu

 

Gabrielle  Zevin „A.J. Fikry märkimisväärne elu“

Inglise keelest tõlkis Liisabet Valdoja

Rahva Raamatu kirjastus, 2026

285 lk 

A.J. Fikry on kaotanud oma abikaasa, tema raamatupoel pole kõige paremad päevad ning lisaks on kaduma läinud ka ühe väga haruldase raamatu esmatrükk. Pealegi on mees omamoodi tahumatu ning erakliku olemisega. Ühel päeval leiab ta poe põrandalt Maya, kaheaastase tüdruku koos kirjaga, milles palutakse poeomanikul lapse eest hoolitseda. See on heade muutuste algus.

Selline lühitutvustus võiks viidata põnevikule, kuid seda see raamat kindlasti ei ole. Pigem on see ood raamatutele, lugemisele ja kõikehõlmavale armastusele. Mitte mingi imal armastuslugu, vaid veidi humoorikas, pisut kohmakas, just selline nagu hr A.J. Fikry ise on. Lugu hõlmab mitmeid aastaid ning on kaunis ka isa ja lapse arengute vaatest. Kuid kui raamatupood, siis on siin tõesti palju raamatutest ja lugemisest juttu just hr Fikryi erudeerituse kaudu. 

Lihtne ja mõnus ajaviide!

Peaaegu kõik halvad asjad elus on halva ajastuse tagajärg ja kõik head asjad hea ajastuse tulemus lk 120

Me loeme, et teada, et me ei ole üksi. Me loeme, sest oleme üksi. Me loeme ja me ei ole üksi. Me ei ole üksi. Lk 275

Mu elu on nendes raamatutes. Loe neid ja tunned mu südant. Me pole täielikud romaanid. Me ei ole täielikud lühijutud. Lõppude lõpuks oleme kõik kogutud teosed. Mitte väga kaua. Lk 275

Jõe äärde välja

 

Elizabeth Gilbert „Jõe äärde välja“

Inglise keelest tõlkis Reti Maria Malva

Kirjastus: Varrak, 2026

392  lk

Nii nagu enamus Gilberti varasemat loomingut on ka käesolev lugu loodud autori läbielatu põhjal. Seekord on teemaks suhted Rayyaga, süürlannast silmatorkava naisega, kes oli esmalt Elizabethi ihujuuksur ning sellest tutvusest kasvas välja sügavam sõprus ja armumine. Kokku said kaks sõltuvushaiget naist. Elizabeth peab ennast suhte- ja seksisõltlaseks ning Rayya oli hädas erinevate ainetega ning lisaks avastati tal hilises staadiumis maksavähk.

„Jõe äärde välja“ on lugu unistustest, teineteisele kuulumise vajadusest, surmast, ahastusest, leppimisest, hääbumisest ja ka tervenemisest. Gilbert kirjeldab kõiki tundeid detailselt, laskudest sügavale juurte juurde välja. Kirjeldab avameelselt ja üksikasjalikult oma nõrkushetki, vaimset murdumist ja lootusetust, kui ta üritas hoida kontrolli all raskelt haige ja sõltuvuses vaevleva  armsa inimese elu ning ka enda elu. Kõike, mis puudutas Rayya haigust, oli mul keeruline lugeda, sest see lihtsalt kriipis. Esmalt need tundefaasid, mille läbib üks diagnoosi saanu, siis ka kõik need tunded, mida elab elukaaslane kui kaaskannataja, need olid valusad ja väga rasked lugemisehetked. Kui väljamõeldis on tõetruu, siis nii otseselt ta ei mõju, see lugu siin aga lajatab labidaga otse pähe.

Sõltuvusi on igasuguseid, ilmselt saab tituleerida sõnaga „sõltuvus“, kui on mingi tegevus või tunne, mis on üle piiri. Raamatus kirjeldatud suhteid ma sõltuvuseks ei oska pidada, pigem oli see kaootiine elu, millist me endale reeglina lubada ei saa (ei tahaks), seal hulgas palju drooge, palju ravimeid, palju alkoholi, mis aitasid kaasa emotsionaalsele kriisile. Nii et sellest mõttes on  see raamat natuke nagu hoiatusromaangi sõltlastele, mis annab tervikülevaate ühe sõltlase tunnete virr-varrist ning sellest on siis võimalik omad järeldused teha.

Kuna Glibert jutustab hästi emotsionaalselt, lisades pisut ka musta huumorit ja sarkasmi, siis mulle see lugu pigem sobis. Samas on siin pikad eneseanalüüsi kohad ja mõtte kordused (küll teise nurga alt), mis muutusid veidi tüütuks. Aga raamatus on huvitavad autori illustratsioonid ja omamoodi poeesia.

Lugegem!

Me elame lahendustes … või muidu me sureme. Lk 92

Ja sõltuvus on mõistuse haigus. See on haigus, mis igatseb üle kõige mind tabada siis, kui ma olen üksi oma peasiseses pimeduses, et see saaks mu tappa. Ja tapma hakkab see mind nii, et täidab mu teadvuse trobikonna süngete ja kurjakuulutavate mõtetega sellest, milline väärtusetu junn ma olen, kui kohutavad on kõik teised, kui hullust on mind väärkoheldud ja valesti mõistetud, kui palju andestamatuid vigu ma olen teinud, milline kohutav paik see maailm on ja kui väga ma väärin kohest leevendust kõigile neile kannatustele lk 143.

Kasvatades metsjänest

 

Chloe Dalton "Kasvatades metsjänest"

Inglise keelest tõlkis Elina Adamson

Kirjastus: Vesta, 2026

255 lk

Kõik loomad on nunnud, see on kindel. Kindel on ka nende toitumisahel, mis teeb mõned liigid ohustatumaks kui teised. Ühed vaesekesed on jänesed, nad on sihtmärgiks päris paljudele loomadele ja ka lindudele. Igatahes selle loo jänkukese elu oli kindlalt ohus ja  Chloe  otsustas ta päästa, ise teadmata, kuidas seda täpselt teha. Info jänese elutsükli ning kasvutingimuste kohta oli lünklik ja   eesmärk ei olnud looma kodustada, vaid kasvatada teda seni, kuniks ta saab tagasi loodusesse. Plaanid võivad ju olla, aga asjad ei kulgenud päris nii nagu ta algselt mõelnud oli. Kuid kohandumine tuli kergelt ja seda tegid mõlemad, nii perenaine kui ka jänes.

Looduse lood on alati hea lugeda ja seegi ei olnud erand. Sain palju targemaks jäneste teemal ning vahva oli jälgida ühe kontoriroti muutumist ning loobumisi ühe jänese nimel. Läbi jänese eest hoolitsemise õpib naine märkama lihtsaid, olulisi asju elus ning ta tegi oma hinges läbi totaalse kannapöörde. Lausa uskumatu on ka jänese kohanemine ja käitumine. Hoogsalt jutustatud, detailidest tulvil, armas ja siiras lugu.

Algusest alustamine toob kaasa uuenduste ja võimaluste taju lk 227

Vihakobarad

 

John Steinbeck „Vihakobarad“

Tõlkinud J. Lohk

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964

547 lk

1930ndate aastate suur depressioon. Tom Joad jõudis vanglast koju õigel hetkel,  tema perekond oli asumas teele Kaliforniasse, kus ees ootas tõotatud maa. Pere elupaiga Oklahomas olid pangad endale omastanud ja ainus lootus oli lendlehtedelt nähtu, mis kinnitasid Kalifornias asuvate töökohtade rohkust, ilusat loodust ja senisest paremat elu. Nii asus Tom oma suure perega pikale rännakule, kogu vara pakitud autologu kasti. Tõotatud maa reaalsuses ei olnud selline, mida loodeti. Reklaamlehed andsid lisaks perekond Joadile lootust veel tuhandetele. Seega tööd oli raske leida, töötasud olematud, elamistingimused kasinad. Pere aga ei kaotanud lootust…

Väga raske lugemine, sest neid inimkannatusi:  raskusi, nälga, lootusetust oli lausa füüsiliselt tunda. Eks see on see roiskuv kapitalism, mida meile kunagi koolis õpetati, kus maksimum tööd soovitakse miinimum kuludega. Ahneid pangad ja  suurmaaomanikud näevad inimesi ainult numbritena. Huvitav on raamatu ülesehitus – pooled peatükid räägivad Joadide perekonnast ja ülejäänud pooled on üldisemad, filosoofilised vahepalad, mis kirjeldavad kogu Ameerika toonast ühiskondlikku kriisi. Samas kinnitab see lugu, et perekond toimib paremini tervikuna, koos on alati lihtsam. Raamatu lõpp on päris šokeeriv, kuid lootust andev ka.

Mulle sobis hästi see ladus ja nüansirikas tekst,  hea oli lugeda. Samas kõik see olustik ja need stseenid olid valusad ja morjendavad. 

Miks ma üldse nii vana lugu lugema hakkasin? Mõnikord loen n.ö kastist välja ja teisalt on see isiklik väljakutse: loe raamatut, mida loetakse teises raamatus. Nii lugesin Astri Kleppe „Emajõgi“, kus loeti Erica Jongi „Lennuhirmu“, kus omakorda loeti Steinbeck´i "Vihakobaraid". Siinkohal see jada lõpeb 😊

Kui ta selleks, et end rikkana tunda, vajab miljonit aakrit, siis vajab ta neid sellepärast, et ta end sisemiselt vaesena tunneb ja kui ta sisemiselt vaene on, siis ei tunne ta end ka miljoni aakriga rikkana lk 250

Palved pole kunagi liha andnud …. Selleks peab siga olema lk 301

Naine pole mees

 

Etaf Rum „Naine pole mees“

Inglise keelest tõlkis Marge Paal

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

366 lk

90ndate Palestiinas ei ole elamisväärne elu, toidupuudus, põgenikelaagrid, lisaks aastasadu juurdunud traditsioonid, mis on orienteeritud meeste õigustele. Kuid ka meestel on mõte suunduda tõotatud maale, Ameerikasse, kus elu peaks olema nende vastu lahkem. Nii võtab Isra pere vastu kosilase ja naiivne tüdruk, kes armastas lugeda raamatuid, on ühtäkki Brooklynis, abielus võõral maal, võõra pere keskel, sünnitab tütreid poegade asemel ja teenib perekonda. Paraku islamiusuliste juurdunud traditsioonid ja uskumused ei jää maha ka Ameerikas. Ka seal naitakse tüdrukud vastu nende eneste tahtmist. Naine on koduhoidja, mehe alam. Lugu jutustatakse läbi Isra, tema ämma ja tütre silmade läbi.

Islamimaade naiste õigustest ja õigusetusest olin lugenud varemgi, kuid see lugu tõi selle teema päris mitu tahku esile. Nii et lisaks mehe-kesksele maailmale, kus mees on leiva teenija ja naine kodu teenija, kahtlevad naised ka iseendis, teistes naistes ja peavad vanade traditsioonide jätkamist isegi normiks vaatamata sellele, et nad on ise seda kõike tunda saanud.

Ladusalt ja huvitavalt jutustatud raamat, kus raamatu pealkiri viitab otseselt reeglile, mida tüdrukutele maast madalast õpetatakse. Meestel on vabadus, õigused ja hääl, naiste ülesanne on kuuletuda, kannatada ja vaikida. Kõige olulisem on pääseda häbist kogukonna ees. Lugu on osaliselt autobiograafiline – Etaf on Palestiina immigrantide tütar.

Nii et raamat naiste raskest elust, aga mulle meeldis, et loo helgem pool olid raamatud: nii Isra kui ka tema tütar armastasid lugeda, see oli nagu tee teise maailma, põgenemine argipäevast. Samas jäi mõte „naise elus ei ole valikuvõimalust“ liiga kordavaks, seda serveeritakse väga erinevas kastmes ja mõjub natuke propagandana. Samamoodi ka mõte, et islamimaades ongi naised ainult orjad ja teisejärgulised. Vahest on islaminaiste elus mingigi helgem moment ka olemas.

Aga ikka soovitan!

 

Revolutsioonid ei sünni rahulolust. Kui üldse, siis peituvad kõige kauni juured kurbuses või vähemalt rahulolematuses. Lk 204

Lennuhirm

 

Erica Jong „Lennuhirm“

Tõlkis: Helje Heinoja

Kirjastus: Eesti Raamat, 1997

357 lk

Minu lugemislauale sattus raamat laadis: üks lugu viib teiseni. Lugesin Astri Kleppe „Emajõgi“, kus loeti Erica Jongi „Lennuhirmu“. Nii ma siis selle raamatuga maadlema hakkasin. Ütleme nii, et kergelt see ei tulnud.

On 1970-ndad aastad. Isadora sõidab koos psühholoogist abikaasaga tolle erialasele konverentsile.  Sellel konverentsil tekib naisel tõmme teise psühholoogi Adrianiga. Isadora jätab oma abikaasa ja soostub kaasa minema n.ö trippima tundmatusse koos sisuliselt võõra mehega, kes teatava karismaga suudab naist manipuleerida niivõrd, et too unustab paljudki väärtused. Teekond paneb siiski Isadora endasse vaatama ning mõttes käima ka mineviku radadel.

Üdini seksuaalne raamat, siin ei kirjeldata akte, vaid seksuaalsusele on antud vabam tõlgendus, ihal on elus kandev jõud, partnerite vahetamine on ok,  ennast saab väljaelada ka vaid seksuaalsuse kaudu, seks on nagu elu ainus mõte. Igatahes Isadora elu oli kirev, samas  keeruline, sest eneseleidmine läbi seksuaalsuse toob kaasa segaseid juhusuhteid ja kahtlaseid valikuid, mis omakorda toodavad sisemist ängi. Paljud psühhiaatrid ütleksid: otsib oma isa.  Saan aru nii, et mingis osas on see lugu autobiograafiline, millel omad lisandid juures.  Omaette kasti moodustavad psühholoogid – nad on nagu kamp veidrikke, kes vajaksid samuti abi.😀

Raamatus on väga palju arutlemist, filosofeerimist, viiteid Freudile. Nii mõnelgi kohal panin raamatu kinni ja mõtlesin pikemalt loetu üle. See tekst lihtsalt vajab seedimist. Sest elus on miljonid vastuolud: tahame olla truud, aga kujutleme teisi, tahame olla ausad, aga liialdame, tahame olla siirad, aga oleme silmakirjalikud jne. Samas vaatamata hullumeelse elu kirjeldamisele ei teki mõtetki midagi  hukka mõista ega ka heaks kiita. See on lihtsalt üks omanäoline elu, mis aitab mõtestada naist ka feministlikumast vaatenurgast – Isadora üritab leida oma rolli maailmas, kus rollid: ema, tütar, abikaasa on ammu ette kirjutatud ja peaksid olema iseenesest mõistetavad.

Raamatus loetakse Steinbec´i "Vihakobaraid". Ma ei tea veel, kas võtan selle väljakutse vastu :)

Kuid "Lennuhirmu" julgen soovitada neile, keda ei häiri elupõletamise steenid ja analüüsiv tekst.  

Iga süsteem muutub hullusärgiks, kui visalt nõutakse, et kuuluksid sellesse – tervenisti ja huumorivabalt. Ma ei uskunud süsteemidesse. Kõik inimlik oli ebatäiuslik ja ülimalt absurdne. Millesse ma siis tegelikult uskusin? Huumorisse. Süsteemide, inimeste, iseenese üle lakkamatult naermisse. … sellesse, et ellu suhtuti kui vastuoksuslikku, muutlikku, mitmekülgsesse, naljakasse, traagilisse nähtusesse, milles tuleb ette vapustavalt kauneid hetki. Sellesse, et ellu suhtuti kui puuviljakooli, milles on maitsvaid ploome ja kopitanud pähkleid, kuid mis on mõeldud näljaselt nahka panemiseks, sest sa ei saa nautida ploome, tundmata mõnikord halbade pähklite vastikut maitset lk 153

Süda nagu kodu

 

Christine Nolfi „Süda nagu kodu“

Inglise keelest tõlkis Krista Liidaru

Kirjastus: Ersen,

318 lk

Nova on pakkunud asenduskodu teismelistele, kuid nüüd palutakse tal enda juurde võtta üheksane Henry ja tema seitsme aastane õde Bella. Naise hooliv loomus ei lase keelduda ning algab ühine teekond koos kahe lapsega, kellele elu on pakkunud seni vaid mõrusid sidruneid.  Pildil on ka lastes vägivaldne isa Egan, kes võitleb agressiivselt laste tagasisaamise nimel. Siiski on varuks veel palju üllatusi, mis muudavad kogu olukorra veelgi üllatavamaks.

„Süda nagu kodu“ on lihtne ja põnev lugemine, kuhu jagub nii iselaadi inimhingi, ootamatuid üllatusi ja ka armastust erinevatest vaatenurkadest. Kuna on tegemist laste saatuse ja heaoluga, siis see lugu puudutab eriliselt. Turvaline perekond on võimeline parandama ka vanu hingetraumasid ning selles loos neid traumasid jagub nii lastele kui ka täiskasvanuile. Samas on aimata üsna vara, et kõik liigub ikka paremuse suunas ning midagi painavat piinama ei jää. Nova tegelaskuju on kuidagi väga turvaline võitlejahing, mis ennustab head lõppu.

Nii et üsna mõtlemapanev lugu, mis kutsus lugema.

Hea ja lihtne ajaviide.  

Minevikuga on selline asi … Me valime, mida mäletada. Me heidame kõrvale mälestused, mis ei klapi meie vaatenurgaga lk 249

Laul raamtust: 38 Special - Caught Up In You 

Suurepärane abielu

 

Frances Mayes „Suurepärane abielu“

Inglise keelest tõlkis: Anne Kahk

Kirjastus: Varrak, 2025

340 lk

Dara pereliini naistel on olnud eeskujulikud abielud – nii vanemate kui ka vanavanemate suhted on kantud harmooniast ja mõistmisest. Dara vanaema Charlotte, kes on elukutselt psühholoog, on isegi kirjutanud abieluteemalisi raamatuid. Ka Dara näib astuvat samale rajale: tema kihlatu Austin on tark, nägus ja intelligentne – igati vääriline kaaslane. Ometi tuleb ilmsiks asjaolu, mis paneb Dara langetama ootamatu otsuse: pulmad jäävad ära.

„Suurepärane abielu“ on rahulik ja mõtlikult kulgev romaan, millel algusest saati näib õnnelik lõpp olevat käega katsutav. Kuigi loos leidub ka kurbust, puuduvad selles viha, vägivald ja vaen. Frances Mayes’ile omaselt on tekst täis olustikukirjeldusi – maastikud, tänavad, toidud ja argipäevased detailid loovad tasakaaluka ja mõtiskleva meeleolu.

Romaanis on palju kohalolu ja sisekaemust: tegelased analüüsivad oma olukorda, elukäiku ja võimalikke valikuid. Tsiteeritakse tuntud kirjanikke, eriti Yeatsi – see on loogiline, arvestades, et suurem osa tegelastest on kirjandusega seotud.

Kui võtta see lugu kui eluõpetus, siis selle keskne sõnum on andestamise oskus. Ka andestamine on valik – kui on tahe, on ka tee selleni.

„Suurepärane abielu“ on ilus, soe ja südamlik armastuslugu – just selline, mis sobib suurepäraselt rahulikuks suviseks lugemiseks.

Inimesed, kes suudavad nutta, on endaga sina peal lk 31

 

Harold ja Maude

Colin Higgins „Harold ja Maude“

Kirjastus: Tänapäev, 2023

Inglise keelest tõlkis Laura Salumets-Tutt

134 lk

Olen viimasel ajal vanema kirjanduse lainel. Ka see lugu on kirjutatud juba aastaid tagasi, 1971. aastal magistritöö tarvis, millest omakorda kasvas film, on loodud teatrilavastusi ning nüüd meil ka raamat olemas.

Üheksateistaastane Harold armastab surma: tema lemmik paik on surnuaed, talle meeldib surmasid lavastada, ta sõidab surnuautoga ning külastab võhivõõraste matuseid. Ema sebib talle pruute lootuses, et poiss ükskord ometi hakkaks normaalseks. Haroldit aga pruudid ei huvita ja kõik kohtingud lahendab ta omal viisil. Kui ta aga kohtab pea kaheksakümneseks saavat Maude, ärkavad poisis ka tunded. Maude ei ole mitte tavaline eakas proua, tema päästab linnaparki istutatud puid, ärandab autosid ja on valmis rõõmsal moel tempe tegema. Nood kaks klapivad kohe. Vaatamata vanusele ollakse ühel lainepikkusel. Aga siiski ei osata kõike ette näha või õigemini, ega teise inimese hingesoppi ikka lõpuni ei näe.

See lustakas lugu kuulub absurdihuumori valdkonda. Mõtleks, et surm on tõsine asi ja surmaga ei naljatleta, aga siinkohal on kõik vägagi allright. Tegelikult on Harold ja Maude üsnagi sügavamõtteline lugu ühiskonna moraalinormidest ning kusagile n.ö kasti surumisest. Aga seda kõike ikka satiiri võtmes. See lugu eristub, mingis mõttes meenutas Jonas Jonassoni loomingut, kus kõik on ka ülevõlli paisatud. Mulle meeldis, sest need kirjeldatud tembud olid küll kohati õudsad, aga siiski koomilised ning lõpplahendus keeras hoopis teise, ettenägemata suuna. Nii et kui sa seda elu oskad pisut kergemalt võta, soovitan lugeda sinulgi 😊

Mis sa arvad, kes jumal on?

Oh, tal on palju nimesid. Brahma, Tao, Jahve. Ja metafüüsikasse kalduva inimese jaoks näiteks Esimene Põhjus, Üks Reaalsus või Lõpmatu Juur. Minu jaoks ... mulle meeldib, mida koraan ütleb: „Jumal on Armastus:“ lk 89

Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud

 

Benajamin Stevenson „Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud“

Inglise keelest tõlkis Bibi Raid

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

429 lk

Perekond Cunningham saab kokku Austraalia suusakuurortis. Leitakse laip. Keegi ei tea, kuidas lumele sattus põlenud mees. Selgust ei oska tuua ka algaja politseinik. Paraku ei jää see laip ainsaks. Kuurort muutub kahtlaseks paigaks. Lugu jutustab Ernest, kes kirjeldab kuurortis toimuvat ning lahkab ka perekonna minevikku. Politseiga kokkupuude on selle suguvõsa loosse juba eelnevalt sisse kirjutatud, see praegune ei ole esimene kord. Ernest võtab ükshaaval ette kõik pereliikmed ning püüab välja uurida tegeliku mõrvari.

Raamatupealkiri on väga intrigeerivalt hullumeelne, et kui kõik perekonnas on tapnud, siis võiks karta lausa tapmiste jada. Tapmisi oli jah, aga lugu on kirjutatud väga värvikalt ja isegi humoorikalt. Selgub, et raamatu autor on püstijalakoomik ning seda oli lugedes tajuda, sest tekst oli tõesti vaimukas. Samas lugu ise kippus kohati venivalt lappsesse minema. Lõpplahendus oli ootamatu ja lahendust ei osanud mitte kusagilt varem pakkuda. Olen vist suurem filmikrimi fän, kui raamatukrimi. Või siis ikkagi ei olnud see päris minu krimi.  Vaatamata kurjakuulutavale pealkirjale, liigitub see krimka  siiski pisut pehmemate hulka ja eristub oma loogikas traditsioonilisest tapja-politsei lugudest. 

Tagasi koju

Ann Josephson „Tagasi koju“

Inglise keelest tõlkis Raili Puskar

Kirjastus: Amor, 2002

255 lk

Jared naaseb kodukülla, et leida siit taas hingerahu. Tema stardiplatvorm ellu oli üsna kesine, kuid aastate jooksul saavutas ta elu, mis tõi rahalise sõltumatuse. Sellegipoolest ihkas mehe hing seda sama kodu, mis lapsepõlves. Endisest kodupaigast leitud tükike kangast äratab mälestused ning Jared laseb õmmelda endale analoogse lapiteki, milliseid tema emagi kunagi õmbles. Tekki hakkab õmblema Althea. Lisaks valmivatele lapiruutudele süttib ka ilus armastus.

Mesimagus lugu, otsast otsani kirge ja armastust täis. Lihtne ja ladus, veereb sirgjooneliselt ilusa lõpu poole. Kui siit mingeid õpetussõnu otsida, siis oleks see eht eestlaslikult öeldes: tänasida toimetusi ära viska homse varna,  või teisisõnu: kõik mida teha tahad, tee kohe, homne päev on teadmata. 

Valisin väikese formaadiga ja vahva pealkirjaga (reisida on tore, aga koju tagasi tahaks kindlasti) raamatu reisiraamatuks. „Tagasi koju“ aitas mul kenasti kolmel lennul aega viita. Ise tulin koju, kuid raamat jäi  minust maha Ramzu villa külalistemajja Thoddoo saarel Maldiividel. Loodetavasti avastab raamatu järgmine kaasmaalasest reisisell.  

Mul on hea meel, et ema ära suri

 

Jeannette McCurdy „Mul on hea meel, et ema ära suri“

Tõlkis Hanna-Leana Kuus

Kirjastus: Varrak, 2024

326 lk

Juba 6. eluaastast oli selge, et Jeannettest peab saama näitleja. Ema panustas sellesse ideesse kogu oma läbilöögivõime, aja ja kire. Ühtepidi lõi ta ju tüdruku ellu võimaluse ja andis tulevikuks teatud kindluse, kuid teisalt olid selle surumise tagajärjed just mitte meeldivad. Jeanette hakkavad painama juba üsna noores eas ärevushäired, anoreksia, buliimia.

Seekord oli lugemisel Jeannette McCurdy autobiograafiline lugu. Pealkirjad on tõmbenumbrid, magnet lugemishuvi äratamiseks. „Mul on hea meel, et ema ära suri“ kõlab kohutavalt, samas ausalt.  Sellist ema nagu Jeannettil, võib võrrelda looduskatastroofiga, kes laastades teeb oma töö ja asemele jäävad varemed, mida ajajooksul saab üles ehitada, kui hästi läheb. Jeannette ema tegi kõike seda, mida  emad reeglina ei tee. On ju pea täiskasvanut inimest dušši all pesta, tema intiimosi kontrollida, e-kirju kontrollida, välimust kujundada, kindlasti rohkem kui liig. See on haiglaslikult perversne. Lausa kuritegelik oli ahvatleda last saledama piha nimel vähem sööma. Tüdruku vaimne tasakaal ning ka tervis said just nartsissistliku ema algatuste toel rikutud. Nii et hästi aus raamat just tunnete kirjeldamisel, mil Jeannette idealiseerib oma lapseea tundeid ning kirjeldab hilisema ea hingehaavasid ning püüdlust parandamise poole. Paranemine ei ole siiski lihtne tulema - ema vari hakkab aegade jooksul peakohalt kaduma, kuid hirmud on Jeannette hinge taotud tugevama õigusega ning kõik need kapsalehega tõtt vaatamised, näppude kurku ajamised ja enesesüüdistamine on tugevalt kinnistunud.  Kummaline on ka see, et olgu see ema milline tahes, lapse armastus on siiski tingimusteta.

Valus raamat, aga väga vajalik!

Mu eluülesanne on olnud teha ema rõõmsaks, olla see, kes ta tahab, et ma oleksin. Aga kui ema enam pole, kes siis mina peaksin olema?

Elu tulvil lootust ja imet

Barbara von Normann-Coleman „Elu tulvil lootust ja imet“

Tõlkis Pirkko Põdra

Kirjastus: Post Factum, 2018

154 lk

Minu isiklik „kiiks“ on välismaalaste kirjutatud raamatud, mis on mingit pidi seotud Eestiga. Lihtsalt tekib väga lihtne küsimus: miks see võõramaalane meie maad mainib? Seekord sattus täiesti juhuslikult ette raamat „Elu tulvil lootust ja imet“. Tagakaane info põhjal selle raamatu üle otsustada oli keeruline, kuid asjaolu, et raamatu autor järgnes oma armsamale Eestisse, äratas huvi küll. 

Barbara on olnud eluaeg Ameerikas hospiitsiõde, tema on töö on kergendada lahkujate viimseid tunde siin maises elus. Naine armastab oma tööd, aga samavõrd ka matkamist ja reisimist. Kui ta pakub viimset tuge ühe eestlanna tädile, tabab teda ootamatu armumine. Ei loe siin asjaolu, et ta ei ole kunagi armastanud omasoolist, et armastatu on temast palju noorem ja elab talle tundmatul maal. 

Oma elust Barbara jutustabki, keskendudes sellele, kuidas kõik raskused, halvad olukorrad saavad ületatud, kui usud ja loodad jumalale ning oled piisavalt tänulik kõige hea eest, mis osaks on saanud. Oluline on, et oskad hinnata nende olukordade õnne ja õppida ebaõnnest. Ja neid juhtumisi tal oli ridamisi, sest kes teeb, sel juhtub – nii öeldakse. Tegemisi ja julgust aktiivsel naisel jätkus. 

Küllap oleks igal meist analoogse raamatu jaoks materjali, mõnel on lihtsalt rohkem kuraasi kõik see kirja panna ja laiale ilmale jagada. Kahjuks ei olnud proual väga palju head eestlaste kohta öelda. Võib olla oli põhjus ka selles, et elamisloa saamine  ja kohanemine ei olnud kerged, lisaks totaalne elumuutus, siis tundusid ka teenindussfäär jms mitte toredad. 

Igatahes, selline kiire lehtede keeramine ja kiiresti see raamat läbi sai. Motivatisooniraamatuks neile, kes soovivad ka kardinaalseid elumuutusi just hilisemas eas ette võtta, oli see lugemine hea.  Aga muidu palju mõttetuid detaile, kes kellele mida täpselt ütles, kes mida sõi jne. 

Kui mind enam ei ole, otsi idast

 

Quan Barry „Kui mind enam ei ole, otsi idast“

Tõlkinud Elina Adamson

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

352 lk

Noore munga Chuluuni ülesanne on leida taaskehastunud laama – vaimne õpetaja. Rännakukaaslasteks on tema identne kaksikvend Mun, hiljem lisanduvad Onu ja Väike Nahkhiir. Kaksikute vahel on hingeline side, nad on nagu ulmelised raamatud raamatukogus, kes suudavad lugeda üksteise mõtteid. Lootekotis sündinutena hoiavad vennad uskumust, et nad on vanad olendid. Samas Mun on hüljanud mungaelu ja sukeldunud tavalisse patusesse maailma, kus on nii palju ahvatlusi ja pahesid. Kentsaka seltskonna teekond hõlmab Mongoolia lõputuid avarusi ning on nagu palverännak, kus rändajad vaatavad enesesse ning püüavad selgust saada oma usus ja veendumustes.

Väga omamoodi raamat, mille kirjutamisel on tehtud hulgaliselt uurimusi. On tegelaste lood ja on rännak, mis kulgeb mööda ilusat ja ka ohtlikku maastikku. Rännatakse Altai mägedes, jõutakse Gobi kõrbe ja Tšingis-khaani iidse pealinnani. Nii et selle raamatu võlu oli looduse kirjeldustes, palverännaku tunnetamises ja ka sealsete paikade ajaloolise tausta avamises. Olid ju ka mongolid nomaadid oma traditsioonide ja kommetega ning need iidvanad tavad säilisid mingil moel ka aegade muutuste tuules. Tegevus raamatus toimub tänapäeval, kuid lugedes tajusin seda vana aega, kus lambakarjused istusid jurtades, jõid piimateed ning viisid läbi omi riitusi. Sellest raamatust on Mongoolia kohta palju õppida. Siin on palju üksikasju Mongooli ja Tiibeti kultuurist, budismist, kirjeldatakse traditsioonilisi eluviise nagu karjapidamine ja kotkajaht. Lugu ise ongi pigem nagu rännak ja meenutused ning midagi seletamatult veidrat.

Väga sisutihe tekst  vajas mõne lause puhul isegi ülelugemist, et kas ma ikka sain õigesti aru. Kuid sellegipoolest mulle meeldis see sügavalt vaimne ja ka maagiline raamat, meeldisid need Chuluuni sisemised kaemused, meeldis Kesk-Aasia ajalugu kajastav taust, meeldis see olustik. Ja muidugi need mõtteterad, mis raamatust välja noppisin.  

Hoolimata kõrgematest tõotustest on aegu, mil peame minema kõige pimedama pimeduse poole, mitte seetõttu, et usume saabuvasse koidikusse, vaid et pimedaim pimedus on lihtsalt maailma praeguse hetke olemise viis lk 22

Kui hunti küttida, läheb vaja lamba verd, et valgustaks teed püünisesse lk 50

Ärkamine unenäost, mida kutsume eluks, võib kesta lugematu hulk elusid. Kui see ärkamine lõpuks sünnib, öeldakse, et tihtipeale ärgatakse naerulsui lk 70

Kui keegi küsiks, kui palju aega möödub mäeharjal siin igavese sinitaeva all, ei suudaks ma vastust moodustada. Ja ometi möödub justkui pelk silmapilk nagu kiil, kes maandub hetkeks su õlal. Lk 134

 

Varjul pool

 

Brit Bennet „Varjul pool“

Inglise keelest tõlkinud Evelin Banhard

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

389 lk

Desiree ja Stella on identsed kaksikud. Üksteiselt saadakse tuge, tröösti ja lohutust, üks õde täiendas teist. Kuueteistkümneselt minnakse kodust ning elutee veab õed isekanti. Aastakümneteks kaob kontakt. Nn mustade kogukonnas kasvanuna üks neist asub varjama oma identiteeti, teine teeb kõike vastupidi. Üks õdedest tunneb oma kaksikust teisest poolest südamest puudust ning panustab palju tema üles leidmisele. Teine elab valedes, mis edasi hargnenuna järjest suuremaks ja hoomamatumaks muutuvad. Elul on aga varuks üllatused. Mida üks generatsioon ei suuda, seda suudab järgmine.

Põhiline sõnum selles loos oli rassiküsimus ja ka iseendaga leppimise küsimus. Mulle hakkas silma, et ka mustanahalised ise ei väärtustanud ennast, rääkimata siis valganahaliste suhtumisest. On kummaline mõelda, et üks rass peab ennast teisest paremaks. Mis sellest, et ajalooline taust ja sada muud põhjust, aga kas tume naha värv saab olla inetum kui valge? Selles loos üks õdedest varjas oma päritolu. Ei olnud küll kusagil öeldud, et õed olid tumedama nahaga, ilmselt oli asi lihtsalt keskkonnas(mustanahaliste asula), kuhu sünniti. Siiski kogu üldine taust pidas mustanahalisi teisejärgulisteks inimesteks. Isegi suhtlemine nendega oli 60-ndatel USAs tabu. Samas uus põlvkond seda vihkamist enam samal määral ei kandnud. Nii et mõtlemisainet sellest raamatust leiab. Lugu ise vedas hästi kaasa, sest taas on perekonnad, nende saatused oma ilus ja valus, meil lahata. Kena suvine lugemine!

 

Nooruse võlu seisneski selles mõttes, et võid olla ükskõik kes. […] Siis saabus täiskasvanu iga, sinu valikud hakkasid taanduma ning sa taipasid, et kõik see, mis sa oled, on pandud liikvele juba aastate eest. Kõik ülejäänu on tagajärjed. […] Otsekui oleks ta saanud vanemaks ja hakanud puid puudutama, taibates, et need kõik on vaid papist tehtud lavakujundus lk 255

Iga su hingetõmme

Nicholas Sparks „Iga su hingetõmme“

Inglise keelest tõlkinud Annika Timusk

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

318 lk

Hope veedab aega pere suvilas. Suhe Joshiga näis pausil olevat, isal diagnoositi ALS ja naine vajas lihtsalt puhkust. Kui ta juhuslikult kohtub rannas Tru´d, meest Zimbabwest, tärkavad vastastikused tugevad tunded. Järgnevad päevad on romantikast tulvil, kuid peakohal kummitab ka valiku tegemise vajadus. Valiku teeb Hope. Kuid elul on pakkuda aastate jooksul paljugi veel.

See on raamat romantika ihalejatele. Kogu lugu on kenasti kandikule pakitud ning otsast lõpuni ära jutustatud. On ilusad tunded, on vaja otsustada ning armastus võidab selle osa, mis on inimese võimuses.  Ladusalt loetav lugu, kuid kahtlustan, et ega ma pikalt seda ei mäleta. Aga jah, lugeda oli ilus, sest vägivalda ei ole, ei ole ka pisarakiskumist. On vaid mõned kaikad, mida elu kodaratesse virutab. Ainult roosamannana see lugu ka nüüd ei töötaks.  Kujutan ette, et rannas, lennukis vms kohas oleks seda raamatut päris tore lugeda, sest ta haarab kaasa, mõtlema ja muretsema ei pea. 

Ja mägedelt kajas vastu

Khaled Hosseini „Ja mägedelt kajas vastu“

Tõlkis: Hels Hinrikson

Kirjastus: Hea Lugu, 2013

382 lk

1952. aasta Afganistan. Abdullah elab koos oma väikese õe Pari, isa ja kasuemaga väikeses külakeses suures vaesuses. Õde-venda on üksteisele nagu kogu maailm – teineteist hoitakse ja armastatakse seni, kuni nad pereisa nõusolekul lahutatakse. Pari saadetakse peresse, kus laste saamine on välistatud, tühja kohta täitma. Elutee viib teda üha kaugemale Abdullahst ning lõpuks ka Afganistanist. Vaid üks niidiots oma maa ja perega on nagu läbi nõela silma pistmata. See niidiots toob aastakümneid hiljem juba vananeva Pari tagasi sünnimaale. Kuid elud on elatud.

„Lohejooksja“, mis oli väga loogiliselt ja kompaktselt ülesehitatud, meeldis mulle väga. Ka käesolev lugu on hea.  Imearmsalt kirjeldatakse õe ja venna kiindumust, kuid aegamisi lisanduvad teised tegelased, teised maad, uued ajad ja neid sai lõpuks liiga palju. Kuigi et jah, nende teiste tegelaste lood ka ikkagi põimuvad Afganistani ja Abdullahi ning Pariga, kuid minu jaoks just seetõttu valgus lugu liiga laiali. Teemad selles raamatus on pigem inimesekesksed. No tegelikult ju sõdagi on inimesekeskne, kuid siin jääb sõjateema pigem taustaks. Läbi aastakümnete kestev sündmustik näitab hästi ajastu ja inimeste mõttemaailma muutumist, Afaganistani muutumist erinvate mõjuriikide tuultes. Eepiline ja suur lugu, aga jah, kaks Hosseini järjest lugeda oli vist liiga suur doos ühte autorit. 

Kahtlustan, et tõde on see, et me kõik ootame ületamatute takistuste kiuste, et meiega juhtuks midagi erakordset lk 103

Lohejooksja

 

Khaled Hosseini „Lohejooksja“

Tõlkinud: Helje Heinoja

Kirjastus: Eesti Ekspress, 2008

343 lk

 

Parim tekst „Lohejooksja“ tutvustamiseks on selle tagakaane tekst:  „Lohejooksja“ on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaegadest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusutud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid, seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni jälgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest. Raamat on nii intensiivse ja ootamatu süžeega, et selle sisu täpsemalt ära jutustada ei olegi mõtet. Ja nagu raamatuski öeldakse, eurooplased ei soovi raamatu lõppu teada, Afganistanis aga peetakse oluliseks just lõpu ära jutustamist. Mina olen eurooplane.

„Lohejooksja“ oli tõeline lugemiselamus, sest raamat on niivõrd mitmetahuline, hõlmab ajalugu, traditsioone, inimsuhteid, sisemisi heitlusi. Mind puudutas väga minajutustaja hingeline segadus ja tunnete virr-varr - ei ole ju alati seletust, et miks me käitume nii nagu me seda teeme. Eriti lapsena tehtud valed otsused võivad painama jääda terveks eluks, vaid lunastus õilsa teo abil võib olla vabastaks sellest koormast. Igatahes vaatamata kõigele on raamatu minategelane Amir sümpaatne tegelane. Ka  raamatu tugev ajalooline taust oli väga haarav, mis on koos perekonna looga kandikule pandud ja tuleb kuidagi lihtsalt kätte. Õige pisut tekib ka äratundmist, sest mindi ju meiltki armeesse aega teenima ning satuti Afganistani. Ka Afganistani traditsioonid, inimeste nimed, hellitusnimed, kombestik, seegi tuleb nii mitu-ühes kujul kergelt teadmisse. Ning lõpuks need perekonnalood, saladused, valed, saatuslikud sammud, need on lihtsalt nii põnevate pöördkäikudega, etteaimamatud, nii et lugemisisu tekkis igal vabal hetkel.

Kui sa tapad mehe, siis varastad temaelu. Sa varastad ta naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse asususele. Lk 24

Kolm naist

 

Lisa Taddeo „Kolm naist“

Inglise keelest tõlkinud Leena Suits

Kirjastus: Rahva Raamat, 2020

347 lk

Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on tegemist kolme naise looga: Lina, Sloane ja Maggie. Iga lugu iselaadi, mis hõlmavad MeToo seikasid, naiste seksuaalsuse kujunemist, lapsepõlve mõjusid täiskasvanu elus.

Seksuaalsus kuulub inimeseks olemise juurde nagu ka haavatavus, eneseotsimine, enda tõestamise vajadus. Igasugu eluraskused, kasvuraskused on omakorda kasvulava ärakasutamistele. Need kolm naist olid kõik erineval moel haavatud lapsepõlves, mis andis omakorda tõuke paljudele valikutele, uskumustele, veendumustele järgnevas elus.

Sellel raamatul annotatsioon puudub ja tõsi ta on, kui hakata siin sisu jutustama, on ka juba liiga palju öeldud. Võin vaid öelda, et mulle läks enim südamesse Maggie lugu.  Samas on raamatu tagakaanel üsna mitmed ülistavad laused, nt arvatavasti hakkan lugema seda igal aastal, siis sellele ma päris alla ei kirjuta, kuigi mulle see raamat meeldis.

Need lood kõnetavad kindlasti naisi, sest teemaks on naiseks olemine. Kuigi et jah, neid teemasid on käsitletud varemgi, eristub see raamat siiski, sest selles on hoogu, on väga palju detaile ja on tabatud eelkõige neid murranguhetki, millest alates naiste edasine elu muutuma hakkas. Nii et hästi psühholoogilised lood, mis panevad juurdlema põhjuste ja lahenduste üle.  Minu arvates on see raamat kirjutatud meisterlikult.  Igatahes päevi hiljem veel mõtlen, et miks Lina lasi endaga nii teha, miks Maggie loole lahendust ei tulnud, kas Sloane valik on üldse mõistusepärane. Või tegelikult, miks nad kõik lubasid endale sellist elu?!

…üldse on teisipäevad paremad, kui reeded, sest vähemalt võib teisipäeviti olla kindel, et keegi teine ei tee ka midagi erilist  lk 36

Naised ei peaks üksteise elusid hukka mõistma, kui pole kogenud üksteise katsumusi lk 123

On inimesi, kes ütleksid, et miski pole igavene, ja isegi kui see niinimetatud „igavesti“ oleks olemas, teavad kõik, et tegelikult seisad sa lihtsalt ootejärjekorras. Lk 186

…isegi armastus on võistlus – meeleheitlik vajadus olla see, kellel on vähem valus kui teisel lk 267

Siidrimaja reeglid

 

John Irving „Siidrimaja reeglid“

Tõlkis Urve Hanko

Kirjastus: Eesti Raamat, 2006

Sari: Nüüdisromaan

638 lk

 

Lugesin Perrini „Lilledele värsket vett“, kus loeti John Irvingi raamatut „Siidrimaja reeglid“. Kui nii haaravas raamatus nagu neist esimene oli, loeti midagi, siis see „midagi“ tundus seda ahvatlevam.

„Siidrimaja reeglid“ viivad meid aastatesse 193… kuni 195…, jättes täpsed aastaarvud märkimata. Sündmused hakkavad hargnema esialgu lastekodus, millel on täita lisaks orbudekodule ka meditsiiniline roll. Nimelt siin sünnitatakse ja tehakse ka aborte. Seda asutust juhatab eriti sümpaatne ja südamlik Wilbur Larch, kes võtab vastu beebisid siia ilma tulekul või siis lõpetab nende eluõiguse.  Mees tolereerib emade otsuseid, kõik lapsed ei sünni armastusest, mõnikord on lapse eostanud vägivald, lapsepilastus või on emal muu põhjus, miks ta seda last ei soovi. Orvuna kasvanud Homerist loodab mees kasvatada endale mantlipärija. Elul on aga varuks üks õunaaed, paar sõpra ja armastus, mis muudab paljutki.

Ilmselt oleksin pidanud pärast „Lilledele värsket vett“ lugemist lugema kohe ka „Siidrimaja reegleid“, sest siis oleks vast leidnud mõtte, miks ühes raamatus teist loeti. Praegu ma seda mõtet ei tabanud. Küll aga pikeneb see raamat raamatus jada, sest „Siidrimaja reeglites“  loeti omakorda „Jane Eyre“, „David Cooperfieldi“  ja „Suured lootused“. Need kolm olid raamatud, mida loeti ette korduvalt, mille toel Homer kasvas ja millest ta luges välja endale olulised tõekspidamised, mis teda elus saatsid. Ehk siis teisisõnu on see siidrimaja-raamat natuke ka nagu ood lugemisele.

„Siidrimaja reeglid“ oli suur ja paljuhaarav lugu, kus vastandusid lastekodu ja õunaaed: üks paik, kus kõik ei olnud oodatud, soovitud ja teine, milles oli ootus, areng ja kasvamine kesksel kohal.   Üsna detailselt ja pikalt räägitakse siin abordist ja naiste suguelunditest, aga see kõik on asjakohane, sest kuidas sa muidu teemat ikka kirjeldad. Hästi haaravalt jutustatud lugu liigub sujuvalt ühelt tegelaselt teisele ja ühest asupaigast teise, ja see kõik tõmbab endasse täiega. Süžee on vaatamata teema tõsidusele isegi muinasjutulik. Samas vaatamata halvale oli hoiak raamatus ikkagi hea poole, s.t halvad tegelased ei ole üdini halvad ja head on jällegi head niivõrd, kuivõrd saab üks inimene hea olla (on ju nii, et isegi kõige üllam ja ausam inimene rikub mingeid reegleid). Ma ei tea isegi miks, aga mulle seostus see lugemine Maughami "Inimorjusest" saadud emotsiooniga. 

Minu jaoks on need 600 lk ja enam raamatud ebamugavad lugeda ja oodanuks kahte osa kahes raamatus. See on lihtsalt vormiline külg, sisu oli suurepäraselt ülesehitatud ja hästi meeldejääv. Kui see film ette satuks, vaataks kindlasti J

 https://www.imdb.com/video/vi1741725209/?playlistId=tt0124315&ref_=tt_ov_vi