Mäe tippu ja tagasi

Debüüdid on minu jaoks külgetõmbejõuga – on ootus avastada ja kogeda midagi, mida varem ei ole. Seega Triin Sinissalu romaanilt oli oodata küll. „Mäe tippu ja tagasi“ viib rännakule koos kolme noore inimesega. Mirt, Johan ja Luukas töötavad telemajas, kust neid lähetatakse Indiasse tegema üht filmijuppi rinpotše Dechen Lhamaga. Lühike komandeering pikeneb plaanitust kauemaks ja kulgeb  nii füüsiliseks kui hingeliseks rännakuks läbi erinevate India osariikide. Rinpotše oleks nagu kogu aeg mõne sammu võrra neist eest ja jääb igas paigas, kuhu noored jõuavad, kättesaamatuks.   Kolm omavahel seotud noort inimest avavad muuhulgas ka oma mälestustelaekad, et saada selgust endas ja teistes ka.

„Mäe tippu ja tagasi“ oli nagu budistlik rännak: rännak mööda rinpotše jälgi, rännak läbi India ja ka rännak läbi kolme noore inimese hingeprobleemide. Mulle meeldis, et killukeste haaval avanesid mured, et ükski tegelane ei hakanud domineerima ja et igale tegelasele oli loodud lõpuks positiivne võimalus (selliste suurte probleemide puhul oleks olnud võimalus luua ka negatiivne stsenaarium). Üsna sageli on selliste filmilike lugude stsenaarium mingil hetkel keritud väga uskumatuks, selles loos olid aga kõik probleemid nagu elust enesest, täiesti inimlikud ja mõistetavad. […] millise illusoorse võrgu koovad inimese ümber tema ülesköetud lootused ja tahtmised ning neile järgnevad pettumused lk 99.  Kuigi see raamat on mahult üsna õhuke, pakkusid need suhete teemad mõtteainet päris palju.  Tunded, emotsioonid ja hetked on väga hästi ja ladusalt kirjeldatud. Samuti on siin ka piisavalt Indiat selleks, et aru saada ja mingi pilt endale ette manada sealsest olustikust.  

Mulle meeldis terve see õhtupoolik ja järgmine hommik, mil pühendasin oma aja sellele raamatule. Lugu haaras hästi endaga kaasa ja tahtnuks lugeda pisut edasigi.  

Kirjastus: Varrak, 2020

160 lk