Thursday, May 28, 2020

Eluterve pohhuist



Pandeemia-aeg on kaasa toonud pingeid vist kõigile, sellepärast on Tom Valsbergi raamatu “Eluterve pohhuist”  ilmumise ajastus väga õige. Kõigile kuluks ära väikesed näpunäited stressivabaks eluks.

Ausalt öeldes raamatu kaaneinfo, mis on selline üldine, viib natuke eksiteele, või õigemini ei anna millegagi täpselt teada, millise raamatuga on tegemist. Kui aga raamatukaaned avada, leiab sealt ohtralt eluterveid mõtteteri ja ütlemisi ning muud juttu ka, mis kõik käib inimese püüdele hoida positiivset joont, kohta. Milline siis on eluterve pohhuist?! Mina sain aru, et kõik ei pea chill olema, oluline on suhtumine, kui oma peas mõttetöö korda teha, siis  on lootust olla eluterve pohhuist.

Raamat on tore vahepala praegustele segastele uudistele, mis massimeediast peale pressivad. See on nagu paks positiivne allikas, kust meeleoluloovad tõeterad otsa ei lõpe. Lemmikkoht oli küsimused, kus tuli vaagida teatud valikuliste otsuste üle. Need küsimused on mõnus seltskonnaajaviide ja tegelikult on ka selle raamatu teatud lõikude ette lugemine tore, üdini positiivne ajaviide. Raamatus oli naerukohti, kaasanoogutamise kohti ja ka sügavalt järelemõtlemise kohti. Mõtteteri, mida tahtnuks ümberkirjutada, oli liiga palju, sellepärast lisan siia vaid paar neist. Minu jaoks on „Eluterve pohhuist“  tore leid, mis võib täiesti vabalt olla kodus olemas juhuks, kui must masendus on võimust võtmas, sest selle raamatu sirvimine viib kindlasti õigele teele tagasi.

Eluterve pohhuist teab, et ta on absoluutselt eriline ja unikaalne inimene. Just nagu kõik teised. Lk 48

Väga tore on olla tähtis… Aga veel tähtsam on olla tore! Lk 82

Eluterve pohhuist ei võta enda ega teiste hinnanguid üldse tõsiselt. Ta teab, et hinnangu andmine kirjeldab rohkem hinnangu andjat kui seda,, millele hinnangut antakse.lk 153

Kirjastaja: Maailmamuusika, 2019
438 lk

Monday, May 18, 2020

Vanamees ja meri



On hea, et lapsel on koolikohustuslik kirjandus, nii märkab emagi puudujääke oma lugemislaual. Just koolikirjavarana jõudis poja laualt minu lauale Ernest Hemingway „Vanamees ja meri“.

Vanamees ja meri on jutustus vanast mehest ja tema kalapüügiretkest, mil tema konksu otsa näkkas hiiglasemõõtu kala, marliin. Seal kala ja ookeaniga võideldes vallanduvad vanas mehes erinevad emotsioonid, lahvatavad trots, lubadused ja kahetsused.

Tegemist on hästi mitmekihilise jutustusega. Kuigi et kogu tegevus käib ümber ühe suure kala, on sellest raamatust lugeda väga palju. See paneb mõtlema nii paljude asjade üle sh pühendumise üle, mis ei too leibagi lauale. Ja visaduse, mitteallaandmise üle, ja looduse ürgse jõu üle ja ....

Vana mees on tegelane, kes paneb end armastama ja paneb endale kaasa tundma. Oh oleks ta selle kalagi võinud kätte saada, siis võiksid tema päevad edaspidi paremaks muutuda.

Mulle meeldis seda raamatut lugeda ja seda lugu ette kujutada. See kujutluspilt oli tegelikult üsna hirmus, sest vana mees, kehvake paat, väheldased püügiriistad, tuuline meri, haiparv ja üha kaugenev maa, ei loo just rõõmsat meeleolu. Kuid on nii, et õhkõrn lootus oli ometi olemas ja vana mees ei olnud allaandja tüüp.

Kirjastus: Pegasus
105 lk

Monday, May 11, 2020

Naine: otse ja ausalt



Ausalt öeldes pidin ma googeldama, kes on Marju Karin. Selgub, et lausa ilusüstide kuninganna! Ei tea kuidas, aga minust on see teave mööda jooksnud.😊 Tema raamat „Naine: otse ja ausalt“ on vahepeal olnud suisa top-is. Otse ja ausalt, kutsub lugema küll, kui nii palju furoori juba selle kirjutaja ja raamatu ümber on.

Marju Karin kirjutabki avameelselt.  Teemadeks on kõik eluetapid ning ka probleemid ja nähtused, millega elus tuleb kokku puutuda: depressioon, surm, feminism, nõiad, armastus, raha, seks jne. Üsna robustsel moel laseb ta valla selle, mis mõttes mõlgub. Ta ei peenutse ja ei räägi läbi lillede ja liblikate, vaid ikka otse, nii nagu asi on. Tema mõtted on eluterved ja loogilised ning põhinevad suhtumisel: ennast tuleb ise aidata, siis aitavad vast sind ka teised; kõigepealt armasta ise ennast, siis armastavad sind ka teised; haridus on kõige alus; armastus tuleb oma peas ilusaks mõelda… Olen selle kõigega absoluutselt nõus.

Kuna teiste kogemused on need, mis annavad juurde indu ja teotahet, siis selles raamatus on väga palju innustavat, julgustavat ning toetavat. Vahel imestan, kuidas mõni saab terve päeva olla nina vingus? …Süüa on, riided seljas, soe tuba, raamatuid saab laenutada, aga nägu vingus lk 159. Nii tore, et ka raamatud on pandud n.ö elementaarse heaolu loetellu.
Lihtne ja kiire lugemine, täis eluterveid mõtteid. Pole paha!

Kirjastus: JES Kirjastus, 2020
192 lk

Thursday, May 7, 2020

Tänavatüdruk



Igavesed õppijad, kes ikka ja jälle end koolipingist leiavad, on erilised inspireerijad. Nad annavad ka mitteõppijaile innustustust teha midagi sama moodi. Kaja Kann asus enam mitte traditsioonilises õpilase eas Tallinna Ülikooli filosoofiat õppima ja kahe esimese õpiaasta kokkuvõttest on sündinud see raamat.

Kooli minemine, ükskõik siis kui hilises eas, toob kaasa üsna klassikaliselt tavalise koolilapse tunde, kus sa pead olema viks ja viisakas, õpetajat nähes võtad käe taskust välja, maha piiludes kardad vahele jääda ja tunnis annad märku kui vastata tahad. Tudengielu väljaspool kooli tahab samamoodi elamist  ka siis, kui sa ei ole enam kakskümmend ja isegi kakskümmendviis mitte. Kaja Kann kirjutabki kõigist neist katsumustest ja sisemistest heitlustest, mis tema teele tekkisid sellel ajal. See tudengielu on tal olnud üsna kreisi: suits ja alkohol, peod ja suits, tähtaegade ülelaskmine jms., suht lõdvalt võtab ta seda elu. Vähemalt pealtnäha.

Ma muidugi mõistan seda elu, miks ei peaks, on ju isegi korduvalt koolis käidud ja oldud ning nähtud. Et see elu raamatuks sai, on samuti vinge, sest tekst on ladus, nagu kuulipildujast tulistatud: terav, konkreetne ja avameelne. Ka loo ülesehitus on meeldiv, dialoogid vahelduvad sisemiste tunnete ja tegude kajastamisega. Lugedes tegelikult ei taju, millises vanuses tudeng on, sama moodi võiks käituda ja end tunda ka kahekümnendates noor inimene. Küllap ei ole asi üldse vanuses, vaid rollid elus määravad käitumise.

Ma ei arvusta seda elu, ega ka seda raamatut, vaid pigem enda valikut - lugedes tajusin korduvalt, et see raamat ütleb mulle parafraseerides klassikuid kallis, ta otsib palju nooremaid 😃 Minu jaoks kõlas see kõik ikkagi ühe tudengi päevikuna, mis võiks kõnetada eelkõige tudengeid ja tudengiks pürgijaid. Minu jaoks ei olnud seal enam suurt midagi, mis pinget pakuks, mis end unustavalt lugema paneks.

Kirjastus: Varrak, 2020
253 lk

Monday, May 4, 2020

Hingede öö



Meie juured on pärit ühest kandist ja kulutanud oleme sama kooli uksi, seega olid mul olemas isegi väikesed süümepiinad, et ma ühegi tema raamatuni ei olnud jõudnud. Karl Ristikivi on see kirjanik ja minu valikuks sai lõpuks ometi „Hingede öö“, mis on omamoodi autobiograafiline romaan.

Tegevuspaik viib 20. sajandi keskpaiga Rootsi ja sündmustik toimub ühe vana-aasta öö kestel. Kogu lugu toimub ühes veidras majas, kuhu autor astub sisse suht juhuslikult, soovides veeta seda ööd anonüümselt ja üksildust tundmata. Maja on täis imelikke ruume ja tegelasi. Igas toas vestleb ta sealviibijatega, ja sündmused tubades on ka kõik erinevad. Ühes toas on kadunuke, teises pruut, kolmandas kino jne. Iga tegelasega saab ta jutule ja need vestlused on sügavalt filosoofilised. Kõneldakse elust ja surmast, lootusest ja vihast, tunnetest ja usust, põgenemisest ja vabadusest…

Müstikat täis raamat oli see minu jaoks. Väga palju segast ja arusaamatut ning otsesõnu ei ole öeldud just palju enne lõppu. Siiski võib kusagil poole peal aimata, et see toast-tuppa kõndija on Ristikivi ise ja et ta tunneb süümepiinu oma kodumaalt lahkumise pärast ning valutab südant enda sulandumise (põgenikud ei aklimatiseeru nii kiiresti, et nad pooliti on alles oma vanal kodumaal lk 100) ja kodumaale mahajääjate pärast.

Sügavaid ja suuri mõtteid täis „Hingede öö“ ei ole lihtne lugemine. Kui see selgus, milleks see kõik, saabunuks veidi varem kui raamatu lõpuosas, oleks võimalik mõista kogu tegevust veidi paremini.  Minu arvates võiksid seda lugeda ka kõik tänapäeva põgenikud ja pagulased, kes ei ole oma motiivides nii päris kindlad. Võib olla leiaks sellest raamatust veidi kosutust hingele ja selgust mõtetesse, kui proovida samastuda kirjanikuhärraga.

..Ta oleks surnud tükk-tükilt, nii nagu inimesed kõik surevad. Paistab, et elu polegi midagi muud kui üks pikaldane suremine. Seda märkavad vanemad kõige paremini, nad näevad ju oma lapsi iga päev ja armastavad silmad väga selgesti, kui keegi sureb, kas või üsna natuke lk 110

Kõrbes paastumine ei nõua erilist iseloomukindlust lk 198

Vabadus on ainult lusikas supi söömiseks, aga mis teeb lusikaga see, kellel ei ole suppi? Lk 238

Inimene, kes õnnetuse läbi ühe jala kaotab, ei mõtle üldse palju jalale, mis alles jäänud. See ei tähenda, et ta selle jalaga rahul ei oleks. Lk 187

Kirjastus: Eesti Raamat, 1991
256 lk

Friday, May 1, 2020

Sosinamees



Vahelduseks lugesin krimkat. Sosinamees, autor Alex North, tundus põnev ja kui usaldada kaaneinfot, mis ütleb, et raamat on  kümnendi parim krimiromaan, siis võiks ju loota närvikõdi.

Pärast oma armastatud naise surma otsustab Tom teha elus kannapöörde ja alustada uut elu teises linnas. Seda enam, et ta tunneb end väikese Jake isana suht läbikukkunud. Nii et uues keskkonnas loodab Tom luua ka suurema läheduse pojaga. Kolitakse väikelinna tontliku olemisega majja. Linn varjab aga sünget saladust, pea kakskümmend aastat tagasi mõrvas siin sosinamees viis poissi. Tookord tabati roimar, aga viimane laip jäigi leidmata. Kui nüüd kaob samuti väike poiss, on linn taas tagajalgadele aetud. Sosinad jõuavad ka Jake akna taha...

Uks kui jääb sul pisut lahti,
sosin kostub salamahti.
Üksi välja mängima
kui jääd, ei koju jõua sa.
Akna ees kui pole riivi,
keegi vastu klaasi kriibib.
Kui oled üksi, nukrus sees,
sind üles otsib Sosinamees.

Need sosinad olid tõesti judinaid tekitavad ja raamat ise nii hirmus õudsalt põnev, et hoiab väga hästi ohjes. Lugesin läbi ühe jutiga ja lubatud närvikõdi töötas täiega. Mulle meeldis, kuidas see lugu kokku seatud oli. Lisaks roimari äraarvamisele ja närvekõditavale tegevusele on selles loos ainest ka peresidemete ja lapsepõlvetraumade üle juurdlemiseks. Ja kuigi lugedes tekib lootus ja võib ette arvata, et küllap see lõpplahendus on Tomile ja Jakele õnnelik, siis oli see ikkagi üks kurb lugu. Ka siis kurb, kui jätta välja kõik tapmised.

Kirjastus: Pegasus, 2020
394 lk