Wednesday, July 15, 2020

Mount Kopenhaagen




„Mount Kopenhaagen“ on Kaspar Colling Nielseni debüüt, seega minu ootused lugemisele on kõik puhtalt lehelt pärit.
Mount Kopenhaagen on inimtekkeline mägi, mida ehitati ca 200 aastat. Ühes ehitamisega tekib sinna mäele elu : seal elavad inimesed ja ka loodus asub kujundama rajatut omasoodu, laotades peale aastate kihte, kasvatades taimestikku ja pakkudes kodu metsloomadele-lindudele. Inimene unistab, loob, ehitab, rajab, unustab ja siis tuleb loodus ning seab elu enda järgi. Sellest mäest on aga sündinud ka seitseteist omamoodi novellilaadset lugu, mis mingil viisil siiski ühilduvad ja jätavad pigem terviku mulje. Mägi on vaid platvorm, mis pakkus eluaset sellistele veidratele olevustele nagu lindinimesed, kompostihunnikuelanikud, tulnukapidajad ... Need on vaid mõned vihjed veidratele lugudele.

Seega tegemist on realismi ja millegi ebamäärasega seotud lugudega. Kirjanik on täiesti kastist välja mõelnud ja loonud originaalse kombinatsiooni nende inimkesksete lugude ja n.ö mäe tervise ülevaate kajastamisel. Mulle ei meeldi tavaliselt sellised fantaasiaküllased lood, mida päriselt ei saa ju olemas olla, kuid siin oli mingi fluidum, mis köitis ja pani mõtlema unistuste, tahtejõu ja asjade toimumise võimalikkuse üle. Need lood on pisut suuremad kui elu ise, mulle tundub nii, ja iga lugeja saab luua nende lugude juurde oma arusaama, sest kirjanik mingit selget sotti ju ei paku. Mõni lugu näib esialgu pisut vastikki, kuid lõpuks see vastikus ei jää siiski domineerima. Hoogsa sulega kirjutatud lood - mulle meeldis see lugemine, sest mõnikord tahaks ka ise ennast kastist välja lugeda.

Hiljuti Rummu karjääri inimtekkelistel mägedel ronides kangastusid mulle need Mount Kopenhaageni novellid ja mõtlesin, kui palatvorm (mägi) on olemas, siis lugusid sinna luua vast ei olegi nii raske. Ka need Rummu karjääri künkad on aastatega endale uut ilmet kasvatanud, tuul-päike-vesi vagusid süvendanud, puud ja muud taimed on kasvama hakkanud, vast ei olegi sinna lindinimesi jt imelikke olendeid nii raske juurde mõelda. Vähetreenitu loodaks küll ka selle künka tippu ronides, et tal oleks tiivad ja sabasuled :)

Kirjastus: Varrak, 2020
190 lk


Thursday, July 2, 2020

Mäe tippu ja tagasi



Debüüdid on minu jaoks külgetõmbejõuga – on ootus avastada ja kogeda midagi, mida varem ei ole. Seega Triin Sinissalu romaanilt oli oodata küll. „Mäe tippu ja tagasi“ viib rännakule koos kolme noore inimesega. Mirt, Johan ja Luukas töötavad telemajas, kust neid lähetatakse Indiasse tegema üht filmijuppi rinpotše Dechen Lhamaga. Lühike komandeering pikeneb plaanitust kauemaks ja kulgeb  nii füüsiliseks kui hingeliseks rännakuks läbi erinevate India osariikide. Rinpotše oleks nagu kogu aeg mõne sammu võrra neist eest ja jääb igas paigas, kuhu noored jõuavad, kättesaamatuks.   Kolm omavahel seotud noort inimest avavad muuhulgas ka oma mälestustelaekad, et saada selgust endas ja teistes ka.

„Mäe tippu ja tagasi“ oli nagu budistlik rännak: rännak mööda rinpotše jälgi, rännak läbi India ja ka rännak läbi kolme noore inimese hingeprobleemide. Mulle meeldis, et killukeste haaval avanesid mured, et ükski tegelane ei hakanud domineerima ja et igale tegelasele oli loodud lõpuks positiivne võimalus (selliste suurte probleemide puhul oleks olnud võimalus luua ka negatiivne stsenaarium). Üsna sageli on selliste filmilike lugude stsenaarium mingil hetkel keritud väga uskumatuks, selles loos olid aga kõik probleemid nagu elust enesest, täiesti inimlikud ja mõistetavad. […] millise illusoorse võrgu koovad inimese ümber tema ülesköetud lootused ja tahtmised ning neile järgnevad pettumused lk 99.  Kuigi see raamat on mahult üsna õhuke, pakkusid need suhete teemad mõtteainet päris palju.  Tunded, emotsioonid ja hetked on väga hästi ja ladusalt kirjeldatud. Samuti on siin ka piisavalt Indiat selleks, et aru saada ja mingi pilt endale ette manada sealsest olustikust.  

Mulle meeldis terve see õhtupoolik ja järgmine hommik, mil pühendasin oma aja sellele raamatule. Lugu haaras hästi endaga kaasa ja tahtnuks lugeda pisut edasigi.  

Kirjastus: Varrak, 2020
160 lk