Foto

Mõnus kaanevärv laseb end märgata ja nii sattus mulle näppu Penelope Lively „Foto“. See lugu viib ühe pere mälestuste radadele. Glyn Peters leiab ühe foto, millel on tema kadunud abikaasa silmnähtavalt lähedane oma õemehega. Glyni häirib see foto ja temas tekkiv kahtlus loob kinnisidee selgitada välja tõde: võib olla  tema piltilus abikaasa oligi tegelikult truudusetu, ja kes Kath tegelikult üldse oli. Nii keritakse aega tagasi ja mälestuste radadel kõnnivad kõik Kathiga lähedalt seotud. Selgub tõde Kathi kohta, aga ka kõikide teiste lähedaste olemus samuti.

See raamat just vaimustust ei sünnitanud, kuid ega midagi halvasti ei ole ka öelda. Kirjastiil oli selline mõnusalt haarav ja ma tahtsin nende tegelaste hinge piiluda. Kathi olemus oli küll mõistatus ja tegelikult jäi mulle arusaamatuks tema motiiv. Kuid küllap oli siin mõeldud üksteisest mööda elamist, valel ajal suu kinni hoidmist, et me elame külg-külje kõrval, armastame ja austame teineteist, aga ei räägi, ei ürita teist mõista, sest me oleme oma egodega liiga hõivatud. Minu jaoks oli „Foto“ selline kerge ja tundeline suvelugemine.

Kirjastus: Postimees, 2019

303 lk

Imelikud asjad juhtuvad ajaga, kui vanemaks saad. Aeg tõmbub kokku. Kunagi oli aeg elastne ja kümme aastat näis olevat terve igavik, siis nüüd on see kokku tõmbunud ja krimpsus – ja miski ei näi olevat kaua aega tagasi. Lk 140