Appi, me muutusime kassideks

Mari Teede on kirjutanud ja Kadi Kurema joonistanud ühe vahva lasteraamatu, mille lugemine ei jookse ka täiskasvanuil mööda külge alla :)

 Andra ja Ave perega juhtub kummaline lugu, nende kass Mirri kaob ja ühel päeval leiavad ka kõik ülejäänud pere liikmed, et nad on muutunud kassideks. Elu kassina aga ei olegi nii väga kerge, sest kõik inimesed ei ole sugugi kassisõbralikud, rääkimata koertest.

See on lugu, mis näitab elu kassitasandilt: kui raske on hankida tänavakassil toitu, kuhu põgeneda koerte eest, millist inimest võib usaldada, kuidas maitseb hiir, kui raske on oma kukalt pesta, kui kutsuv on linnu hääl jne. Lisaks näitab see lugu, et sageli on kodutus inimeses palju rohkem kaastunnet ja armastust ühe vaese kassi vastu, kui kõikide hüvedega kindlustatud inimesel. Ning lisaks ka seda, et mõni sõber võib tunduda hiiglama tore sinna maani, kuni sa ei ole näinud, kuidas ta kassiga käitub.

Seda lugu lugeda on veelgi vahvam, kui sul on kodus olemas Mirri, Andra ja Sander. Minul on. Selles raamatus ei ole küll Sander pere liige, vaid hoopis kassi kiusaja. Nii et loodame väga, et meie Mirri ühel päeval kaotsi ei lähe ja et meie saame oma elu ikka inimestena jätkata. Sest selle loo põhjal tundub küll, et kassi elu ei ole alati lihtne. 

Mina usun, et kui sa selle raamatu läbi loed, siis oskad olla palju tähelepanelikum ja sõbralikum oma kassi vastu.

P.s. Kui jätkata mõtet, et lugeda on vahva, kui nimed on tuttavad, siis leidsin väga toreda mõttega interaktiivse netiraamatu: lapsele saab tellida personaalse tema nimega raamatu. Raamatu peategelane ärkab üles, aga on oma nime ära kaotanud! Ta läheb oma nime otsima ja otsingul kohtab erinevaid loomi ja tegelasi, kes igaüks kingib otsijale ühe tähe. Raamatu lõpuks on peategelane oma nime üles leidnud. Kahjuks ei ole sellel eesti keele võimalust. 

Raamatut tutvustab ka: http://www.lastekas.ee/index.php?go=jutt&w=107&news_id=4135

  Kirjastus: Varrak 

69 lk

Uju koos uppujatega

Seekord valisin Varraku nimekirjast Lars Myttingi „Uju koos uppujatega“. Raamatu tutvustuse põhjal võis oletada, et tegemist on salapärase, möödunud aegadega seotud hämara looga. See tunne ei vedanud mind alt.

Lugu hakkab hargnema 90ndate Norras külast Gudbradsdalenis. Edvard Hirifjell (raamatu minajutustaja) kasvab üles koos vanaisaga üksildases mägitalus, tema vanemad on saanud surma 1971. aastal ühe reisi ajal Prantsusmaal, Esimese maailmasõja lahingupaigas. Väike Edvard, kes oli vanematega kaasas, kadus jäljetult, kuid ilmub siiski mõned päevad hiljem välja sadakond kilomeetrit eemal. Tema mälu aga blokeerib mööda läinud sündmused ja kasvades huvitab Edvardit üha enam põlvnemine,  päritolu, ning miks ja mis juhtus Prantsusmaal tema vanematega. Vanaisa on olnud kidakeelne ja eriti palju teavet ta möödunu kohta ei avalda.  Kui Edvard on 23 aastane, lähevad ka vanaisa teadmised temaga koos hauda.  Edvard oli elanud 20 aastat saladuste vaikiva varju all. Vanaisa matusepäeval sõlmis ta leinaga kokkuleppe: ta on inimene, kelle peale surnud võivad loota (lk 97), ning otsustab minna vastuseid saama sinna, kus tema teada võisid mingidki jäljed olnust olla – Prantsusmaale ja Shetlandile. Pikad otsirännakud toovad ka vastused. Kuid need rännakud on pikad ja keerulised ning tuhnida tuleb kaugematel ajalooradadel, kui oleks osanud oodata.

„Uju koos uppujatega“ on ühe perekonna mitme põlvkonna lugu, mille kõrvalt hargneb ka teise perekonna lugu. Lisaks perekondade saatustele peegeldub siin maailma ajalugu ja selle mõjud kogu inimkonnale sh esimese ilmasõja lahingud, objektid, inimesed, nende meeleolud; samuti ka II maailmasõja mõjud.  Nii viiakse lugeja Prantsusmaale Authuille´sasuvatesse Delville´i  metsadesse, mida tuntakse ka nimetuse all sixteen trees of the Somme, kus toimusid I maailmasõja ajal ägedad lahingud Saksa keisririigi ja Briti impeeriumi vahel. Perekonna saatust muutis ka vastupanuliikumise kokkupõrge Gestapoga seal samas Authuille´s.  Kaudseim mõju saatustele algas isegi juba nelisada aastat tagasi, kui Authuille´s tärkas kuusteist pähklipuud lk 222

„Uju koos uppujatega“ on väga hästi jutustatud ja väga hargnev lugu. Igakord kui näib, et nüüd tuleb midagi tõeliselt suurt ja tähtsat selle loo jaoks välja, selgub ikkagi, et see ei ole veel kõik, et see on ainult osake tõest ning lugu kaevub veel kaugemale ja veel sügavamale. Sama moodi kaevab ka Edvard oma mälus, kust siis väikeste terakeste haaval avaneb see viimane päev, mille ta veetis koos oma vanematega.  Kohati küll näib mõni seik ja kokkulangevus lausa uskumatuna, kuid ka reaalne elugi võib olla mõnikord uskumatu, miks siis  mitte ilukirjandus. Millegipärast meenub mulle selle uskumatute kokkulangevuste jadas oma tütre väikene klass, kus oli neli õpilast ja kõik neli olid sündinud järjestikustel kuudel: oktoober, november, detsember, jaanuar, kolm neist 5ndal ja üks 9ndal kuupäeval.  Sama uskumatult põimuvad Daireaux´ide, Hirifjellide, Winterfinchide elusaatused, millega liitub kaks põlve hiljem ka Edvard.

Minu arvates on tegemist üsna mitmekihilise looga, milles olulisel kohal on ka minevik, olevik ja tulevik. Edvard tuhnib minevikus selleks, et teada saada oma päritolu ja põlvnemist.  Minevik peidab endas ka tulevikku mõjutavaid asju. Kusjuures sellisteks mõjutajateks on loodetav varandus, mis paneb raharullid silme ees jooksma ja mõtted tööle, et mida selle kõigega peale hakkan, ja muidugi suhted vastassooga.  Suguvõsa saladuse kaudu õpitakse tundma ka iseennast, oma väärtushinnanguid, ausust ja kindlameelsust. Mõne kohapealt näis küll 23 aastat vana noormees liiga tark ja elukogenud, aga kui mõelda ajastu ja tausta peale (kasvamine koos vanavanematega), siis ka see varajane elutarkus on üsna realistlik.

Raamatu autor on lisaks ka väga suur puidu ja puude tundja ning need teadmised on kenasti selle loo sisse seotud, kusjuures ei muutu need kirjeldused tüütuks ka täiesti võhikule sellel teemal. Üsna peensusteni iseloomustatakse/kirjeldatakse tisleri kätetööd ning tuuakse esile puidu ilu, võlu ja väärtust.  Avastasin ka enda jaoks täiesti uusi nimetusi, näiteks ma ei teadnud, millised kased on leekkased. Kusjuures varem on Lars Mytting avaldanud raamatu küttepuudest, mis on ka eesti keelde tõlgitud. 

Oli väga haarav, ladus lugemine, mille looduskirjeldused, ajalooülevaated, suhted, saatuslikud lood, inimlikud nõrkused jne.. olid kõik kuidagi hästi tasakaalus. Lugejal on kindlasti sama põnev, kui minategelasel, kes on nagu uuriv, analüüsiv ja teadasaamiste ootustest ärevil detektiiv.  Raamatu  lugesin läbi peaaegu ühe hooga, sest mõtte kiskus ikka ja jälle raamatu juurde.     

See on raamat, mis kõnetab kindlasti paljusid, olenemata soost, vanusest, rahvusest ...

Mulle meeldis väga!

Kirjastus: Varrak

383 lk.

Kirjutasin välja ka ühe mõttetera.

Vale on vist nagu viin… Sa pead pidevalt jooma, et oma joomist iseenda eest varjata. Aga võib olla on tõega enam-vähem sama lugu. Et tuleb juua, kuni pudel tühjaks saab lk 77

Raamat algab Bob Dylani laulu Mr. Tambourine Man sõnadega: 

 

Litsid II raamat

Mart Sanderi „Litsid“ esimene osa meeldis mulle väga, seega ei saanud lugemata jätta ka teist osa, mis on taas kord kirjutatud Eesti ajaloost enesest, tuginedes mälestustele, päevaraamatutele, kirjavahetustele, ülekuulamisprotokollidele. Romaanitsükli teine osa keskendub 1941. aastale.

Nõukogude võim on asunud oma tegelikku nägu näitama. Üle maa käib nuhkimiste, salukuulamiste, ülekuulamiste laine, et leida üles Nõukogude korrale kahjulikke elemente. Ei pääse sellest proua Kuke kanala ega proua Kukk ka ise. Kuid vaatamata survele, hirmule, ebakindlusele ja muutunud klientuurile, püüavad ellu jääda nemadki. On aeg, kus keegi ei tea, kes on kelle äraandja, pealekaebaja, koputaja.

Mart Sander laseb sündmustest osa saada distantsilt, kasutades endiselt abivahendina pöördeliste aastate kirjeldamisel lõbumaja. Ta jääb väärikaks lõbumaja stseenide kirjeldamisel ning ei too lugeja ette detailselt ka piinamisi jm selliseid tolle aja argipäeva osiseid.  Lõbumaja näib siin nagu mingi glamuurne, elegantne heategevusasutus, kus kanaema hoolitseb oma tibude eest ja need tibud austavad teda selle hoolitsuse ja õpetuse eest, tasudes oma kehaga. Kõlab nagu paradoks. Kuid Sander oskab kuidagi eriliselt suursugusena näidata neid asju, mis jäävad ju mõttelt sellest väga kaugele.

Lugeda oli väga hea, kuid raamatu lõpust kolm peatükki enne viimast - „Kulla peegeldusi vees“, mõjus pigem eelmise, esimese raamatu osana. Kuidagi väga eemale ja teemas tagasi hüppas see 39nda aasta lugu ning antud kontekstis näis see raamatu pikemaks venitamisena. Kuid sellegipoolest mulle meeldib Sanderi kirjutamise stiil, ja taas kord tema hääl kõrvus, sai raamat läbi paari õhtuga. Vaat millised eelised on staaridest kirjanikel – nad annavad oma hääle kõla raamatule kaasa ;)

Veetsin kaks suurepärast õhtut raamatu „Litsid“ seltsis, ja neid õhtuid tuleb veel, sest raamatu lõpp oli ootamatu ning teada on, et see ei olnud viimane osa.

Kirjastus: Paradiis

239 lk