Kaevamisvaba aed

 

Charles Dowding „Kaevamisvaba aed“

Tõlkinud: Heidi Saar

Kirjastus: Varrak, 2023

239 lk

Talvel, kui viimastest aiatöödest on juba mõned kuud möödas ning kõik see rõõm ja vaev tehtust juba mäluhämarustesse soikumas, on õige aeg need mälestused taas ellu äratada ning uusi teadmisi oma aiatarkuste varasalve lisada. Tõsi ta on, elu on läinud mugavuste teed ja ikka tahaks kergema vaevaga hakkama saada. Ilma kaevamiseta aed kõlab väga hästi, on ju see labidaga rassimine üsna raske füüsiliselt ja ka ajamahukas. Seega raamat, mis kutsub kergelt ja kiirelt saaki saama, on nagu lootusekiir igale aiahoolikule.

Tegelikkuses oli see raamat väga näitlik, purustab mõned tuntud müüdid, annab juhiseid ja innustab ka. Samas on natuke nagu õpik ka, sest iga peatüki lõpus laseb autor lugejal testi teha, mis siis kinnistab loetut. Autor propageerib eelkõige kastimeetodit.

Meelde ma siit raamatust üht teist jätsin, midagi sirvin veel üle ka. Näiteks väidab hr Charles, et mulda ei ole vaja kobestada, lisada tuleks vaid huumusekiht. Tema viitab palju loodusele, s.t et looduses ei kaeva keegi pinnast. Heida pilk puutumata looduse imelisele kasvule ja kopeeri seal toimuvat – jäta muld rahule ning innusta mullaelanikke pinnalt toituma lk 25 Ma ei ole kindel, kas meie tingimustes kogu tema teooria kehtiks, sest Uus-Meremaa kliima on hoopis midagi muud. Ma ei ole ka kindel, kas päriselt kaevamisvaba aed meil kasvataks suurt saaki, kuid ega muidu teada ei saagi kui ei proovi. Ja peale selle kaevamise on katsetamiseks raamatus ideid veelgi.