Inimorjusest

 

Kirjandusklubis valisime seekord lugemiseks William Somerset Maughami loomingu. Olen tema „Inimorjusest“ ca 20 aastat tagasi lugenud, kuid mäluga on nii, et tunne heast raamatust oli olemas, aga mis täpsemalt, seda ei mäletanud. Nii harva, kui ma üldse midagi uuesti üle loen, siis seekord ma seda tegin.

Raamatu sündmustik viib meid 19 sajandi lõppu ja on sügavalt autobiograafiline. Philip Carey on kerge füüsilise puudega poiss, kes orvuks jäänuna kasvab oma vikaarist onu juures. Onu on külma ja tõreda olemisega mees, kuid poisile soovitakse siiski parimat. Vaimuliku elukutse näib vikaari arvates parim, kuid Philipil kutsumust ei ole. Nii mööduvad kooliaastad Inglismaal, kuid poisi hing ihkab mujale. Pärast onult lubaduse saamist asutab ta end Saksamaale, lootes õppida advokaadiks, kuid ka seegi amet ei toida hinge ning poiss arvab end olevat andekas hoopis maalimises. Järgmine peatus on Pariis ja maaliõpingud. Paraku ka see valik ei ole õige ning lõpuks otsustab Philip käia oma isa jälgedes ning õppida arstiks, nüüd taas Inglismaal. Oluliseks verstapostiks tema elus on tutvumine saatanliku naise Mildrediga…

„Inimorjusest“ on võimas, suurepärane raamat, mis jälgib ühe kerge füüsilise puudega poisi kasvamist, arenemist ning eneseotsinguid. Tema teekond oli konarlik, sest vahel ei töötanud plaan, mõnikord ei osanud endast aru saada ning ega onugi ei olnud alati kõigega päri, seega rahakoti suurus määras ka eluvalikuid. Nii et see on hästi psühholoogiline lugu, kus on palju Philipi siseheitlusi, loobumisi,  eneseanalüüsi, elumõtte otsimist kuid ka näida tahtmist, oma aja standardite järgimist ning visadust. Mul olid lugedes kahetised tunded. Philip mulle üldiselt meeldis, kuid kohati olin ta peale vihane ja mõtlesin, et kuidas saab üks inimene nii rumal olla, miks sa lased endaga nii teha.?!  Samas saad jälle aru, et tema loomus, kasvatus ja härrasmeheks olemine ning omamoodi pimestatus, võimaldavad teha otsuseid, mis pealtnäha mõistlikud ei näi. Siiski kõik loksub viimasel leheküljel paika – viimaseks leheküljeks on Philip 30 aastane ja teab, mida elult soovib. Seega üle 700 lehekülje eneseotsinguid, mis võib ju näida piinav lugemine, kuid see seda teps mitte ei ole. Raamatus on lisaks hästi palju kunsti, Philip armastab lugeda ning see omakorda annab raamatule teatud hõrgu nüansi juurde. Samuti on siin suurepärased mõtisklused inimhinge tahumatusest. Ning vast kõige olulisem, sellised noore inimese eneseotsingud peavad ajale vastu ning kehtivad iga riigi korra ajal, iga inimpõlve kasvades.   

Ja mis puutub lugemisse kakskümmend aastat hiljem, siis tegelikult oli mul meeles väga vähe - nautisin nagu uut lugemist.

…omaenese tarkusest tehtud rumalustest on inimesel rohkem kasu, kui teise nõuandel õigesti elamisest lk 294

… milline reegel siis elus võiks kehtida, kui see siin oli nii kasutu, ning miks iga inimene toimis just nii ja mitte teisiti. Toimiti tunnete ajel, aga tunne võis osutuda nii soodsaks kui kahjulikuks, ja oli puhas juhus, kas see viis edu või hukatuseni. Elu näis olevat ei midagi muud kui üks suur sasipundar. Inimesed sõelusid siia-sinna, takka aetuna jõududest, mida nad ei tundnud, ja kõige selle eesmärk jäi neile mõistmatuks – sõeluti lihtsalt sõelumise enda pärast lk 487

… elulised olud ei tähenda midagi sellele, kes kujutluse väel valitseb aja ja ruumi kaksikvalda lk 704

Kirjastus: Canopus, 2002

713 lk