Andsin sulle silmad ja sa vaatasid pimedusse

 

Irene Solá „Andsin sulle silmad ja sa vaatasid pimedusse“

Katalaani keelest tõlkis Pire Kivi

Kirjastus: Varrak, 2026

151 lk

 

Selles loo keskmes on naised, kes on läbi sajandite elanud Clavelli talus. Nad on kõik teatud mõttes õnnetukesed: kes sünnitas väärarenguga lapsi, kes oli ise füüsilise puudega, kellel on süda nagu marutõbisel, kellel on võime näha rohkem kui peaks. Talu ise on nõiduslik paik, kus on omad deemonid ja kummitused, mis aegade möödudes on möödunud põlvede jäänukina sinna oma pesa sisse seadnud. Talus elanud naised on läbi sajandite sünnitanud tütreid, saanud valede meestega lapsi, elanud üle tuisud ja tormid, meeste sõjaretked, näljaajad, keetnud köögis rupskitest ja soolikatest roogasid, sõlminud kuradiga lepinguid.  

On raamatuid, mis tervitavad oma lugejaid kohe esimesest leheküljest ja avanevad kiiresti ning on raamatuid, mis nõuavad kannatlikku süvenemist, eelhäälestatust ja ka eelteadmisi. Käesolev raamat vähemalt minu jaoks kuulub sinna teise kategooriasse. Ei olnud see lugemine mulle kerge ja tegelikult ma seda loetut lõpuni ei mõistagi.

Tekst iseenesest oli tore, selline voolav, kaunis ja isegi poeetiline, vaatamata veriste ja mädanevate haavade kirjeldustele. Pikad laused, mis algasid A-st ja jõudsid välja piltlikult öeldes kuu peale, olid kohati hoomamatud,  sest lause esimese otsa mõte oli lõppu jõudes kaduma läinud. See tegi lugemise raskeks. Keeruline on minu jaoks alati maagia, selles loos surnuteriik, kuhu eksis ära ka elav inimene ning kõik need möödunud aegade deemonid ja kummitused, kellega ma üldse ei suhestu (iga lahkunud hing jäi kummitusena elamisse kommenteerima järgmiste naiste elu). Esialgu tundus mulle, et sellel lool pole ei saba ega sarvi, sest raske oli aru saada, kes on kes, kas räägib surnu või elus inimene.  Aga kui rohkem mõtlema hakata, siis mingid niidiotsad ma siiski leidsin, vaatamata sellele, et loo üldmulje on udune. Ilmselt mõjutas seda ka erinevate katalaani legendide, folkloori kasutamine.

Minu raamat see ei olnud, kuid kes armastavad maagiat, keerulisemat teksti või ka väljakutset, siis seda see raamat pakub.  

Te naised klammerdute kohtade külge …. Te panete end nende külge ketti nagu koerad. Mineviku, majade, laste, asjade külge lk 35

Armastus pisiasjadest

„Punases sarjas“ on ikka olnud häid leide ja kui palusin kolleegilt soovitust, siis tema pakutud Francesce Miralles´i „Armastus pisiasjadest“ tundus sedavõrd põnev küll, et lugeda. Raamatu autor on katalaani päritolu, kes lisaks kirjutamisele tegeleb ka muusikaga.

Raamat viib üksildase mehe maailma. Härra Samuel on 37 aastane ülikooli kirjanduse õppejõud, kes elab eraklikku elu. Päevades on oma rutiin ja seda lõhub ta kultuuri tarbimisega: kino, teater, lugemine. Uue aasta alguses on ta üsna kindel, et kõik läheb vanaviisi. Kuid ootamatult vupsab tema tuppa kass, kes käivitab sündmusteahela, mis paneb Samueli märkama ümbrust ning äratab temas kaastundlikuma ning sotsiaalsema poole. Tänu kassile satub ta kokku erinevate inimestega, kes muutuvad talle oluliseks.

Väga omamoodi lugu, või õigemini oli see härra Samuel nii isevärki tegelane, et hoidis üsna hästi oma lõa otsas vaatamata sellele, et selles raamatus ei toimugi midagi erilist. Siiski kõik need pisiasjad kokku loovad üsna armsa ja arvestatava loo. Küllap nii ongi, et pisiasjadest võivad alguse saada suuremad lood ning pisiasjades on see võlu, mis paneb märkama, looma ja unistama. Raamatus on palju viiteid kirjandusele ja muusikale, mis muudab omakorda uudishimulikuks. Mendelssoni „Veneetsia gondlilaul“ on mul kuulatud.

Samuti oli siin palju mõtteteri, mis mulle meeldisid sedavõrd, et kirjutan need siia välja:

…pole tähtis, kes me oleme, vaid see, mida me selle olemisega peale hakkame lk 29

Meie tulevik sõltub niivõrd tühistest pisiasjadest nagu kassi toitmine ja rongimudeli rööpa ostmine lk 34

Meie väärtust hinnatakse eelkõige teistele tehtud hea järgi lk 139

Kirjastus: Tänapäev, 2014

217 lk