Muda, higi ja pisarad

 

Bear Grylis´e nime olin kuulnud, aga täpsemalt ei teadnud temast midagi. Täiesti ootamatult sattus mulle kätte tema „Muda, higi ja pisarad“ ja avastasin, et täiesti loetav raamat.

Võib öelda, et tegemist on autori tahtejõu ja meelekindluse raamatuga. Ta kirjeldab enda kujunemist läbi tohtute kehaliste pingutuste koolipõlves, eriüksuslaseks saamisel ning hiljem ka alpinistina. Need kirjeldatud katsed iseendaga olid täiesti ebainimlikud, kuid kasvatasid iseloomu, õpetasid raskusi trotsima. Mul tekkis lugedes küll küsimus, et kas selline enesepiitsutamine ikka üldse on tervislik, kas see pigem ei sandista keha ja vaimu või kust maalt võib muutuda tahtejõud kehale ohtlikuks? Aga ilmselt on see pigem meeste teema - ilmselgelt vajavad rohkem mehed sellist adrenaliini. Bear kirjutab oma lugu hästi lihtsalt, annab kaasa ka õpetussõnu ja kutsub üles ikkagi ettevaatlikkusele.

Ütleme nii, et noortele meestele on see päris asjalik motiveeriv ja inspireeriv lugemine, sest siin on mõtteainet kuidas karastuda ja kas karastuda, kas ennast sundida ja kuidas ennast sundida, kui mina suudan, siis suudad sina ka. Ilmselt selle „tee tööd ja näe vaeva“ pärast haaras see raamat mindki.

Kirjastus: Tänapäev, 2015

421 lk

Kadunud tütar

 

Olen suur Ferrante austaja – tema Napoli tetraloogia meeldis mulle väga. Nüüd siis oli võimalus taas Elena Ferrante loomingut lugeda. Aitäh kirjastus Varrak!

Leda on keskealine lahutatud naine. Nüüd,  mil ta on endale vabaduse kätte n.ö võidelnud, on tal aega olla iseendaga. Naine sõidab mereäärde puhkama. Seal rannamelu ja inimesi jälgides jääb talle silma noor naine Nina, kes on väga pühendunud oma tütrekesele. Naiste vahel tekib midagi sõprusetaolist. Kui kaob tütre nukk, aitab Leda seda isegi otsida. Samas jah, musta südametunnistust välisel vaatlusel  ei näe.

„Kadunud tütar“ on hästi naistekeskne psühhoanalüütiline lugu. Siin jälgitakse inimesi, riietatakse neid mõttes teisiti, kujutletakse ette olukordi, kuid samas vaatab see jälgija (Leda) ka endasse ja leiab sealt väga vastuolulisi tundeid nii minevikust kui ka olevikust. Istuda rannas, juua kokteili, tegeleda oma loominguga on iseenesest idülliline väljakutse, kuid nii idülliline ei ole olnud see teekond selleni ja võib olla ei ole see üldsegi idüll võii privileeg`? Mõtteainet on.

Mulle väga sobib Ferrante stiil, need pikad tuumakad pikad laused, samas lihtsus ja inimese keerulisele minapildile keskendumine, teeb lugemise tõeliselt nauditavaks.

Milline tobedus on arvata, et saad lastele rääkida iseendast, enne kui nad on vähemalt viiskümmend. Eeldada, justkui näeksid nad sind kui inimest ja mitte otstarvet. Öelda: mina olen teie lugu, ta saate alguse minust, kuulake mind, vast tuleb teile kasuks lk 86

Kirjastus: Varrak, 2023

151 lk