Elulooraamatutega
on vist nii, et kui persoonid on sümpaatsed, siis on seda raamat ka. Katrin
Helend-Aaviku kirja pandud Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro lugu on seega vägagi
lugema kutsuv. Mulle on Epp Maria alati sümpatiseerinud. Minu arvates on temas
nii õrnust kui tugevust ühteaegu. Temas on boheemlaslikkust ja kainet
reaalsust. Isegi kodused dressipüksid kannab ta välja tõelise elegantsiga. Sama
meeldib mulle ka Jaak Arros – ühest küljest maamiis, kummikud jalas, läkiläki
peas, teisalt on pintsel peos, lips ees ja härra mis härra.
Raamat on lihtne
ja tore ning minu arvates annab hästi edasi nende mõlema olemuse. Lisaks on see
raamat nagu pisikene õpik või kogemusnõuanne: kuidas elada pikki aastaid koos
nii et üksteisest ära ei väsi. Loomaarmastus, kõige kauni armastus, aukartus
mere ja looduse ees, ise loomine ja ise tegemine – see kõik on väga
inspireeriv. Lisaks koorub siit ka perekskujunemise lugu. Pereks ei saada, vaid
pereks kasvatakse läbi kõigi kolmiste, kohanemiste, koosolemise. On tore, et oma
sõna ütlevad ka lapsed ja peresõbrad ning Epu ema, ja lõpuks vestlevad peremees
ja perenaine raamatu autoriga Sepamaal kolmekesi.
P.S Lambaküpsetamise
nipi, mis vajab katsetamist, leidsin ka
raamatust.
Kirjastus:
Tammerraamat, 2019
272 lk
No comments:
Post a Comment