John Irving „Siidrimaja reeglid“
Tõlkis Urve Hanko
Kirjastus: Eesti Raamat, 2006
Sari: Nüüdisromaan
638 lk
Lugesin Perrini „Lilledele värsket vett“, kus
loeti John Irvingi raamatut „Siidrimaja reeglid“. Kui nii haaravas raamatus
nagu neist esimene oli, loeti midagi, siis see „midagi“ tundus seda ahvatlevam.
„Siidrimaja reeglid“ viivad meid aastatesse
193… kuni 195…, jättes täpsed aastaarvud märkimata. Sündmused hakkavad hargnema
esialgu lastekodus, millel on täita lisaks orbudekodule ka meditsiiniline roll.
Nimelt siin sünnitatakse ja tehakse ka aborte. Seda asutust juhatab eriti
sümpaatne ja südamlik Wilbur Larch, kes võtab vastu beebisid siia ilma tulekul
või siis lõpetab nende eluõiguse. Mees
tolereerib emade otsuseid, kõik lapsed ei sünni armastusest, mõnikord on lapse
eostanud vägivald, lapsepilastus või on emal muu põhjus, miks ta seda last ei
soovi. Orvuna kasvanud Homerist loodab mees kasvatada endale mantlipärija. Elul
on aga varuks üks õunaaed, paar sõpra ja armastus, mis muudab paljutki.
Ilmselt oleksin pidanud pärast „Lilledele
värsket vett“ lugemist lugema kohe ka „Siidrimaja reegleid“, sest siis oleks
vast leidnud mõtte, miks ühes raamatus teist loeti. Praegu ma seda mõtet ei
tabanud. Küll aga pikeneb see raamat
raamatus jada, sest „Siidrimaja reeglites“
loeti omakorda „Jane Eyre“, „David Cooperfieldi“ ja „Suured lootused“. Need kolm olid raamatud,
mida loeti ette korduvalt, mille toel Homer kasvas ja millest ta luges välja
endale olulised tõekspidamised, mis teda elus saatsid. Ehk siis teisisõnu on
see siidrimaja-raamat natuke ka nagu ood lugemisele.
„Siidrimaja reeglid“ oli suur ja paljuhaarav
lugu, kus vastandusid lastekodu ja õunaaed: üks paik, kus kõik ei olnud oodatud,
soovitud ja teine, milles oli ootus, areng ja kasvamine kesksel kohal. Üsna detailselt
ja pikalt räägitakse siin abordist ja naiste suguelunditest, aga see kõik on asjakohane,
sest kuidas sa muidu teemat ikka kirjeldad. Hästi haaravalt jutustatud lugu
liigub sujuvalt ühelt tegelaselt teisele ja ühest asupaigast teise, ja see kõik
tõmbab endasse täiega. Süžee on vaatamata teema tõsidusele isegi muinasjutulik.
Samas vaatamata halvale oli hoiak raamatus ikkagi hea poole, s.t halvad
tegelased ei ole üdini halvad ja head on jällegi head niivõrd, kuivõrd saab üks
inimene hea olla (on ju nii, et isegi kõige üllam ja ausam inimene rikub
mingeid reegleid). Ma ei tea isegi miks, aga mulle seostus see lugemine Maughami "Inimorjusest" saadud emotsiooniga.
Minu jaoks on need 600 lk ja enam raamatud
ebamugavad lugeda ja oodanuks kahte osa kahes raamatus. See on lihtsalt
vormiline külg, sisu oli suurepäraselt ülesehitatud ja hästi meeldejääv. Kui see
film ette satuks, vaataks kindlasti J
No comments:
Post a Comment