Steinar Bragi „Mägismaa“
Islandi keelest tõlkinud Askur Alas
Kirjastus: Varrak, 2017
230 lk
Kaks meest, kaks naist lähevad Islandi asustamata keskossa reisima. Reis ei kulge siiski ootuspäraselt, sest keset tühermaad, pimeduse ja udu varjus, sõidetakse otsa ei tea kust väljailmunud majale. Kummituslikus majas elutsevad vana naine ja hirmuäratavalt imelik mees. Veider paar pakub küll peavarju, kuid seltskonna soov on siiski edasi liikuda. Pääsemise võimalused on nigelad. Auto on kasutuskõlbmatu, internetilevi ei ole ning katse vanapaari autoga sõita luhtub samuti. Ka jalgsimatk tsivilisatsiooni ei lähe nii nagu loodetakse. Matkal kogetu on pigem ebareaalne, sama tunne on ka vanapaari suhtes.
Ma isegi ei oska sellele raamatule seisukohta võtta. Omamoodi põnev ju oli, sest lootus pääsemisele on kogu aeg mõttes, samas kogu see põnevus jääb miskit pidi õhku rippuma. Loosse sisenevad väga segased seigad ja ebareaalsed olendid, ning lõpuks ei saa enam tuhkagi aru, mis on tõeline ja mis mitte. Mõistetavam osa on sisekaemus tegelaste minevikku.
Segane lugu on ka sellega, et ulmelisi sugemeid ma üldiselt ei armasta, kuid mingil veidral kombel sundis mind miski ikkagi raamatu lõpuni lugema. 😉
No comments:
Post a Comment