Sügisraamat

 

Johanna Venho „Sügisraamat“

Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid

Kirjastus: Varrak, 2023

255 lk

Võib olla peaks kevadel lugema tärkamisest ja ärkamisest, aga minu lugemislauale sattus hoopis vastupidise temaatika ja tunnetusega raamat. 

Tove on koos elukaaslase Tootiga viimast suve oma suvesaarel, Klovharul. Vanus on sealmaal, mis on toonud otsuse enam mitte naasta. Nii et sel suvel pakitakse asju jäädavalt. Mälestustes naaseb aga Tove olnusse ja selles olnus on palju erinevaid tundmusi ning loomulikult loomingut. Sellel Tove viimasel suvel on saarel ka Maria, kes loodab kohtuda oma kirjanikust iidoliga. Noorel naisel on elu ees, aga elukogemust üsna palju ema haiguse ja äärmustesse kalduva suhte näol. Siiski jääb see Maria liin kõrvaliseks, see on Tove raamat.

Hästi rahulikult kulgev lugemine, mis on risti-rästi läbi põimitud Tove lugude loomisega. Samas on see lihtsalt ka üks kulgemise lugu, tagasivaade elule,  mis on mõeldav iga elava puhul. Selles raamatus ei ole midagi, mis paneb küüsi närima, südant pekslema, kuid ometi on omamoodi ootus üleval. Siiski oli raamatu toon minu jaoks pigem nukravõitu, on ju tehtud otsus, mis näib lõplik ja need lõplikud otsused teevad alati pisut kurvaks. Kuid tekst on hästi kõnekas – raamatus on nii palju toredaid mõtteid, et neid kõiki välja kirjutada lihtsalt ei jõudnud.

Vahel oleks kõige parem otsustada, et kunst ise on piisav vastus. Kunstiteos on sõnum. Lk 33

Igasugune kunsti tegemine põhineb tahtmisel, ilma selleta on tulemus poolsurnud ja punnitatud, sellepärast algabki kunst tahte otsimisest lk 37

Kui aju tööga ära väsitasid ja tumeduse meeltest paberile valasid ja selle ümber midagi sarkastilist või lõbusat kirjutasid, püsis raskemeelsus eemal lk 59

…ebakindlus oma valikus hajub, kui hakata selle suurepärasust teistele taevani kiitma lk 140

Parimad lood on need, mis jutustavad ennast ise, sedamööda kui sünnivad lk 203

Raamatud sunnivad lehekülge keerama, aga lugejal tuleb hoogu maha võtta ja mõelda lk 245