Meie taaskasutus

 

Kiti Põld „Meie taaskasutus“

Kirjastus: Petrone Print, 2023

296 lk

Taaskasutusse suhtun väga hästi ja mulle imponeerivad inimesed, kes oskavad ja ka suudavad seda meisterlikult teha. Seega „Meie taaskasutus“ on nagu minu jaoks kirjutatud, loen-lehitsen-uurin seda juba pikemat aega.

Kiti (mis lahe nimi) on kirjutanud taas- või uuskasutusest, kuidas seda õigem nimetada ongi?, üsna mahuka raamatu. Kirjeldab vana maja taastamise protsessi, on ju vanasse majja elama asumine samuti taaskasutus. Kirjeldab mööblirestaureerimise projekte ja nende kulgu. Kirjeldab riidemajanduse tuunimisi ja uuesti sündi. Kirjeldab vanavara laatasid. Kirjeldab tegelikult vist kõike, mida saab taaskasutada, kaasa arvatud enda kehaosad. Selles suhtes valgub teema päris suureks. Ilmselt oligi taotluslik esile tuua kõik see, mida on võimalik taaskasutada. Seega on täiesti võimalik kirjutada ka meie taaskasutuse raamatuid kitsamalt (meie taaskasutatud kleidid, meie taaskasutatud paberid, pakendid jne).

Raamatu autor on käeliselt väga osav, kuid ta ei survesta kõike ise tegema. Mulle meeldis, et taaskasutus tema kodus sündis ka spetsialiste palgates – oli ju olemas visioon, mille teostamine vajas professionaali kätt. Igatahes tulemused tugitoolide-diivani näol on üliägedad. Raamatus on, millest snitti võtta!

Kiti kirjutatut oli hea lugeda, sest ta on sõnaosav ning  esitab ka üsna filosoofilisi küsimusi, Näiteks:  kas töötoad, kus sa toodad kasututest esemetest, mis on teatud mõtte juba prügi, uusi esemeid juurde, on mõistlikud (vetsupaberi rullidest pliiatsitopsid jms)? Siinkohal arvan, et kõik tegevused siin maapeal ei saa olla üdini ratsionaalsed. Meisterdamine on looming, stressi maandaja, igavuse peletaja, huviklubide liitja jne. Kui see n.ö prügi juurde tootmine täidab mingit eesmärki, siis peaks see mõistlik olema.

Endale ma kindlasti ei igatse nii suurt hulka esemeid ja sellisel moel nagu raamatu autor kirjeldab, ei viitsi ma ka šopata. Kuid vaatan minagi asju pilguga, kuidas teha peedist pesumasinale trumlit. Praegu olen uhke nõuka-aegse kummutisahtlite taaskasutuse üle – neist sündis hoiukast. Kolmest sahtlist kaks said rattad alla, üks muutus kasti kaaneks ning vana püksirihm käepidemeks. Liistud kastil on uued ja ostetud.

Suvi on selleks, et – ei, elu on selleks, et siin rõõmu tunda, hoolimata süngest faktist, et mitte keegi, kes taipab selle maailma lootusetut olukorda, ei suuda selle parandamiseks vähimatki ära teha.lk 143

..ükskõik kui palju ma endale ka riideid ei ostaks või ei tuuniks, olen veendunud – me kõik jääme igavesti otsima oma unistuste kleiti lk 174

Aias sajab saia

 

Lia Virkus & Siire Vanaselja „Aias sajab saia“

Kirjastus: Varrak, 2024

359 lk

Aias sajab hetkel lund. On märts ja lootus kevade poole, seega lumi ei ole enam rõõmulooja. Ilm ilmaks, aga midagi toredat, mis loob helgema meeleolu, on meil kõigil vaja. Selline hea meeleolu looja on „Aias sajab saia“ raamat. On ju esiteks pealkiri vahva, teiseks on raamat imeilus ning kolmandaks sellest raamatust ei leia kübetki negatiivust ei ilma, toidu ega millegi muu suhtes. 

Tegemist on kogu aasta raamatuga, mis algab jaanuariga ja lõpeb detsembriga. Igasse kuusse jagub vahvad meeleolu loovaid jutukesi, toiduretsepte, isetegemist inspireerivat käsitööd, aianippe. Need ideed köidavad sedavõrd, et tahaks proovida kohe kõike. Ja seda teha ongi suhteliselt lihtne, sest iga kuu tegemiste näited on mõistlikult jagatud, ei ole keerulised ning on teostatavad. Autorid propageerivadki pigem igapäevatöödele kuluva aja kokkuhoidu ja olemise nautimist. Kõlab ideaalselt!

Lisaks oma aedade näitamisele on nad käinud luusimas teisteski kaunites aedades ning paljastavad nendegi kujunemislood. Ka need n.ö külalisaiad on täpselt sellised, mis panevad sõrmed sügelema ning mõtted oma aia suunas tööle. Väga inspireeriv!

Minu arvates pakub raamat hästi palju tegutsemislusti, inspireerib ka ise looma ja paneb mõtte tööle. Inimene on kord selline olend, et endal võib visioon olla, aga see väline mõjutus teiste usinate inimeste kätetöö näol süstib kordi rohkem indu ja tahet juurde. 

Märtsi kuu tegemised raamatus soovitavad valmistuda ja alustada külvamisega, selle soovituse teen kindlasti teoks. Ja kui kõiki neid retsepte (neid ei ole raamatus väga palju) proovida ei jõuagi, siis ühe mustsõstraoksa- või vaarikavarretee selles kuus teen kindlasti. 

Minu Island

Tarvo Nõmm "Minu Island"

Kirjastus: Petrone Print, 2009

287 lk

Island on olnud alati minu reisiunistuste tipus, seega lugesin üsna kohe pärast „Minu Island“ ilmumist raamatu ühe hooga läbi, mis omakorda süvendas minu saareriigi unistust veelgi.😊Nüüd, kui see reisiunistus oli käega katsuda, lugesin mälu värskendamiseks ja äratundmiskohtade tekitamiseks veel korra. Ka teist korda lugedes jään oma arvamusele kindlaks: „Minu Island“ on parim minu-sarja raamat!, mida olen lugenud. Väga ladusa sulega, kuidagi hästi loogiliselt üles ehitatud, väga humoorikas ja kindlasti aus raamat. Neid kohti, kus istudki nagu natuke imelik ja naerad omaette valju häälega, oli üsna mitu.  Pildid, mis Tarvo siin raamatus tekstiga maalib, on nii ehedad, et kujutadki neid päris elavalt ette. Lisaks sain enne enda reisi nii mõnegi koha pealt targemaks, kaasa arvatud teadmine, mida süüa, kuhu minna.

Tänaseks on ka minul olemas natukene minu Islandit, millest on ainult head muljed. Reis oli küll lühike, aga piisav, sest nimekiri kogetust on üsna pikk:  nuusutasime Islandi karget õhku, natuke matkasime, imetlesime maastiku erinevaid vorme, merevaateid, kuulasime kirikute vaikust, imetlesime pealinna värvilisi hooneid, einestasime lehmalaudas ja kasvuhoones, maitsesime haisvat kala ja imehead jäätist, sulistasime helesinises laguunis, nägime auravaid laavavälju, paitasime Islandi hobuseid ning Trolli magamistuppa sattusime ka. Igatahes, enda reisimuljeid jagades lipsab üsna sageli sisse ka ütlemine, et Tarvo Nõmm „Minu Islandi“ raamatus ütles nii. Järelikult ta ütles nii mõjusalt, et see püsib.   

Naadimetsast paradiisiks

 

Maria Palusalu „Naadimetsast paradiisiks“

Kirjastus: Varrak, 2023

2011 lk

Valmistun siin usinalt, et olla  teadlik lillemajandaja suvel. See on nüüd see rege rauta jutt, et tee need ettevalmistused, mida sa kiirel ajal teha ei jõua, siis kui aega on. Maria Palusalu on kuulsa aiapidaja Reet Palusalu laps ja sellega on kõik vast öeldud. See pere teab kindlasti lilledega seonduvast kõike ja annab neid teadmisi edasi raamatu kaudu. Üldiselt on vist nii, et kui raamat läbi töötatud, on aiapidaja ABC olemas ja katsetamisjulgus ka.

Mulle meeldis eriti pildimaterjal ning lillede nimed, mis on iga pildi juures kenasti ära märgitud, see annab omakorda pildiilule informatsiooni, milliste lillede koosmõjul ilu on sündinud. Raamatus on hästi palju näiteid ning mingil moel proovisin neid visualiseerida ka oma aeda. Kui hästi see nüüd õnnestus, seda näitab aeg, kuid ideid minu aiatööde listi lisandus ja raamatu läbitöötamine täitis oma eesmärgi.