Meie taaskasutus

 

Kiti Põld „Meie taaskasutus“

Kirjastus: Petrone Print, 2023

296 lk

Taaskasutusse suhtun väga hästi ja mulle imponeerivad inimesed, kes oskavad ja ka suudavad seda meisterlikult teha. Seega „Meie taaskasutus“ on nagu minu jaoks kirjutatud, loen-lehitsen-uurin seda juba pikemat aega.

Kiti (mis lahe nimi) on kirjutanud taas- või uuskasutusest, kuidas seda õigem nimetada ongi?, üsna mahuka raamatu. Kirjeldab vana maja taastamise protsessi, on ju vanasse majja elama asumine samuti taaskasutus. Kirjeldab mööblirestaureerimise projekte ja nende kulgu. Kirjeldab riidemajanduse tuunimisi ja uuesti sündi. Kirjeldab vanavara laatasid. Kirjeldab tegelikult vist kõike, mida saab taaskasutada, kaasa arvatud enda kehaosad. Selles suhtes valgub teema päris suureks. Ilmselt oligi taotluslik esile tuua kõik see, mida on võimalik taaskasutada. Seega on täiesti võimalik kirjutada ka meie taaskasutuse raamatuid kitsamalt (meie taaskasutatud kleidid, meie taaskasutatud paberid, pakendid jne).

Raamatu autor on käeliselt väga osav, kuid ta ei survesta kõike ise tegema. Mulle meeldis, et taaskasutus tema kodus sündis ka spetsialiste palgates – oli ju olemas visioon, mille teostamine vajas professionaali kätt. Igatahes tulemused tugitoolide-diivani näol on üliägedad. Raamatus on, millest snitti võtta!

Kiti kirjutatut oli hea lugeda, sest ta on sõnaosav ning  esitab ka üsna filosoofilisi küsimusi, Näiteks:  kas töötoad, kus sa toodad kasututest esemetest, mis on teatud mõtte juba prügi, uusi esemeid juurde, on mõistlikud (vetsupaberi rullidest pliiatsitopsid jms)? Siinkohal arvan, et kõik tegevused siin maapeal ei saa olla üdini ratsionaalsed. Meisterdamine on looming, stressi maandaja, igavuse peletaja, huviklubide liitja jne. Kui see n.ö prügi juurde tootmine täidab mingit eesmärki, siis peaks see mõistlik olema.

Endale ma kindlasti ei igatse nii suurt hulka esemeid ja sellisel moel nagu raamatu autor kirjeldab, ei viitsi ma ka šopata. Kuid vaatan minagi asju pilguga, kuidas teha peedist pesumasinale trumlit. Praegu olen uhke nõuka-aegse kummutisahtlite taaskasutuse üle – neist sündis hoiukast. Kolmest sahtlist kaks said rattad alla, üks muutus kasti kaaneks ning vana püksirihm käepidemeks. Liistud kastil on uued ja ostetud.

Suvi on selleks, et – ei, elu on selleks, et siin rõõmu tunda, hoolimata süngest faktist, et mitte keegi, kes taipab selle maailma lootusetut olukorda, ei suuda selle parandamiseks vähimatki ära teha.lk 143

..ükskõik kui palju ma endale ka riideid ei ostaks või ei tuuniks, olen veendunud – me kõik jääme igavesti otsima oma unistuste kleiti lk 174