Südasuvel

Otsisin  kodukandi seonduvat kirjandust ja jäljed viisid Paul Kuusbergi romaanini. Lugema hakkasin ühest küljest huviga, sest kodukandi mõte ju, aga teisalt kartsin, et see nõukaaegne kirjutis ei paku enam pinget. Eksisin muidugi, pakkus pinget küll ja rohkemgi veel.

„Südasuvel“ on meie Eesti noorte meeste lugu. Elias, Sookask, Niidas, Ruutholm jt olid ühe tehase töötajad, spetsialistid, kes tundsid oma eriala ja elasid-töötasid nii nagu ikka. Saabunud kommunistliku režiimi tingimustes ei teadnud nad enam, kellele või millele ustav olla, umbusaldati kõike ja kõiki.  Alanud sõda ei võimaldanud jätkata oma töömehe elu ja sundis valima pooli. Oli neid kes astusid hävituspataljoni, oli neid kes jäid ootama sakslaseid kui vabastajaid, oli neid kes lihtsalt sattusid kusagile ja oli neid kes pooldasid kommuniste ning ootasid venelaste pealetungi. 1941. aasta oli selles suhtes lahtine aeg ja seda raskem oli teha valikuid - kelle poolele hoida, kas liituda oma töökaaslastega, aatekaaslastega või mõelda vaid oma elu säilitamisele ja jätta kõik tõekspidamised ning kõikuda nagu tuulelipp s.t  jälgida mängu eemalt, kuniks saab selgemaks, kes võitma hakkab ning siis hoida nende poole. Rasked valikud! Just Eliase puhul tulevad siseheitlused hästi esile: kuhu ma kuulun, kelle poole pean hoidma, ma tahan rahumeelselt elada, ma olen insener, miks ma pean valima…. Elias ei uskunud praegu enam mitte millessegi lk 201.

Raamatut lugedes mõtlesin ma korduvalt, et kuidas on see võimalik, et sügaval nõukaajal, 1977. aastal väljaantud raamat laseb juurelda oma valikute üle selliselt,  et kommunismipool ei ole igal juhul see kõige parem pool. Meie suurpärasel nõukogude korral on üks viga: lõuamehed võivad vahel kergesti karjääri teha. Kes kõneleb suure suuga revolutsioonist, see on varsti tehtud mees lk 144. Kuidas tsensuur seda lubas?!  Kuusberg seab kohati kahtluse alla ka nõukogude korra organiseerituse, olles isegi pisut kriitiline. Või on oluline aeg, milles seda raamatut lugeda? Nõukaajal lugedes oleks vast rohkem patriotismile keskendunud ja ei oleks sellist  inimese vabaduse- ja rahupüüdu, nagu täna, sellest välja lugenud. Ei tea?!

Olen lugenud erinevaid raamatuid sõja-teemadel, kuid mulle läks just „Südasuvel“ väga hinge. Kuusberg oskas väga hästi inimest lugeda, tema sisse vaadata ning analüüsida selliselt, et ühe inimese motiiv ei tundu parem teise inimese motiivist. Minu jaoks oli see raamat väga hea leid. Ja seda, mis ma algselt otsisin (kodukandiga seotust), leidsin ka: on kirjeldatud lahinguid ka Pärnu-Jaagupis.

Üksikisik ei saa ise valida ühiskondlikku korda, milles elab, see ei sõltu tema tahtest. Oma vahekorda antud võimuga võib ta aga teatava määrani ise kujundada. Lk 234

Kirjastus: Eesti Raamat, 1977

303 lk