Väike kohvik Kopenhaagenis

 

Julie Caplin „Väike kohvik Kopenhaagenis“

Inglise keelest tõlkis Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat, 2024

382 lk

Reklaamiagentuuris töötav Kate saadetakse Kopenhaagenisse komandeeringusse, et õppida seal tundma hygget. Nimelt soovib üks ärimees avada ka Londonis õdusa kohviku, mis oleks Taanist ja taanlaste olekust snitti võtnud. Reisiseltskonnas on kuus ajakirjanikku, nende hulgas Ben,  kes peaksid hygget positiivses võtmes ajakirjanduses tutvustama. Muidugi hakkavad Taanis oldud aja jooksul südamed teisiti põksuma ning kogu seltskond saab ühisest reisist mõjutatud. Ben ja Kate eriti…

Kuna olen Kopenhaagenis käinud, siis sain sõbralt soovituse lugeda. Jaa, äratundmisrõõmu siin oli, sest raamatu reisiseltskond väisas samu kohti, kus minagi käisin. Nii et tuttavad Raduspladsen, Nyhavn, Rundetårn, Väike Merineitsi, kanalituur jt  See oli raamatu parim osa. Muidu oli nagu oli. Mind ei kõneta raamatutes eriti sellised tüüpilised pseudoprobleemid, mis tegelikult on ju paremad elus, kui päris probleemid. Jauramine käis siin edutamise, turundusürituste, koosolekute  jms näimise teemade ümber. Ei olnud väga minu ka reisiseltskond, pealtnäha täiskasvanud inimeste kamp, kes võinuks ilma lasteaiakasvatajata hakkama saada. Ka armastus kulges täiesti klišeelikku rada pidi: sädemed, flirt, tunnete tärkamine, voodisse, siis näiline tõde ja pettumus, siis päris tõde ja elagu armastus. Ilus ja romantiline lugu igal juhul, kuid mitte minu tassike. Isegi see, et väga vägivallatu lugemine oli, ei muuda arvamust.

Aga kellele meeldivad sellised suhete kass-hiire mängud, siis miks mitte.

Hygge tähtsus …..Pisiasjadele keskendumine. Pisiasjadele tähtsuse omistamine, kellelegi koogi küpsetamine, koos olemiseks aja leidmine, küünalde süütamine ja lihtsate asjade sündmuseks muutmine lk 301

Inimestel on võimalik valida…. Sa võid valida olukorra muutmise lk 335

Armastuse teekond

Alain De Botton „Armastuse teekond“

Inglise keelset tõlkis: Pille Kruus

Kirjastus: Postimees, 2024

278 lk

Mul käivad jah need lugemised paarikaupa. Kui eelnevalt loetud "Ma valin armastuse" oli romantikast kantud, siis selles loos on elu reaalsus põhipoint.

Rabih ja Kristen armuvad, loogilise jätkuna abielluvad, rajavad kodu, reisivad, saavad lapsed ning võiksid elada õnnelikult nende aja ettenähtud lõpuni. Paarissuhe aga ei ole alati pilvitu. Kooselus tuleb ette tüdimust, lahkarvamusi, rääkimatajätmisi. Aeg muudab, armastus teiseneb. „Armastuse teekond“ on raamat, mis analüüsib armastuse erinevaid tahke läbi Rabihi ja Kristeni suhte. 

Üks osa raamatust jutustabki paari lugu, nende argipäeva,  kire vaibumist ja et pikaajaline suhe on teadlik otsus valida argipäev koos kõigi selle rõõmu ja puudustega. Samas on kaldkirjas kõrval ka psühholoogiline analüüs, mis selgitab, miks tegelased tegelikult nii käituvad. Nii et see raamat on nagu kaks raamatut ühes (on lugu ja on eneseabi), mis teeb selle lugemise eriliseks. 

Mulle meeldis ratsionaalsus, lihtsus, ausus ja selgus Rabihi ja Kristeri suhte arengu kirjeldamisel ja ma nautisin seda lugemist täiega, sest siin oli midagi tuttavliku ja midagi uut ning seda oli kosutav lugeda. Ma ei ole eriline eneseabiraamatute lugeja, aga ilukirjandusega kahasse oli see tekst vägagi mõnus ja mitmed mõtted kirjutasin märkmikku. 

Kindlasti võiksid seda raamatut lugeda vastabiellunud, lapsevanemaks saanud, ja muidugi mitte ainult naised. 

Kindel soovitus!

Lapsed õpetavad meile, et armastus on põhiolemuselt omamoodi teenus lk 137

Elul ei ole piisavalt imelisi saatuseid, mida välja jagada, kuid lõkse on see-eest liiga palju ja neisse on lihtne langeda, isegi kui saalis hästi esitatud kaarnaluuletuse eest võib saada diplomi ja kõlada aplaus lk 160

Inimese elus peavad mõned asjad jäädavalt viltu kiskuma, et ta saaks hakata imetlema roosivart või hüatsindiõisi lk 260

Mr Nasty: eksirännakud narkomaailmas

 

Cameron White „Mr. Nasty: eksirännakud narkomaailmas“

Tõlkis Helle Nittim

Kirjastus: Sinisukk, 2007

Sari: Must päike

319 lk

Sri Lankal ühes hotellis hakkas silma sealsest raamaturiiulist eesti keelne raamat. Tegin klõpsu ja kodus uurisin lähemalt. Kuna see raamat mu teele oli sattunud, siis see lugemine oli nagu kohustus. Olen endale sellise isikliku väljakutse võtnud #kuinäenreisileestikeelsetraamatutsiisloen.

Saada diileriks, oli Cameroni teadlik valik. Ta armastas ise tarbida ja vahendeid oma sõltuvuse toitmiseks oli leida üsna kerge, sest tal oli julgust otserünnakuks kontaktide otsimisel – noor mees hakkas narkot müüma, luues lõpuks ka ise oma võrgustiku. Siiski oli temas see miski, mis tajus oma teekonna valet suunda ning korduvad loobumise katsed kandsid lõpuks vilja. Kuid enne seda oli allakäigutrepi kõver üsna järsk.

Õpetlik ja hoiatav tõsielulugu just noortele, kes oma teekonda laias maailmas, iseseisvuse radadel alustavad. Minu jaoks siin eriti midagi köitvat ei olnud, sest see narkoteema on õnneks võõras. Aga nii ülejala ma ta läbi lugesin, 

Selgusetus

 

Elizabeth Jane Howard „Selgusetus“

Inglise keelest tõlkis Ann Alari

Kirjastus: Varrak, 2025

439 lk

Cazalet´ perekonna kroonika on jõudnud 3. osani. Esimene "Valguse aastad"  ilmus 2020., "Ootamise aeg" 2023. aastal.

Sõda liigub lõpu poole, perekond pendeldab endiselt Londoni ja vendade lapsepõlvekodu Home Place´i vahet. Noorem põlvkond elab noorusele omast elu: Louise abiellub ja sünnitab lapse, Polly särab kaunidusest ning on omamoodi iluetaloniks paljude silmis, Clary kirjutab päevikut oma kadunud isale. Vanem põlvkond püüab alles hoida perekonna ühtsust, kuid omad salakäigud on neilgi, millest keegi nagu teada ei tohiks.  Sõda on muutnud elamistingimusi, harjumusi ning paljuski ka suhtumist ellu. Daamid, kellel olid teenijad, on nüüd valmis ise käsi määrima, toitu hankima. Vendade ärivõimalused on muutunud. Pinnale on tõusnud sotsialistlikumad vaated.

Elu on pidevas muutumises ja Cazaletide kroonikas joonistub väga hästi välja, kuidas suhtub muutustesse noorem põlvkond ja millesse takerdub vanem, kuidas armastus ja kohustus ning unistused ja tegelikkus moodustavad sasipuntra. Samas on keskendutud veidi rohkem nooremale osale perekonnast. Lugu on hästi voolav, otseselt suuri sündmusi ja põnevust kruttivaid tegevusi siin ei ole, aga samas on nauditav osa saada ühe perekonna eri vanuses inimeste elude sobitumisest hetke olukordadega, juhustest haaramisest ja valikute tegemisest. Hästi realistlik, psühholoogiline, soe ja südamlik lugemine.

On raamatuid, mida loed nagu jookseks maratoni, sest on nii põnev, et ei saa rajalt maha. Käesolev sinna klassi ei kuulu, see raamat on pigem nagu metsasörk, kus sa märkad puudekohinat ja linnulaulu ning  sa tunned naudingut sellest tegevusest ja kogetust. Cazaletide kroonika eri osad on ilmunud nii pikkade vahedega, et olin lugemist alustades üsna veendunud, et ma ei mäleta ei tegelasi ega tegevust. Tegelikkuses tulid nad minu mälusoppidest kõik kenasti välja, lisaks on raamatu algusesse joonistatud kena sugupuu, mis aitab meelde tuletada. Oodata peaks olema veel kaks osa. Põnev!

 

…oleks aeg härjal sarvist haarata …. – kui kord sarvist haarad, pead arvestama, et sarvede taga on härg lk 143

Kas tõesti on nii, et kui viskad oma leiva vee peale, siis pikapeale saad lausa koogi?

Mõnes mõttes ehk küll – aga sa ei pruugi seda ära tunda lk 314

Wayward

 

Emila Hart „Weyward“

Inglise keelest tõlkis Liisi Lees-Leesmaa

Kirjastus: Varrak, 2025

335 lk

Üks tare, kolm naist, kolm ajastut Inglismaal.

Altha on kohtualla mõistetud nõiakunstis, talle pannakse süüks ühe mehe õnnetu surma põhjustamist. On ju naine ühenduses loodusega ning väidetavalt sai ka õnnetust mõjutada. On 17. sajand. 

Violet elab suguvõsa suures häärberis, kuid tunneb tõmmet lindude ja loomade poole. Ema on surnud salapärastel asjaoludel ning sellest ei räägita. Vaid ripats ja W-tähe graveeringud viitavad ema minevikule. On 1942. aasta.

Kate põgeneb oma vägivaldse mehe juurest Waywardi, väiksesesse taresse, mille päris oma vanatädilt. Väikene hurtsiku moodi majake annab aimu esiemade nõiakunsti võimest ning ajalooallikaid uurides koorub ka suguvõsa minevik. On 21. sajand.

Pikema ajalooga suguvõsa lood on alati head lugeda, seda enam, et erinevad ajastud  kandsid oma tunnetuse väga hästi välja. Perekonna saladus hoidis põnevuse kuni lõpuni, ning omamoodi uskumatut maagiat ja eelarvamusi oli selles loos samuti. Samas on see lugu ühe suguvõsa naisliinist, kus meestel nagu kohta ei olnud või õigemini oli see naisliin pettunud ja haiget saanud just vastassugupoole vägivaldsest käitumisest.  Võib olla oli feministlikku suunda liiga palju, võib olla on raamatu kirjutaja üleüldse pettunud meessoos :D Kuid kõik need putukad, varesed, puude kohin ning looduse looming selles raamatus on nagu kaitse ja tugi toimetulekuks raskes olukorras.

„Wayward“ oli ühehingetõmbe lugemine,  kus müstika ja salapära kutsusid kenasti kaasa ning iga vabam hingetõmme pani raamatut haarama, sest tahaks teada, mis edasi. Samas jah, vaimustunud ma ei ole, sest need naistegelased olid kuidagi väga uskumatult ühte laadi ja meestegelased samuti.  Kui mulle enamasti sellised üleloomulikud jõud ja ebareaalsed nähtused on vastukarva, siis siin oli maagia läbiv joon ja sobis nende tumedate teemadega hästi. Aga suur ja filmilik lugu, hea ajaviide.

P.S. Raamatu kaanekujundus on ka väga sobilik ja ilus.  

Paljud asjad näevad kaugelt teistsugused välja. Tõde on nagu koledus: selle nägemiseks peab olema lähedal. Lk 173

Apelsinid pole ainsad viljad

 

Jeanette Winterson „Apelsinid pole ainsad viljad“

Tõlkis Kätlin Kaldmaa

Kirjastus: Hunt, 2024

240 lk

Jeanette on lapsendatud perre, kus valitseb range evangeelne religioon. Kasuemale on tema usk püha ning pereliikmed peavad järgima usuga kaasnevaid käitumisnorme, riitusi. Tüdrukut valmistatakse ette misjonäri eluks, kuid vanuse edenedes saab tüdrukule selgeks, et tema tõmme on samasooliste vastu ning see tunne välistab misjonäriks olemise. Konflikt ema ja usukogukonnaga on seega paratamatu. Ja samas tekib ka küsimus, kas ka kõik need usujärgijad ongi nii moraalsed nagu seda ususeadused ette kirjutavad.

Taas oli väga omamoodi lugemine just temaatika, loo ülesehituse ning ka kogu selle mõttearenduse pärast.  Iga peatükk kannab piibliraamatu nime, kuid see on Jeanette elu. Nii et siin on palju allteksti ning ka müütilisust, mis seguneb reaalsusega. Tekst ja mõttearendused on väga nauditavad lugeda. Ilmselt mõjutab seda ladusust ja ehedust ka asjaolu, et lugu on autobiograafilise olemusega, mis tuleb sügavalt inimese sisemusest. Mõtteainet pakub see lugu palju nii usu kui ka armastuse poole pealt. Äärmused on alati ülevõlli ning kui sellesse tiritakse kogu perekond, siis kõlab see pigem terrorina. Maailm on natuke avaram, kui see, mida kodus õpetati.  Igatahes selle teksti ilu pärast võib raamatu võtta lahti ka suvaliselt lehelt ja ka siis on tore lugeda.

Suurepärane lugemiselamus!

Miks on nii, et inimestele ei meeldi see, mis nad on, aga neile meeldib see, mida neile öeldakse, et nad olla võiksid?

Purunenud pärastlõuna

 

Simon Mason „Purunenud pärastlõuna“

Tõlkis: Jüri Kolk

Kirjastus: Varrak, 2025

333 lk

Uurija Wilkinsi krimisarja 2. rmt

Lasteaia juurest, üsna ema silme alt kaob jäljetult nelja aastane Poppy. Pea samal ajal jääb ka üks kahtlase minevikuga mees auto alla. Seda, et Ray Wilkins, Ryani endine paarimees hakkab asja uurima, näeb mees teleri vahendusel. Nimelt on Ryan politseist kehva käitumise tõttu minema löödud ja nüüd loodab mees ennistamist. Samas ei suuda uurimisest eemal olla temagi. Juurdlus haarab mõlemad mehed endasse ja kahtlusaluseid on lõpuks mitu.

Kui tahta osaleda lugemismaratonil, siis krimi valik on peaaegu alati kindel. Igatahes antud juhul nii oli: alustasin ja pidin ka ühe hooga läbi lugema., sest teisiti ei olnud võimalik.  Tegemist on hoogsa süžeega looga, kus on mitmed tegevusliinid ja kõik need liinid veavad kusagile ning hoiavad põnevust pingul. Paralleelselt on ka sisse toodud lapse teema – keegi kaotas lapse, keegi saab lapse, kellelgi on lapse saamine see ainus hea asi maapeal ja kellegi laps on tema suurim kurvastus. Siin seda mõtteainet, mille üle arutleda, on. Sest lisaks uurimistele on ka uurijate elud n.ö peo peal ning nende eludeski on hetk, mis peab kusagile välja jõudma. Nii et psühholoogiliselt põnev ning kriminaalselt põnev, kus segatakse osavalt jälgi ning kahtlusevari liigub ühelt persoonilt teisele. Kuigi et jaa, mingi aimdus enne lõppu mul mõrtsuka suhtes tekkis, aga lugu oli ikkagi lõpuni köitev.  Ütleme nii, et see lugu ise on väga kurb, sest kuritegudelgi on vahe. Vahet oli aga keeruline teha nimedel Ray ja Ryan ning Wilkins ja Wallace.

Minu kindel soovitus!

Eksitus võib otsekohe virutada, või aastaid vaikselt oodata, jälitada sind su lapsepõlvest peale, läbi su kõige armsamatest lootustest ja rikutud unistusest, su abielu alguses ja lõpus, isarollis, vanglas, kogu tee rendikaubikute platsile vihmasel juulikuu ööl…  lk47

Suured lootused

 

Charles Dickens „Suured lootused“

Inglise keelest tõlkis Asta Blumenfeld

Kirjastus: Eesti Raamat, 1997

502 lk

Raamatud võivad mõnikord lugemislauani jõuda ka teistsuguse loogika alusel, s.t et mitte lihtsalt tahan ja valin, vaid raamatud raamatutes loogika kaudu. Nimelt lugesin Perrini „Lilledele värsket vett“, kus loeti Irvingi „Siidrimaja reegleid“, milles omakorda loeti Dickensi „Suured lootused“ ja „David Cooperfieldi“ ja ka Bronte „Jane Eyre´i“. Esialgu minu lugemiste jada vast sellega piirdub, sest Suurtes lootustes ma otseselt järgmist kirjandusteost ei tuvastanud, Cooperfield jääb minust kindlasti lugemata ning Jane Eyre on nii ammu loetud, et kirjandust kirjanduses ma ei mäleta.😉

Aga 19. sajand ja orvuks jäänud Philip Pirrip, keda hüüti lihtsalt Pipiks, elab oma õe pere juures. Elu just lill ei ole, sest käreda loomuga õde on nõudlik ning poissi ei hellita. Kui aga härrastemajast tuleb kutse Pip kostile võtta, muutub kõik, nii poisi argine elu, haridustee kui ka tema mõttelaad. Kasvukeskkond hakkab määrama saatust. Mis aga kergelt tulnud, see on kerge ka kaduma.

1861. aastal ilmunud romaan on ajastule kohaselt täis suuri tundeid ja muidu tundelist elu. Natuke võõristav oli lugeda ja olla päris ühel lainel. Siiski on lugu hästi ladus ning ka väga analüütiline. On tore jälgida, kuidas vaeslapse mõttelaad muutub kõrgklassi seltskonda sulandudes - millised sisemised heitlused noormeest painavad ning kuidas ta nende heitlustega toime püüab tulla. Kohati läks ka meelest ära see 19. sajand, inimene on ikka inimene hoolimata ajastust. Selles suhtes on siiski raamat ajatu, et inimese kujunemine kõnetab hoolimata sellest, millisesse aega on ta sündinud.

 

…džentelmen ei saa kõrtsi pidada […]… aga kõrts võib džentelmeni küll ülal pidada lk 184

 

Kate Sawyer “Rannale uhutud”

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

366 lk

 

Ruthil on hea elu või vähemalt näiliselt olemas kõik tingimused, et ta võiks olla õnnelik. Nii see aga pole. Naise hinges pesitseb rahutus ja väike tüli Alexiga ajendas naist ostma üheotsa pileti Uus-Meremaale, et alustada otsast ja leida sellele rahutusele täide. Selle täite ta sealt leiab, sest hetkel, kui ta püüab kaldale uhutud vaala päästa, kohtab ta Niki ja suurt plahvatust, mis hävitab ümbritseva elu. Jäävad nemad kaks..

See ei ole päris Robinson Crusoe lugu, ainult enda elushoidmise teema kattub. Pigem on siin keskmes õnne küsimus. Mida on õnneks vaja, kas seda ilusat elu, kus on kohvikud, poed, peod või siis see teine elu, kus ongi ainult hea kaaslane ja ellujäämise võitlus.  Lootus sureb viimasena.

Lugu jutustati üle peatüki, üks Ruthi esimene  ja siis teine elu. See esimene elu oli üsna klassikaline etteaimatav suhetedraama, kuid teine elu juba põnevam ja pakkus pinget rohkem. Üldiselt päris minu raamat see ei olnud, kuid niipalju siiski ju oli, et lõpuni ta lugesin. Kokkuvõttes: selline klassikaline filmilik lugu, kuhu on pikitud omajagu põnevust ja ka armastust. Samas mõtteainet ju oli ka, nii et polnud paha.

Tragöödia kolmes vaatuses

 

Agatha Christie „Tragöödia kolmes vaatuses“

Inlise keelest tõlkinud Urve Liivamägi

Kirjastus: Varrak, 2007

223 lk

Vaatamata sellele, et motiivi pole, tapetakse kolmeteistkümne külalise ühisel õhtusöögil pastor. Kadunukest teati väga rahumeelse ja lugupeetud inimesena, kellel ei näi olevat ühtegi vaenlast. Pole ka teada, millega surm põhjustati. Seda enam, et kokteliklaasid mürki ei sisaldanud. Miks aga tappa, kui motiivi pole? Poirot uurib.

Ei olnud see uurimine ja lugu ise ka üldsegi minu maitsele. Arutletakse ja juureldakse, natuke põnev on ka, et kes siis?, aga millegipärast sellist traditsioonilist teadatahtmise õhinat, nagu krimi lugemisel tavaliselt teikb, ei tulnud. Olen vist üks vähestest, kellele ei meeldi ka Poirot filmid. Mulle meeldiks, kui oleks rohkem kihte mõrva ümber, näiteks loodusekirjeldusi või muud olustikku, inimkäitumise üle juurdlemist. Selles loos oli seda väga vähe, pigem ongi ainult mõrvari mõistatamine. Kuna Agatha Christie oli meil kirjandusklubi kuu teema, siis pingutasin 😊

 

Kolm meest paadis (koerast rääkimata)

 

Jerome K.Jerome „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)

Tõlkis Tiiu Viires

KRK, 1994

Neid oli neli: minajutustaja, George ja William Samuel Harris ning Montmorency, kes ühel päeval koos aega veetes jõudsid otsusele, et tervis vajab turgutamist ja tuleb minna end tuulutama. Arstilt saadud retseptki ütleb, et tuleb värsket õhku hingata. Mehed suunduvad paadimatkale Themsi jõele. Ja nende päevade kestuselust see raamat jutustab.

„Kolm meest paadis“ on humoorikas ja tõetruu lugu, täis absurdi ja iselaadi mõttekäike. Mõned seigad sellised, et naerad südamest, teisalt vangutad pead. Matk ise ei olnud mingi seiklus vaid pigem protsess ja samamoodi kõlab ka see raamat. 1889. aastal kirjutatu on minu arvates ajast ees, s.t 19ndat sajandit lugedes ei tunnetanud. Kõik need asjade kirjeldused, hariduse omandamise mõttekäigud ning keelepruuk kostusid kui just mitte päris tänapäevased, siis 20. sajand ikka. Mõned raamaturead on isegi prohvetlikud.  Kusjuures  väidetavalt on  need mehed ka päriselt olemas olnud, nii see lugu ongi päriselu ise ja kategoriseerub kindlasti ajatu klassika hulka. 

Selles maailmas paistab ikka niiolevat. Igaühel on midagi, mida ta ei vaja, ja see, mida tema vajab, on teise oma lk 49

Kas tänased väärtused alati eilsed odavad pisiasjad? Kas meie trafaretsed taimornamendiga taldrikud kaunistavad kunagi 2000. aastal ridadena kõrgema klassi kaminasimsse? Lk 51

Elizabeth Finch

 

Julian Barnes „Elizabeth Finch“

Tõlkis Liisi Rünkla

Kirjastus: Varrak, 2023

Sari: Moodne aeg

158 lk

 

Raamatu minajutustaja Neil täiendab end rahvaülikoolis. „Kultuuri ja tsivilisatsiooni“ kursust, mis keskendub kreeka-rooma kristlikule filosoofiale,  loeb Elizabeth Finch, tähelepanuväärne naine nii oma tarkuse, ajatuse ja olekuga. See ei ole ilu, mis tema puhul köidaks, pigem võlub intelligents. Neili ja õpetajanna kokkupuudetest sünnib põgus sõprus, mis päädib aeg-ajalt ühiste õhtusöökidega. Kui naine sureb, pärandab ta oma raamatukogu ja märked Neilile. Mees püüab nende märkmete kaudu naise isiksust paremini mõista.  

„Elizabeth Finch“ on väga omamoodi raamat, mis koosneb kolmest osast. Esilagu näib, et tegemist on lihtsa platoonilise armastuse looga, kus õppejõud avaldab muljet tudengitele oma ebahariliku oleku ja filosoofiliste mõttekäikudega. Minu jaoks osutus kõik aga pisut keerulisemaks. Mäletan, et kümme aastat tagasi loetud Barnesi „Kui on lõpp“ oli üsna raskepärane lugu aja tajumisest, mälust. See raamat siin ei erinenud selles suhtes eelmisest. Ka siin on minu hinnangul keskmes aja tajumine ja ajaloolise mälu heitlikkus. Raamatu keskmine osa seda mõtet kõige rohkem kannab. Kuigi, kohati tekkis kahtlus, mil määral ma sellest kristlusest ja Julianusest läbi näringi.  Kas ma seda kõike mõistsin nii nagu kirjanik seda mõelnud on, ma ei tea, kuid mina tõlgendasin loetut nii:  Pr. Finch kõneles oma loengutes Julianus Apostatast, Rooma paganlikust keisrist. Need filosoofilised eksirännakud seadsid kahtluse alla Julianuse religioossuse: kas ta oli pagan, usutaganeja  või oli see siiski kõik kattevari? Kas Julianus oli viimane, kes proovis kristluse levikut peatada?  Või  kas üldse ja kui palju ideoloogiad määravad ning milline on üksikisiku fenomen nendes ja kui palju see fenomen ajaloos muutub? Eks ole, selline ajalooline filosoofia, mis just mittehuvilist ei kõneta nii väga. Raamatu kolmas osa siiski sõidab tagasi alguse juurde, mil Neil juurdleb oma tunnete üle Finchi vastu ning proovib teda ajalookontekstis lahti mõtestada.

Nii et mis see ajalugu ikkagi on? Kas aja lugu, mis hakkab põlvkondade kasvades oma elu elama ning kes seda algset tõde enam kinnitab?  Kas kõik ongi puhas spekulatsioon?

Igatahes, läbi ma raamatu lugesin, küsimusi see minus tekitas. Ilmselt on see lugemine oma eesmärgi täitnud.

Kellele meeldivad filosoofilised mõtterännakud, see lugegu.

Kõik me otsime seda, mida peame endale parimaks, isegi kui see tähendab hukku. Mõnikord eriti veel siis. Ja selleks ajaks, kui asja kätte saame või ei saa, on harilikult nagunii juba liiga hilja. Lk 15

Siis ilmusid raudteed, kõikjal Euroopas. Ja mis oli nende põhiline ülesanne? Nagu Ruskin ja Flaulbert mõlemad märkisid, võimaldada inimestel liikuda punktist A punkti B, nii et nad võiksid üksteist teises kohas niisama näruselt kohelda lk 27

Kõik taandub viimaks sellele, mida ja keda usutakse. Ja surm muudab asju. Postuumne usk kinnistab ehedust lk 123

Hickory Roadi saladused

 

Agatha Christie „Hickory Roadi saladused“

Tõlkis: Krista Suits

Kirjastus: Varrak, 2023

Hickory Roadi pansionaadis tegutseb pealtnäha pisisuli, kes varastab täiesti mõttetuid asju. Kuulsal Hercule Poirot´l on aga hea nina ja tema haistab selle taga suuremat kuritegu. Muidugi uurija vaist ei petnud ja selgub, et lisaks vargustele on ka mõrv uurida. No mis te arvate, kas saab uuritud? Pole kahtlustki hr Poirot võimetes.😉

Mõnikord tahaks lugeda lihtsat uurimise lugu, kus detektiiv hakkab loogilises järjestuses harutama lahti saladuste pundart. Seega mul raamatule mingeid ootuseid ei olnud. On ju teada, et Agatha Christie lood on lihtsalt loetavad ning detektiivilugu ise tagab selle, et  mõtted on kogu aeg lõpptulemuse ootuses  ja lugedes oled ise ka nagu mõrvari jälil detektiiv. Christie oskab kahtlusi hästi hajutada, nii tunduvad kõik need arvukad tegelased potentsiaalsed süüdlased.  Kui filmis mulle Poirot tegelaskuju üldiselt ei meeldi, siis raamatus on see vastuvõetavam, mis sellest, et ka lugedes on silme ees Sir David Suchet´i nägu.😊

Selline detektiivilugu oli minu jaoks ühekordne lugemisrõõm, homme ei pruugi ma seda lugu enam mäletada. Aga see mäletamine vast ei peakski lugemise eesmärk olema.😏

Tore ajaviide!

Ootamise aeg

 

Cazaleti kroonika esimene osa on saanud nüüd järje. Esimene osa sellest Jane Elizabeth Howardi autobiograafilisest saagast oli minu lugemislaual 2020ndal aastal. Muljed raamatust olid head, seega ei olnud küsimustki – teine osa huvitas väga.

Selle raamatu sündmustik algab aasta pärast „Valguse aastad“ tegevusi. Sõda on nüüd juba päriselt pead tõstnud, esimesed sammud astunud ning perekond võtab vastu otsuse, et parim paik sõjapakku minna on taas vendade lapsepõlvekodu Home Place. See osa keskendub rohkem järeltulevale põlvele, s.t vendade lastele, nende võimalustele ja valikutele. Noor inimene unistab ikka suurelt, kuid sõda paneb ka nende unistuste täitumise võimalikkusele üsna sageli pitseri peale. Nii kulgeb konarlikult Edwardi tütre Louise näitlejaks saamise tee. Samas Ruperti tütre soov on saada kirjanikuks ja tema järjekindlus märkmeid teha viib teda oma unistusele lähemale. Hughi tütar Polly ei oma veel kindlat elukutsevalikut, kuid omad kahtlused ja unistused on temalgi. Tee unistuste poole ei kulge valututult, sest mure lähedaste pärast, sõja kulgemise pärast, mõjutab noorte inimeste elusidki.

Sündmused raamatus kulgevad kuidagi rahulikult, ka need, mis tegelikult võiksid ärritada, kurvaks teha. No näiteks insest, ravimatu haigus, teadmata kadunuks jäämine…  Kuid kõik need omavahelised suhted, siirad salasoovid ja unelmad, milliseid tundmusi tekitas sõda, keda sundis alalhoidlikuks ja keda kannustas tegudele, seda oli mõnus lugeda. Kuna tegemist on ikkagi Inglise kõrgema keskklassi inimestega, siis joonistuvad siin välja n.ö peenema perekonna kombed, harjumused ja tavad. Samas muutis sõda ka kõrgklassi elu, kasvõi juba toidulaua kasinuse ja küttedefitsiidi võrra. Noorte elu kulgeb vaatamata oludele julgemalt, uljamalt, moodsamalt ning ka see põlvkondade vaheline konflikt, mis aitaks leppida uue põlvkonna mõtteviisiga,  on selleski loos päevakorral. Perekonna saaga on suur, paljuhaarav lugu, see katab ühe perekonna mitmeid erinevaid liine, ja nii eladki neile kõigile eraldi kaasa.

Mulle väga meeldis. Cazaleti kroonika on tõeline sisutihe lugemisnauding. Nimesid on siin üsna palju, kuid spikker raamatu alguses aitab kenasti meeles hoida ja sotti saada sellest, kes on kes.

Muusika raamatus: Greenleeves

Marche Militaire

Kirjastus: Varrak, 2023

541 lk

Saatuslik lüliti

 

Väikese formaadiga raamatuid on hea reisile kaasa haarata, lihtne põnevusjutt ei vaja sügavat tähelepanu ning parim lennustressi peletaja on raamat – need ei ole mingi uued tarkuseterad, aga kordamine olevat siiski tarkuse ema.😊 Nii siis sattus mulle näppu Ian Stuarti „Saatuslik lüliti“.

Isa pärandab oma elektritööde firma naisele ja kahele pojale. Poeg Neil hakkab firmat juhtima, ema on hooldekodus ja vend ei näi firmast huvitatud olevat. Neili elusisu ongi vaid firma, abielu on tal lahutatud ning ootamatult teele sattunud äriasjad hoiavad vaimu virge. Siis aga hakkavad ootamatult firmas juhtuma õnnetused. Vendade omavahelised suhted ei ole kõige paremas korras ning kahtlus hakkab Neili närima. Selgub, et vend ei olegi nii edukas, kui seda välja laseb paista.

Üsna läbinähtav lugu, aga meeled hoiab kenasti lugemise lainel ning tahaks ikkagi teada, mis edasi. Üllatusi see lugemine ei paku, aga oma eesmärgi (ajaviide lennukis) täidab väga hästi, ning loetud raamatute aastakokkuvõttesse läheb kindlalt kirja J

Kirjastus: Varrak, 1995

176 lk

Abielus beduiiniga

 

Ikka on nii, et mingid käimised, sündmused vms panevad tööle uudishimu või käivitavad mõne muu mootori, mille põhjal teed järgmisi käike või isegi valid raamatuid. Minu ootamatu Jordaania reis süstis minusse suure huvi selle maa rahva ja kultuuri vastu. Nii valin viimasel ajal ka lugemist Jordaania mõjul. Marguerite van Geldermalsen „Abielus beduiiniga“ tutvustab selle maa rahvast, kombeid-tavasid suurepäraselt.

1976. aastal viis kahe noore uusmeremaa seljakotirändurist tütarlapse rännutee Jordaaniasse Petra kaljulinna. Marguerite armus seal Mohammadi. Pärast põgusat tutvust oldi juba abiellumisküpsed ning algas noore naise elu võõral maal ja hoopis teistsuguses kultuuris.

Kui Valge sari räägib enamasti probleemidest ja ohtudest, siis midagi taolist ma selles raamatus ei kohanud. Kohtasin pigem hästi palju sallimist, külalislahkust, üksteisega arvestamist ning tõelist kogukonnatunnet. Petra kaljukoopas elamine on midagi hoopis teistsugust, ja minu arvates kirjeldatakse siin seda väga tõetruult. Mind pani juba reisil hämmastama sealsete inimeste külalislahkus ning selle raamatu põhjal saan ma aru, kust see tuleb.

Üllatav oli lugeda, et juba seitsmekümnendatel olid seljakotirändajad. Meie oma raudsete kardinate varjus ei teadnud sellisest võimalusest midagi. Igatahes oli hästi mõnus lugeda, sest nii palju tuttavat tuli just paikade kaudu ette (kõndisime meie ka läbi Siqi kanjoni), ja tekst on mõnusalt ladus. Muutuste: majaelanikust koopaelanikuks, ei kohaneks ilmselt iga valge naine, kuid Marguerite suur armastus andis selleks tõuke. Mis sellest, et Mohammad oli mees, kellel polnud kitsegi hinge taga. Ta ei idealiseeri midagi, kirjutab nii nagu on, ka puudused ja ebausu jms toob lugejani. Väga mõnus lugemine!

 

360 lk

Kirjastus: Sinisukk, 2010

 

 

 

Inimorjusest

 

Kirjandusklubis valisime seekord lugemiseks William Somerset Maughami loomingu. Olen tema „Inimorjusest“ ca 20 aastat tagasi lugenud, kuid mäluga on nii, et tunne heast raamatust oli olemas, aga mis täpsemalt, seda ei mäletanud. Nii harva, kui ma üldse midagi uuesti üle loen, siis seekord ma seda tegin.

Raamatu sündmustik viib meid 19 sajandi lõppu ja on sügavalt autobiograafiline. Philip Carey on kerge füüsilise puudega poiss, kes orvuks jäänuna kasvab oma vikaarist onu juures. Onu on külma ja tõreda olemisega mees, kuid poisile soovitakse siiski parimat. Vaimuliku elukutse näib vikaari arvates parim, kuid Philipil kutsumust ei ole. Nii mööduvad kooliaastad Inglismaal, kuid poisi hing ihkab mujale. Pärast onult lubaduse saamist asutab ta end Saksamaale, lootes õppida advokaadiks, kuid ka seegi amet ei toida hinge ning poiss arvab end olevat andekas hoopis maalimises. Järgmine peatus on Pariis ja maaliõpingud. Paraku ka see valik ei ole õige ning lõpuks otsustab Philip käia oma isa jälgedes ning õppida arstiks, nüüd taas Inglismaal. Oluliseks verstapostiks tema elus on tutvumine saatanliku naise Mildrediga…

„Inimorjusest“ on võimas, suurepärane raamat, mis jälgib ühe kerge füüsilise puudega poisi kasvamist, arenemist ning eneseotsinguid. Tema teekond oli konarlik, sest vahel ei töötanud plaan, mõnikord ei osanud endast aru saada ning ega onugi ei olnud alati kõigega päri, seega rahakoti suurus määras ka eluvalikuid. Nii et see on hästi psühholoogiline lugu, kus on palju Philipi siseheitlusi, loobumisi,  eneseanalüüsi, elumõtte otsimist kuid ka näida tahtmist, oma aja standardite järgimist ning visadust. Mul olid lugedes kahetised tunded. Philip mulle üldiselt meeldis, kuid kohati olin ta peale vihane ja mõtlesin, et kuidas saab üks inimene nii rumal olla, miks sa lased endaga nii teha.?!  Samas saad jälle aru, et tema loomus, kasvatus ja härrasmeheks olemine ning omamoodi pimestatus, võimaldavad teha otsuseid, mis pealtnäha mõistlikud ei näi. Siiski kõik loksub viimasel leheküljel paika – viimaseks leheküljeks on Philip 30 aastane ja teab, mida elult soovib. Seega üle 700 lehekülje eneseotsinguid, mis võib ju näida piinav lugemine, kuid see seda teps mitte ei ole. Raamatus on lisaks hästi palju kunsti, Philip armastab lugeda ning see omakorda annab raamatule teatud hõrgu nüansi juurde. Samuti on siin suurepärased mõtisklused inimhinge tahumatusest. Ning vast kõige olulisem, sellised noore inimese eneseotsingud peavad ajale vastu ning kehtivad iga riigi korra ajal, iga inimpõlve kasvades.   

Ja mis puutub lugemisse kakskümmend aastat hiljem, siis tegelikult oli mul meeles väga vähe - nautisin nagu uut lugemist.

…omaenese tarkusest tehtud rumalustest on inimesel rohkem kasu, kui teise nõuandel õigesti elamisest lk 294

… milline reegel siis elus võiks kehtida, kui see siin oli nii kasutu, ning miks iga inimene toimis just nii ja mitte teisiti. Toimiti tunnete ajel, aga tunne võis osutuda nii soodsaks kui kahjulikuks, ja oli puhas juhus, kas see viis edu või hukatuseni. Elu näis olevat ei midagi muud kui üks suur sasipundar. Inimesed sõelusid siia-sinna, takka aetuna jõududest, mida nad ei tundnud, ja kõige selle eesmärk jäi neile mõistmatuks – sõeluti lihtsalt sõelumise enda pärast lk 487

… elulised olud ei tähenda midagi sellele, kes kujutluse väel valitseb aja ja ruumi kaksikvalda lk 704

Kirjastus: Canopus, 2002

713 lk

Vaiksed hääled

 

Olen taas Vera Stanhope´i radadel. Neid Ann Cleeves´i krimilugusid on mulle varemgi meeldinud lugeda, ja sõber olen ka filmi Veraga, kuid natuke närvikõdi ja äraarvamismängu ei tee taas paha J

Vera on alati üsna ükskõikselt suhtunud oma kehakaalu, kuid arsti märkused panevad naise siiski töökaaslaste eest salaja terviseklubis ujumas käima. No ja nii ta siis taas laiba otsa koperdab. Seekord on kena pikajuukseline naine sätitud leiliruumi toolile istuma. Selgub, et tegemist on sotsiaaltöötaja Jenny Listeriga, kes on samuti selle klubi liige. Vera koos oma paarilise Joega asuvad küsitlema kõiki lähikondseid. Nii jõutakse varasema mõrvani ja lõpuks ei jää tulemata veel üks mõrv. Kui juba niidiots nagu oleks käes, ei ole see seda teps mitte. Vera käib nagu kass ümber palava pudru, kuni…. Mõrvar muidugi paljastamata ei jää.

Ma nüüd ei teagi, kumb Vera mulle rohkem meeldib, kas teleri või raamatu. Raamatu omal on küll sama nägu, mis teleris, kuid raamatus on detaile rohkem: meeleolusid, kahtlusi, tundmusi, pilke ja ka toitu. Kui Veral on kõht tühi, siis ta sööb. Kui ta vihastab, siis on vihane. Kui tunneb kaasa, siis ta seda näitab ka välja. Minu arvates on raamatu Vera siiski kuidagi ehedam. Ka sümpaatia oma paarimehe vastu ja imelikud fantaasiad tulevad vaid raamatust välja, filmist seda ei tajunud.

„Vaiksed hääled“ on n.ö lollikindel krimi - kogu aeg on põnev, aga uudishimu siiski selliselt ei küta, et raamatu lõppu tahaks ette ära lugeda. Lugu hargneb hoogsalt ja mingi kahtlus on kogu aeg üleval, kuid õige mõrvar tuleb Verale pähe alles raamatu lõpus. Mulle sai küll ammu enne lõppu selgeks, kes oli mõrvar, sest juhtumisi tuli see lugu filmist tuttav. Siiski see minu lugemisindu ei kahandanud. Eks neid küsimusi, millele mõelda, kerkib siit peale mõrva teisigi. Näiteks, kas ohver ise käitus eetiliselt või kas mineviku varjud on võimalik vaid varjuks jätta….

Kirjastus: Varrak, 2022

343 lk

Mälestuste toad

 

Sarnase pealkirjaga raamatut olen varemgi lugenud, kuid millegipärast kõnetas see pealkiri mind taas Raamat Jenny Eclairilt.

Raamatu info räägib vaid Edwinist, kuid tegelikult on jaotatud osadeks ja keskendub eraldi mitmele läbivale tegelasele. Edwin on selles majas elanud viiskümmend aastat. Nüüd, mil ta on üksinda jäänud, otsustab ta kodu maha müüa. Kinnisvaramaaklerile tube näidates tulevad esile mälestused igast maja nurgast. Fern ihkab näitlejaks saada ning kodust välja kolides elab pisut crazy elu. Peod ja peikad võtavad oma osa, kuid elu astub vahele. Lucas on Edwini kasupoeg, kes vihkas oma kasuperet. Nüüd, mil ta astub taas üle aastate oma koduläve, on päevakorral temagi mälestused, mis äratavad pealtnäha kalestunud hinges midagi süütundelaadset.

Seega raamat läbi ja lõhki suhetest, kuidas kärgpere toimib või ei toimi, millist rolli mängivad vanemad, kui suur on nende näimise ja lapse üle uhke olemise soov. Vaimustusse ma ei sattunud, kuid mõtlema mingil moel see lugu pani. Mõned kohad lasin ka lihtsalt üle, sest pidasin oma aega väärtuslikumaks, kui lihtsalt raamatu mahtu. Natuke palju oli selliseid tulin, olin, arvasin laadi hetki. Aga lihtne lugemine, sulaselge ajaviide, mis küll ei ole originaalne ei teema ega loo arenduse poolest, kuid siiski köitis niipalju, et tahaks ikka teada, mis ja miks juhtub. Kuigi uute lugude lisandudes haakusid  ju kõik tegelased omavahel, jäid nad mingil moel ikkagi eraldiseisvateks.  Ütleme nii, et tavalised elud oma tavaliste isetekitatud probleemidega.

Kirjastus: Rahva Raamat 2021

446 lk

Mees, kes nägi kõike

 

„Moodne aeg“ on selline sari, mis pakub üllatusi, ja üldiselt ei oska ennustada, kas tuleb elamust või mitte. Ja sellepärast ma aeg-ajalt end üllatada lasen.😊 Seekord siis Deborah Levy „Mees, kes nägi kõike“.

Raamatu sündmustik viib esialgu kommunistlikku Ida-Berliini. Ajaloolane Saul Adler on kutsutud sinna uurimistööd tegema tingimusel, et ta peab näitama sealset elu paremas valguses kui see tegelikult on. Mees tahab aga viia endaga kaasa foto, mil ta jäljendab biitlite Abbey Roadi ületamist. Paraku saab ta teed ületades autolt löögi.

Minu jaoks oli see üks väga segane raamat. Võimalik, et ma lihtsalt ei närinud kõike kirjaniku mõeldut läbi. Eks selle „läbinärimisega“ on nagu on, teinekord lihtsalt ei oska kirjaniku pähe pugeda. Seda enam, et selles loos on veidraid ajahüppeid, imelikke suhteid, kohati kaob reaalsuse ning unenäolise piir ning ajaline kestus on ka pikk: 1988. aastast 2016. aastani. Paremini mõistetavad olid suhted kommunistist isaga, homoseksuaalsed suhted Walteriga, suhted oma lapse emaga. Ühesõnaga, elu oli segane ning lihtsaid ja loogilisi lahendusi see eluke ei pakkunud. Lugemise teeb vast keerulisemaks seegi, et ei ole siin ka sellist konkreetset sirgjoonelist narratiivi,  millest kinni haarata. Pigem on mingid katked, millest köidad siis kokku oma arusaama. Minu hinnangul peegeldati rohkem Ida-Saksa meelsust, mitte elu-olu ning ka ühe inimhinge eneseotsinguid. Nii et veidrad olukorrad ja veidrad tegelased.

Siiski ei saa ma öelda, et ei meeldinud. Pigem üllatas.

Kirjastus: Varrak, 2022

206 lk