Laevakokk Wend

Raamatust „Eluterve pohhuist“ meelde jäänud mõttetera ütleb, et üks õige mees ehitab elujooksul maja, istutab puu ja kirjutab raamatu. Ma ei tea, kuidas Priit Kuusel selle maja ehitamisega on, aga kindlasti on temaealine istutanud puid ja raamat on nüüd ka olemas – seega kõva panus tiitli „õige mees“ saamiseks on tehtud.😊

Raamat siis laevameeskonna reisist Bellingshauseni pardal, kus Priit Kuusel oli au olla leemekulbiliigutaja. Nagu Priit ise ütleb, et plaanist kirjutada kokaraamat sai midagi rohkemat. See „rohkem“ olid fragmendid merelt, mõnest sadamast, tema isiklikust taustast, armastusest ja igatsusest, vast ka kahetsusest ja eneseotsimisest. Ja muidugi, miks Wend on Wend ja kes on Wennavend, seegi tuleb avalikuks.  Kuna merereisile eelnes lahutus, siis sellist sibulahakkimist oli tunda pea iga peatüki juures – mehel oli lihtsalt kahju, mida aga olematuks muuta ei saanud. Pisarapoetamisest ei kirjuta ta otsesõnu, vaid seda on tajuda tema peatükkides. Priit Kuusk aga ei ole oma raamatut hoidnud kiivalt ainult enda luua, ta on andnud sõna ka oma reisikaaslastele, nii et tubli veerand kirjatööst pärineb neilt.

Kokaraamatu osa on aga väga aus ja ahvatlev, mis kutsub oma köögis katsetama. Ja uue nipi, kuidas kala soolata, leidsin samuti. Väärib proovimist!

Hoogne lugemine see raamat ei ole, samuti ei leia siit erilisi mõtteteri, kuid aegamööda lugemiseks, sirvimiseks, retseptidega tutvumiseks, elu üle järele mõtlemiseks, ja selleks oli „Laevakokk Wend“ väga  hea.

Kirjastus: Hea Lugu, 2020

223 lk