Monday, May 27, 2019

Joomar

https://www.robriemen.nl/en/hans-fallada-alone-in-berlin-1947/

Raputasin vanadelt raamatutelt tolmu ja silma hakkas selge ja otsekohese pealkirjaga raamat, Hans Fallada „Joomar“. Millegipärast imponeeris see pealkiri sedavõrd, et kutsus lugema. "Joomar" on möödunud sajandi 40ndatel kirjutatud lugu.
Kaksipidi mõtlemist siin ei ole, mõistagi on see raamat läbilõige ühe alkoholismi kuritarvitaja maailma- ja minapildist. Härrasmees Erwin Sommer on firma- ja majaomanik, kes elab oma Magdakesega üsna harmoonilist elu. Lastega neid küll õnnistatud ei ole, kuid argielu laabub kenasti. Muidugi vaid selle ajani, mil härra Sommerile hakkas mekkima alkohol. Allakäigu trepp on üsna järsk ja kolinal kukuvad nii eneseusk, pereväärtused, väärikus ja maine, rääkimata firmale ja tervisele tekitatud kahjust. Joomarlus pluss valel ajal vales kohas, ja kutsuvalt  laiutavad ees vanglamüürid ja vaimuhaigla. Kusjuures alkoholiuimas ollakse kerge saak sulidele, petistele, päevavarastele.
Fallada oli ka ise alkoholikuradi küüsis ja „Joomar“ on kirjanikuhärra autobiograafiline jutustus, seega on kõik kirjeldatud tundmused ehedad ja ausad ning ta on need väga hästi ja peensusteni lahti kirjeldanud.  Kurb ja põnev on see raamat üheaegselt, sest purjus inimese päevadesse satub seiklusi tahes tahtmata rohkem, kui kainena, ning vangla põnevuse jaoks pole vaja purjus ollagi, seal juba seltskonda on ning seda seltskonda on siin ka üsna hästi kirjeldatud. Kui sa ikka loomult pätt ei ole, siis päris pättidega tuleb ka kuidagi hakkama saada.
Alkoholism on haigus, aga selle enesele tunnistamine käib üsna sageli au ja väärikuse pihta.  See raamat istutab end ühe joodiku pähe, tuues esile selle joodiku muutumise ja enesepetmise teekonna. Muidugi ei muutu ainult alkoholi käes sipleja, samas võrgus on ka tema abikaasa ja omaette muutused toimuvad temaski. Ühtlasi tulevad meelde kõik tuttavad joomarid, kelle suust kõlab „mitte üks tilk“ stamplausena, mille kehtivusaeg on vaid järgmise pudelini. Raske on mõista või kaasa tunda sellele, kes ise selle haiguse on endale külge pookinud. Aga proovida ju võiks, ja ühe joodiku-haigusepõdeja silmade läbi kirjeldatu vast aitab pisut.
Joobumus, unustus, unustuse jõel kaugele triivida, hämaruse sisse, sügavale pimedusse, sinna, kus pole ei loobumist ega kahetsust .. lk 27
Kirjastus: Eesti Raamat, 1988
206 lk

Thursday, May 23, 2019

Olemise talumatu kergus

https://www.telegraph.co.uk/culture/books/bookreviews/11622860/Milan-Kundera-not-a-single-serious-word.html

Kunderast olen seni tuimalt mööda kõndinud. Kuigi just selle raamatu pealkiri on üks kaunimaid ja vastandväljenduslikumaid. Nii et pealkiri oli põhjus ja ajend, miks sattus Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“ minu lugemise listi.
Sündmused viivad Praha kevadesse ehk 1968.  ja sellele järgnevatesse aastatesse, mil Nõukogude Venemaa demonstreeris oma jõudu Tšehhoslovakkias. Tereza ja Tomaš ning Sabina ja Franz. Tereza on habras naine, sõltuvuses Tomasest, ning kardab olla väärtusetu. Tomaš on hea kirurg ja nõutud armuke. Armastab ta küll vaid oma naist, kuid huulepulk ta krae peal ning võõrad lõhnad, on kindel märk sellest, et truudus ei ole olnud juhuse puudus. Ja see „juhus“ võib olla midagi enamat kui armuke, nimelt Sabinaga seovad Tomašit ka sõprussuhted. Omaette keerukad on suhted kunstnik Sabina on ja Franzi, tema armukese vahel.
Filosoofiline raamat, kus kõik keerleb armastuse ja olemise ümber. Kuidas keegi defineerib armastust, kas omanikutunde või minnalaskmise meeleoludega. Kord näib kõik kerge, seejärel saabub painav hetk. Kui kaks inimest defineerivad õnne erinevalt, siis ei saa see saabuda üheaegselt, seda enam, et inimese aeg ei liigu ringikujuliselt, vaid kulgeb sirgjooneliselt edasi. See on põhjus, mispärast inimene ei saa õnnelik olla, sest õnn on igatsus kordamise järele.
Palju sügavaid mõtteid ja mitmeid kihte on selles raamatus. Pisut raskepärane, mõtlemapanev. Siiski jäin mõtetes Tereza ja Tomaši juurde, soovides vist nagu eos petmist ja truudusetust elimineerida.
See, kes tahab pidevalt „kuhugi kõrgemale“, peab arvestama, et ühel päeval tabab teda peapööritus. Lk 39
Suurem osa inimesi põgeneb oma piina eest tulevikku. Nad kujutlevad, et aja teerajal on kriips, mille taga nende tänane piin lakkab olemast lk 101
Seal, kus räägib süda, on sündsusetu mõistusel mõne vastuväitega esineda lk 152
Kirjastus: Monokkel, 1992
190 lk

Monday, May 20, 2019

Aasia hullult rikkad

https://www.vanityfair.com/culture/2013/06/crazy-rich-asians-kevin-kwan-asia-upper-crust

Kevin Kwan on Singapurist pärit kirjanik, kes elab USAs, kuid tema kirjutatu Aasiast ahvatles lugema mitmel põhjusel. Kes veel oskaks paremini tajuda seda maad ja olustikku, kui mitte päritolu järgi kodanik. Ilukirjandust Aasiast ma ei olegi varem lugenud, kui jätta välja mõned Jaapani kirjanikud. Ajendiks sai ka minu põgus Singapuri väisamine - lootsin leida mingeidki väikseid seoseid sellel visiidil nähtule.
Aga raamat ise viib ülirikaste ja ilusate maailma. Rachel Chu ja Nicolas Young on paar, elavad Ameerikas. Nüüd on Nick võtnud nõuks viia Rachel Singapuri ja tutvustada teda oma vanematele ning teha hea õnne korral ka abieluettepanek. Singapuris selgub, et Nick on kogu saareriigi ühest jõukamast perekonnast pärit pärija. Seega Nicki ema ei ole sugugi õnnelik nähes sellist pruuti, kes ei ole tollest rikkast Chu´de perekonnast, vaid sellest teisest, ei-midagi ütlevast. Et Nicki takistada, tuleb kasutusele võtta meetmed. Kogu suur pere, nõod ja nõbude nõod, on oodatud aasta kõige oodatumasse pulma. Midagi juhtub ka.
Tõeline üüber-rikaste inimeste maailm, kus oluline on disaineri viimane mood, eralennukid, prestiižsed peod, õppimine ja reisimine Euroopas, USAs, väiline ilu ja sära ehk teisisõnu, oluline on näimine, mitte tegelik sisu. Üldiselt oli seda sära ja sädelust üsna tore lugeda. Nimesid oli palju, ja neis Yongides, Chudes ning Khoodes oli võimalik kuidagi väga lihtsalt orienteeruda.  Muidugi see kaasaegne rikaste maailm januneb kõige uue ja innovaatilise järele, silma hakkasid lootoslillevarrest kangas, molekulaarköök jt sellised mõisted, mille sisu ma täpselt ette ei kujutagi.
Singapuris käies külastasin ka sealset botaanika aeda, oli väga võimas kogemus. Raamatust aga selgus, et Nicik vanaema ultravõimas palee oli peidetud botaanikaaia kõrvale rohelusse, nii et väljast poolt seda lossi nähagi ei olnud. Lugedes tekkis muidugi déjà-vu tunne, sama tunde lõi ka Changi lennujaama kohta öeldu: tund aega tagasi maandusime kõige ilusamas ja modernsemas lennujaamas, mida ma kunagi näinud olen lk 105. Võin öelda, et sama siin 😉.  Rohkem äratundmisrõõmu ei olnud. Äratundmiseks ei pea ma muidugi seda, millises valguses eestlast näidatakse: selleks ajaks, kui tujukas eestlannast ettekandja Nickholase joogi-tellimust võtma tuli lk 83. Nii et imenatuke eestlast ka selles raamatus. 😂
 „Aasia hullult rikkad“ on ehtne naistekas, selline lihtne ja pingevaba. Loed seda seletamatut näimise püüdlust ja olles totaalselt teisest maailmast iga mõttes, siis saabki see olla vaid lihtne meelelahutus. Kaanepilt on ka hea, kui pärlid pähe kinni jäävad, ega siis neid sealt enam välja saa.
Kirjastus: Tänapäev, 2019
430 lk
Filmgi on valminud selle raamatu põhjal. Vaata treilerit siit: https://www.youtube.com/watch?v=LMngzLalU1U

Thursday, May 16, 2019

Lood poistest, kes julgesid erineda



https://www.hachette.com.au/ben-brooks/
Usun, et julgus erineda on üks suurimaid katsumusi elus. Raske on millegi uuega välja tulla, kui karta ühiskonna arvamusi ja hinnanguid. Neid aga kindlasti jagatakse, kui julgetakse mööda minna sisseharjunud moraalinormidest, julgetakse erineda. „Lood poistest, kes julgesid erineda“ on kirja pannud poiss, kes ilmselt julges ka erineda, sest sellise raamatu kirjutamine on ka üsna ebaharilik ettevõtmine. Ben Brooks on tänaseks 27 aastane noor mees.
Raamat on kena värviline, suurepäraste piltidega ja mõeldud eelkõige nooremale lugejale, aga kindlasti mitte ainult poistele. Siin on lugusid läbi erinevate ajastute, on väikesest Beethovenist, Gandhist, Edisonist jt, kuid ka täiesti tänapäevastest kuulsatest nimedest, kes tänu oma julgusele tõusid n.ö tuhast ja säravad siiani. Oli ka selliseid nimesid, kellest ei ole kuulnud midagi, kuid nende lood on eristuvad küll. Nii võib kiusatu, ahistatu, alandatu suuta muuta oma läbielamised ühiskonnale vajalikuks, püüdes oma kogemustega muuta maailma paremuse poole. Erisused võivad viia maailma tolerantsemaks, kui neist erisustest räägitakse. Sellepärast on väga tore, et neid tulihingelisi eestvõitlejaid selles raamatus ka tutvustatakse, lisaks ka valdkondade tõusvaid ja juba langenud tähti, kelle jalajälg jääb alles igavesti. Kirjeldatud isikud on pärit kõik erinevatest kultuuridest, maailma eripaigust ja eri rahvustest.
See raamat julgustab kindlasti püüdlema oma unistuste poole ja annab kinnitust sellele, et hukkamõistu pole vaja alati karta.
See, kui sa pole oma annet leidnud, ei tähenda veel, et sul seda pole/Jim Henson lk 103
Kirjastus: Helios, 2018

Thursday, May 2, 2019

Britt-Marie oli siin

https://www.nytimes.com/2016/10/29/books/a-man-called-ove-fredrik-backman-sweden-success.html

Seekord oli natuke teada, mida lugemiselt oodata, sest Frederik Backmani „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“ meeldis mulle just autori kirjutamise stiili, sooja ning südamliku huumori pärast, ja pealtnäha tundub „Britt-Marie oli siin“ üsna samasse väravasse.
Britt-Marie on elanud oma elu Kentile, triikinud särke, hoolitsenud kodu eest ja kõndinud alati truu varjuna mehe seljataga. Kuuskümmendkolm aastat on ta oodanud oma elu algust, ja nüüd, mil nelikümmend aastat kestnud abielu on seljataha jäänud, leiab ta end väikeses alevis, Borgis uut elu alustamas. Borg on aga majanduskriisist räsitud paik, kust omavalitus on ära kaotanud paljud inimest teenindavad ettevõtted ja on need liitnud üheks: toidukauplus-pitsabaar-postkontor-autoremonditöökoda. Inimesed siin armastavad väga jalgpalli ning vajadusel on valmis üksteise eest minema läbi tule ja vee. Pedantne Britt-Marie on sunnitud tegema mööndusi oma korraarmastuses ja hakkama jalgpallitreeneriks. Mis sa hädaga teed! Samas see „häda“ saab ka millegi alguseks.
See on otsast lõpuni väga mõnus raamat. Oma elutraagika on küll olemas, aga siiski on kogu see lugu optimistliku väljavaatega.  Kuigi et jah, kuuskümmendkolm aastat kellegi teise heaks elada näib olevat ikkagi hiiglama pikk aeg. Samas tundus mulle Britt-Marie loetu põhjal pisut noorem. Ja ega ei ole ju miski kadunud, kui ise oled aru saanud, et on aeg midagi muuta. Sisemised kõhklused ja kahtlused muidugi jäävad. Neid ei pese ka soodaga puhtaks. Sooda on selles loos vägagi tähtsal kohal, sellega peseb maha kogu maailma nähtava mustuse ja mõne mure vast ka.
Vaatamata igasugu probleemidele ja omavalitsuse suhtumisele, näis Borg olevat lahe elupaik. Ka vaeses ja tähtsusetus külas, kus inimesed võivad olla pealtnäha veidrad, hoiavad nad vajadusel kokku ja fännavad andunult midagi, mis teeb nad õnnelikuks. Kui nüüd mõelda meie hiigelsuurete OV-dele ja elude voolamisele maalt ära, siis ega see probleem, kõik ära kaotada ja ühte liita,  pole meilegi võõras. Nagu ka kogukonna säilitamise püüdlused neis hiiglaslikes OV-des: ei saa tahta, et inimesed elavad ja on oma väikestes külades, taovad palli „ei-kellegi“ juhendamisel ning on seejuures õnnelikud. Võib olla ongi õnnelikud, aga kusagil on see paik, kus on treener, kus on värav ja korralik muruplats, ja just see teadmine muudab oma koduse poriga kaetud mänguväljaku vähemväärtuslikuks ning paneb soovima paremat. Kui aga anda üks treener (kasvõi Britt-Marie), uus pall, kena muru ja väravad ka, võib-olla siis see teine paik enam nii kutsuv ei ole. No näed, see raamat pani kohe maailma parandama.😊
Igatahes, mõnusalt laheda huumoriga on see lugu kirjutatud. Britt-Marie on üks äge tegelane, kes paneb natuke muigama selle hullunud korraarmastuse, naljasoone puudumise pärast, kuid seda naljakam on lugejal. Mitte et ma naeraks nüüd Britt-Marie üle, oh seda mitte, üks kasvatatud ja haritud naisterahvas nii ei tee.😅
Ühe väikese meie Eestit puudutava lause leidsin sellest raamatust ka. Neid ma fännan! Võta! Eesti viin või muu sihuke sitt. Sitaks imelikud tähed nagu. Lk 40
Mõttekatkeid, mis silma hakkasid ja sümpatiseerisid, oli ka rohkesti. Vaid mõned neist tähendasin üles.
Raske on öelda, millal armastus õide puhkeb, sa ärkad äkitselt ühel päeval ja see on puhkenud. Närbumine käib samamoodi, ühel päeval on liiga hilja lk 52
Jalgpall on kummaline mäng, sest see ei palu, et seda armastataks. See nõuab. Lk 82
Igal abielul on omad halvad küljed, sest inimestel on nõrkused. Kõik inimesed, kes elavad koos teise inimesega, õpivad nende nõrkustega ühel või teisel viisil ümber käima. Näiteks võib neisse suhtuda nagu hästi raskesse mööblisse ja õppida lihtsalt nende ümber koristama. Illusiooni hoidma. Sa tead muidugi, et mustus koguneb nende alla, aga õpid seda peast välja tõrjuma. Senikaua, kui külalised seda ei näe. Ühel päeval nihutab keegi mööblitüki luba küsimata paigast ja kõik tuleb päevavalgele. Mustus ja kriimud. Kustumatud jäljed parketil. Siis on liiga hilja lk 112
Teatud eas tähendavad kõik küsimused, mida inimene endale esitab, tegelikult ühte ja sama: kuidas tuleks oma elu elada? lk 235
See raamat võiks meeldida kõigile, ka 63aastastele ja neile, kes kõnnivad varjuna kellegi järel. Sel juhul on see raamat nagu jalgpall, mis sunnib elu edasi minema lk 284.
Kirjastus: Varrak, 2019
284 lk