Mida te kogu aeg lõkerdate?

Sellised reisi- ja kogemuseraamatud on vahelduseks lugeda väga hea. Avastasin raamatukogu riiulist täiesti juhuslikult Helen Eelrandi kirjatüki tema elust-olust Hispaanias. Helen asutas end koos mehe ja lastega Andaluusiasse 2009. aastal Seda eluseiklust seal maal ta kirjeldab väga humoorikalt, pannes ka alapeatükkidele toredad pealkirjad („Krisleri“ viimased hingetõmbed; Molluskiurkad ja murusõltuvus jt). Lobedat lugu ja mõnust teksti oli hea lugeda. Ma ei ole uurinud, kas nad elavad seal tänini, kuid see raamatus kirjeldatud periood oli küll kirjutatud pigem nii kiitvas võtmes, et äratas kujutlusvõime ning tunde: tahaks ka. Kui on mõnusalt soe, inimesed rõõmsad, temperamentsed, eks siis põhjamaalase süda sulabki. Elu on seiklus ja mõni inimene oskab rohkem seigelda ning seda seiklust ka kirjeldada. Mulle meeldis! Kui nüüd nuriseda, siis kaanepilt on küll väga vähe kõnekas, liiga kirju ja kuidagi eksitav. Aga eks ta nii ongi, et välise kesta põhjal ei maksa igakord otsust langetada :)

Kirjastus: Randvelt, 2011

136 lk

Vatla kool 100

Tahan lihtsalt öelda, et ilmunud on ühe kooli, millega olen seotud, lugu. Ma ei ole seal õppinud, kuid minu lähikondsed on ja sellepärast olen alati olnud huvitatud selle paiga ajaloost ning pean kalliks neid mälestusi. Vatla kool oli eriline: mõnus mõisa hoone, kena park ning samas kompleksis veel kaks hoonet, mille ühest seinast teise ei näe (selle tekkeloo kohta on olemas ka legend). Sellises koolis õppida oli kindlasti väga teistmoodi kogemus - majaga käisid kaasas treppide naksumised, mõisaparuni aegsed laemaalingud, igasugused sopid, nurgatagused jms. Koolil täitunuks tänavu 100 aastat, paraku lõppes selle kooli lugu 94ndal tegutsemisaastal. Raamat võtab kokku kenasti kooli eelloo ning kirjutab lahti kõik lennud, neist 89. lend oli viimane. Samuti on sõna saanud ka mõnede aastakäikude vilistlased. Uurisin neid fotosid ning lugesin tuttavaid nimesid, äratundmist oli palju. Probleemid kaheksakümnendatel ka üsna samad, mis tänapäeval: raha vähe, remondivajadus suur. Nagu paljudes teistes paikades Eestimaal, oli kooli hiilgeaegadel õpilasti kaugel üle saja, ja siis ühelt maalt algas langus, igal aastal astus kooli üha vähem õpilasi, kuni neid jäid nii kasinalt, et omavalitsus kooli enam otstarbekaks ei pidanud. Nii et see raamat on mingis mõttes ka ääremaa lugu, maal elu hääbumise lugu. Võib olla muutuvad veel ajad ning maaelu muutub taas atraktiivseks. Praegu on aga hea, et ühe paiga 100 aastat on raamatus ning võib olla on ajalugu korduv ning laste arv Vatlas kasvab sedavõrd, et taas on kooli vaja. 

Raamatu koostajate seltskond, kes on koondunud nime taha MTÜ Vatla Kooli Vilistlane, on ära teinud väga suure töö. Kõik see lugu ladusalt kaante vahele panna,  väärib kindlat kiitust! Hinne 5 :)

399 lk

Buddha pööningul

 

Ma ei väsi kordamast, et sari „Moodne aeg“ on erilisi üllatusi täis. Seekord siis Julie Otsuka, kes on Ameerikas elav jaapanlanna.

Konkreetne süžee, kus on konkreetsete tegelaste plejaad, sellel raamatul puudub. On vaid fakt, et umbes 100 aastat tagasi läksid noored jaapanlannad n.ö pimesi mehele USA-sse, San Franciscosse. Raamatus kirjeldatakse meie-vormis seda mineku teekonda, noorte tüdrukute (neist osad olidki alles lapsed) unistusi ja unelmaid ning saabumise reaalsust, mil sadamas ootasid pildilt nähtu põhjal hoopis teistsugused mehed ja neid tabas oodatust hoopis teistsugune elu. Raamatus kirjeldatakse tekstilõikude kaupa naistega toimuvat, nende üksikuid eluetappe Ameerikas, ning siis algab sõda ja Jaapan ning USA on vaenujalal ning jaapanlaste kohtlemine muutub vaenulikuks, neid hakatakse ümberasustama.

Väga teistmoodi lugemine oli. Omal moel tõesti poeetiline, mis tõi kuidagi eriliselt naiseks olemise valud ja ka võlud esile. Ühelt poolt pettumus oma elus, meestes, raske töö ja vähe rõõme, kuid kui need mehed kaovad, tekivad uued hirmud seoses mehe puudumisega. Naine on sõltuvuses mehest just olme pärast. Samas ühel käputäiel naistest on tunne hinges parem. See raamat oli kui võimaliku unelma purunemise tõestus – noorena on sul silme-eest elu kulgemise unelm, ja see on kujundatud ju mingite hetkemõjutuste ajel. Selles loos pidasid jaapanlannad paremaks variandiks abielluda Ameerikas võhivõõraga kui vananeda koos koduküla talumehega.

Lugeda oli neid voolavaid lauseid üllatavalt mõnus. Alati mulle ei istu sellised „kastist välja“ raamatud, aga see siin oli mõtlemapanev, haarav ja annab mingil moel ajaloolise õppetunni ka meile, kellele jääb kahe kauge riigi suhete teema võõraks. Raamat on lehekülgede arvult väga väike, aga minu arvates suutis öelda väga palju.

Minu kindel soovitus!

Kirjastus: Varrak, 2023

120 lk