Sunday, December 29, 2013

Restart



 
Restart tee elule, sa oled seda väärt… (Berit Sal-Saller).  Rohkem infot raamatukaas ei sisaldagi. Loo autor, keegi R.R Ravic on tundmatu (teadupärast on Ravic Remarque „Arc de Triomphe” üks peategelane). Küsimärgid mõttes, sai see õhuke raamatuke siiski läbi loetud.

Tuleb välja, et lugu on viie naise sõprusest, tegelikult n.ö sõprusest, mis tähendab, et sel juhul, kui ühte neist parasjagu silmapiiril ei ole, saab teda rõõmsalt tagarääkida ja kahjurõõmu tunda. Ei lähe neil naistel kõigil hästi. Loo jutustaja  tegi oma senisele elule restardi ja võib kogeda ka õnnelikku olemist, paraku küll välismaalasest mehega. Aga sõbrannad? Ühel on mees vägivaldne manipulaator, teine on lahutatud ja kardab uusi suhteid luua, kolmas limpsab vahetevahel kangemat kraami ja on omadega pahuksis, neljas oskab näiliselt intriige luua ja on oma pereelust loobunud. Paraku restarti ei ole osanud  neist teha ükski. Aga peategelane arvab, et seda on neile vaja…

Lihtne lugemine, nagu elust enesest.   Kui raamat algab asjade vajamise ja mittevajamise lahkamisega, siis edasi kulgeb see mööda neid tundeid, mida inimene tegelikult kõige enam vajab? Selles loos arvatakse, et Eestist seda ei leia. 

Veel luges ja rääkis:

Sunday, December 22, 2013

Õnnelikud päevad Jaago talus



 
Jõuluaeg on imede, headuse, mõnusa olemise aeg. Kui kellelgi tekkis küsimus, mida jõulude ajal lugeda, siis väga õige valik on küll Jaago talu raamat. Kui inimene on õnnelik ja oskab seda ka teistesse süstida, siis on eriti tore, kui innustavad mõtted ka raamatuks saavad. Inga Talvis on oma väärtushinnangud lugudesse  pannud. Positiivsed jutukesed  perest, lihtsast elust, asjadest, isetegemisest - neid lugedes on energiasüst garanteeritud.  Mõelge ise, - kui kirjutaja usub iga päeva võimalustesse ja käitubki vastavalt sellele, tehes pähe ka kõige tavalisemal hommikul soengu, pannes selga kleidi, tolmutades põsed roosaks –  kas see ei innusta, ei pane mõtlema, et mina võin ka :)

Raamat hõlmab kogu aastat  - natuke talve, keskele kevadet ja suve ning lõpuks jõutakse jõuludeni välja. Ongi aastaring täis. Aga igas aastaajas on omad tegemised ja nii on ühte aastasse mahtunud palju käsitööd, ilusaid lillepeenraid, aga  ka mõnusaid raamatu ja kakao õhtuid. Põhjalikud õpetussõnad võimaldavad ka endal midagi järgi proovida. Minul hakkas küll mõte tööle :)


Tuesday, December 17, 2013

Kupee nr 6


 



Meeldib või mitte, aga ühte vagunisse, ühte kupeesse satuvad inimesed juhuse tahtel. Selles loos on kokku pandud Soome tüdruk ja karmi elutaustaga vene mees. Reis kulgeb Moskvast Mongoolia pealinna Ulanbaatarisse (ehk siis Ulan-Bator – õppisin mina koolis) mööda lõputut  Siberit rongiga loksudes. Kui rong on teada-tuntud nõukogude filmi sümbol, milleta peaaegu  ükski film ei möödunud, siis ka selles  nõukaaega taasmeenutavas raamatus on rong vägagi aukohal. Toimub ju tegevus nõukogude ajas, mil kõik on aastaid vanaviisi olnud, kuid üksikud tuulekesed läänest juba puhuvad ja näitavad uutmise valgust.

Kui inimesed satuvad ühte ruumi teatud perioodiks, tekib neist hetkeks nagu sunnitud perekond. Nii ka selles kupees. Mees on jutukam, kild-killu haaval avab enda olemust, võtab endale teekeetja, otsustaja rolli. Tüdruk vaikib, jälgib meest, meenutab, vaatab iseendasse ja siiski enda üle valitseda ei lase. Kuigi peategelane on tüdruk, avatakse rohkem mehe olemust. Mees on kahepalgeline nagu nõukogude aeg - õhtul joob viina, hommikul treenib oma keha vormi. Tahes tahtmata sünnitab selline kooslus nii vihkamist kui teatud meeldivust, tüdruk kuulab ja peab tunnistama, et mehe jutus on midagi köitvat.

Rong sõidab, peatub jaamades, mõnes põgusalt, mõnesse jääb pikemalt. On õhtu ja siis hommik. Ka lugu jookseb episoodidena, kord pikemate, siis lühematena. Nagu kõik on liikumises, lumi, vesi, õhk, puud, pilved, tuul, linnad, külad, inimesed ja mõtted, muudab reis nii tüdrukut kui meest.

Mis sellest, et suuri sündmusi ja silmapaistvaid vahejuhtumeid ei toimu, on teatud ootusärevus üleval. Ootad millisena kirjeldatakse päikest järgmisel hommikul,  millisena järgmist jaama…. Eriliseks teevad selle jutustuse kirjeldused, Siberi loodus, linnad, külad ja ajalugu, mida enam meenutada ei taha, kuid sellegipoolest, nõukogudeaegse inimesena tärkavad mälukillud koledatest vaksalitest, sardelli-hapukapsa lõhnalistest puhvetitest, tähtsust-täis vagunisaatjatest.

Raamaturiiulis, teiste raamatute vahel jääb paraku selline väikene, esmapilgul silmapaistmatu raamat, millegipärast tähelepanuta ka vaatamata sellele, et sisu igal kaane osal veidi avatakse. Soomlannast autor Rosa Liksom on tõeline vene ekspert, kes oskas avada venelase hinge ja olemust.
Oli tõesti tähelepanuväärne lugemine.


Ka teised on lugenud:  
http://kirjads6gedatekylast.blogspot.com/2013/08/kupee-nr-6.html
http://arvamus.postimees.ee/1227342/neetud-ja-armastatud

Thursday, December 12, 2013

Kaika Laine inimesed



 
Mingid kokkupuuted on mul sensitiividega aastaid-aastaid tagasi olnud, aga teatud skeptilisus oli olemas siis ja ka hiljem. Tajusin küll mingeid võimeid, aga see oli ka kõik. Ilmselt meedia mõju ja tabav kaanepilt kutsusid haarama riiulilt just seda raamatut. Kui seni olin Kaika Laine paigutanud posijate ridadesse, siis tänaseks olen ümbermõelnud - ta oli ikka palju enamat. Sellise impulsi andis mulle just selle raamatu  lugemine. 

Raamatus on kahesuguseid lugusid – Laine kui imetegija ja  Laine kui hea tuttav, sõber. Ka rääkijaid on kahesuguseid, lihtsate inimeste lood, mis jutustavad Lainest kui tervendajast, tema seletamatust väest, imest, miks ja kuidas Laine neid aitas. Ja Laine tuttavate sh arstide, teletöötajate, jt tunnustatud  inimeste lood, mis räägivad Lainest kui erilisest inimesest, püüdsid tõlgendada Laine fenomeni.   Mulle tundub, et Lainet ei ülistata ja tõsteta kõrgustesse, vaid esile tuleb tema lihtsa, konkreetse, erilise väega  inimese kuvand.  Laine oskas usku sisendada.

Kirja panid Einar Ellermaa ja Inge Pitsner.

Wednesday, December 4, 2013

Kartulirahvas ja burgeriinimesed



 
Mõnikord on pealkirja kõla ja sisuline lubadus suurem, kui loetu tegelikult. Kaaneinfo põhjal eeldasin teistsugust lugemist. Aga ilmselgelt selline pealkirja püstitus täitis oma eesmärgi.
Greete Kõrvits on raamatukaante vahele koondanud esseed, mis on kirjutatud tema Ameerikas olemise ajal.  Raamatuks ta millegipärast ei julge oma kirjutist nimetada. Ilmselt on jäänud õhku rippuma väikene ebakindlus - kas ikka on kõik nii hästi ja mine tea…. Minuga oli nii ja naa.

Pessimistliku alatooniga kirjapandud jutukesed räägivad igatsusest, iseendast, kohanemisest, vanematest, oma uuest perekonnast, Eestist ja  Ameerikast. Palju on võrdlemist, ütleb seda pealkirigi. Kirjutaja tajub ka ise, et selline võrdlemine on stressitekitav. Minu arvates noore inimese kirjutatus oli väga palju negatiivsust, stampides kinni olekut, ennatlike järelduste tegemist või siis hoopis tahtlikku ülevõlli keeramist. Samas teksti oli hea lugeda, kohati ootamatud mõttekäigud, huvitavad võrdlused. Kirjutatud on nii, nagu mõtted tulevad, vahel  lähevad veidi lappama, aga siis on taas jälle loogilisel joonel.

Kõigega ei peagi nõus olema. Mina ei nõustu mõne teemakäsitlusega. Kui Sulev Nõmmiku kehastatud Aadu teatas Kohviveskile: „So ma panen laulu sisse – seal seisad sa sada aastat ja mette üks ainsam palumine sind sealt lahti ei kisu“, siis ilmselgelt oleksin mina oma ebameeldivad vanavanemad jätnud raamatusse raiumata. Vaevalt, et nad isegi seda oleksid soovinud. Ka mõttekäik vanadest ja vanakeste austamisest oli kummastav. […] käituda, nagu vanadus oleks mingi saavutus, mille üle tuleks uhke olla ning mida tuleks austada, on üsna tobe.  lk 109. Ja mina ei jaga mingil moel arvamist, et kes midagi saavutanud ei ole, siis seda austama ei peagi. Analoogseid mõttekäike oli selles raamatus veelgi.

Avameelne kirjandus või ühemaailmavalu põdeja pihtimused,  nii võib vist seda nimetada. Igal oma põhjus, miks ta seda teeb. Raamatus on tegelikult öeldud, miks ta seda tegi.

„Luba siis mulle, et meist ei saa kurjad vanainimesed.”
„Me oleme juba kurjad noored inimesed,” naeratas Colin. lk 112.

Wednesday, November 27, 2013

Harilikud äikesetormid



Raamatu valik on alati selline veider omamoodi protseduur – vaatad üht ja vaatad teist, ühel hetkel ei sobi mitte ükski, samas teisel vaatlusel on see esimene valik ikka hea. William Boyd´i Harilikud äikesetormid ilmus juba 2012. aastal, esialgu millegipärast ei tekkinud õiget tõmmet. Kuid meelde jäi  selle raamatu olemasolu õnneks küll. Nüüd, kui mõte asuda lugema sai küpseks, on rõõm, et ka tunne ei petnud. Oodatud kriminaalne lugu hakkas hargnema palju enamaks.
Klimatoloog Adam  Kindred ´i ootavad uued väljakutsed Londonis, aga nagu välk selgest taevast satub ta juhuste kokku langedes mõrva tunnistajaks ja suurde, halastamatusse mängu. Jah, juhused mängivad elus suuremat rolli, kui iial arvatagi oskaks. Šikist härrasmehest saab kodutu ja tagaaetav. Jahti peavad talle nii politsei kui pätid.  Adam püüab ellu jääda, ära kaduda anonüümsena suurde linna. Samas vaevavad kahtlused, kas anda end politseile üles? Miski tema sees ütleb, et mitte. Targa inimesena ta adub, et kasutada ei saa enam mitte mingeid tänapäevaseid hüvesid, ei pangakaarti, ei mobiiltelefoni. Niimoodi kaotakse kahekümne esimesel sajandil – sa lihtsalt keeldud selles osalemast lk 180. Kui Adam tapab söögiks esimese kajaka,  saabub mõistmine - ta on karastunud eluks tänaval.
Kui üks osa kirjeldusi on Adami siseheitlused, siis teine Londoni linnatänavad, kodutu neil tänavail - mis tähendab olla kodutu, kuidas muutud ise koos oludega. […] teda rabasid tugevad, vastukäivad tunded: metsik uhkus oma sitkuse ja leidlikkuse üle; kibe enesehaletsus selle pärast, et ta on sellisena lõpetanud. Jah, ma olen vaba […], aga mis minust saanud on ? lk 157. Et lugu segasem oleks, imbuvad loosse  narkarid, prostituudid, palgamõrtsukad, ja küll inimkonna madalam kiht paneb ka tähele üht kodutut. Aga kodutu pea töötab – mis edasi, elama ju peab kuidagi.

Kui vaadata kurjategijat kohtupingis, siis alati on õige natuke kahju sellest kössis inimesest. Ka selles loos on inimlikumaid külgi püütud juurde lisada eluhammasrataste vahele jäänutele.  Prostituut, kes annab oma lapsele söögiks õnnehelbeid, mis koosnes maishelvestest, banaanitükkidest, rummisortsust ja purustatud uinutavast tabletist, et laps ikka magaks, kui ema oma keha müüb või raskest tööst välja puhkab. Palgamõrtsukas, kes loetleb üles, kui palju ja kus on ta inimesi tapnud, kuid  oma koera terviserikke tõttu tõttab arstile ja hellitab teda hea ning paremaga.

Loos on väga erinevad liinid, peatükid on üles ehitatud selliselt, et põnevuse ja ootusärevuse moment ei kaoks kusagile. Uut lugema asudes esiotsa ei saanudki aru, millise tegelase tegutsemiskord on.  Kuigi raamat on algusest lõpuni põnev, siis otseselt midagi hirmutavat selles loos ometigi ei ole, halastamatule teemale on lisatud tajutav pehmendav nüanss. Ehk nagu ütleb Kaarel Kressa oma Päevalehes ilmunud artiklis  „Äikesetormide” võlu üheks põhjuseks on just jutustajahääl, mis laseb aimata kirjaniku suunurgas peituvat pisikest muiet. Mina tajusin ka seda muiet, siinkohal tooks paralleele muigega, mis tekkis  Vaarikalaevukesepõgenikku lugedes. Autorit ennastki võisid n.ö lõbustada ootamatud pöörded ja loo puänt.  Aga järelemõtlemiseks siiski on kodutus ja muidugi ootamatud, sinust sõltumatud  elukäigud. 


Veel räägivad:

Thursday, November 21, 2013

Kuu vaatab pealt



 
On täiskuu aeg ja paras aeg lugeda, mida see kuu siis pealt vaatab :D

Sara Evans on ilus, noor, leseks jäänud naine. Et hingevalu leevendada matab ta end töösse ning hakkab fännama ja unistama  kuulsast näitlejast Alex Flemingist. Juhuse tahtel saab unelm teoks ja Sarast saab Alexi koduabiline. Ei olegi raske arvata, et ühel päeval ka armastatu.  Nagu ikka, üks suhe ei pea nii kergelt ka toimima hakkama, vahele peavad tulema väikesed takistused. Aga happy end on juba lugemist alustades ette näha.

Kui ilusate tunnete pagasi üks väike nurgake on tühi, siis see raamat sobib asendama või täitma hetkekski (lugemise ajaks) seda tühjusetunnet. Selline ülevoolavate tunnetega ilus lugu, aga ei midagi enamat. Liiga lihtne ja etteaimatav. Ka need ootamatud takistused veidi naiivset laadi.  Kas just päris jenoveeva ehk hale lugu vagast naistest, aga sinna kanti küll. 

Monday, November 18, 2013

Sünnipäev



 
Juba esimesed sõnad raamatus olid pisut ebaharilikud, sealt tärkas huvi ja ainuüksi selletõttu, mida üks inimmõtlemine kõike küll välja ei mõtle, lugesin ikka lõpuni ka. Ma ei ole eriline fantaasiakirjanduse austaja. Kuid tavapäratud kirjeldused, ütlemised, arutlused olid need, mis tegid raamatu minu jaoks siiski loetavaks. 

Kaie Ilves on väga huvitava sõnakasutusega. Postiljon Peetruse kondise kassi kuusilmad karbiserva kohal pöörduvad närviliselt paremale, siis vasakule. Või palju pitsilisi asju, lisaks sellele, et kardinad olid pitsilised, sadas ka pitsilist lund (nii ilus). Või päikese kirjeldus: Siis polnud päevades enam üldse valgust. Jõuetu hapu päike nagu aspiriinitablett tõusis taevasse justkui vastu tahtmist lk 36.   Põnev oli jälgida, kas selline mitmetahuline, ebaharilik sõnakasutus ka lõpuni vastu peab. Minu arvates pidas küll. 

Aga lugu ise. Fantaasiaküllane olemine kusagil kõrvalises maaasulas nimega Lodumets. Võib oletada, et tegemist on väikese aleviku ja selle ümbrusega. Väikeste poodide asemele on tekkinud Konsum, postkontori aset täidab kandekeskus, emad-isad käivad välismaal tööl või on pered kolinud ära. Kõik olid linnas. Selles ei olnud midagi imelikku lk 45. Silma hakkas ka kirjeldatud vaesus, Ottol viledaks kulunud kampsun, Postiljon Peetruse logisev Sputnik jne, kuid telefon on ometigi puutetundlik.  Jah inimesed selles loos on  imelikud. Aga lisaks inimestele on siin ka imelikud loomad. Postiljon Peetruse kass, kes kõneleb telefoniga, põldhiir Enn, kes töötab NATOs, konn proua Holtzmann jt. Esialgu oli raske neist sotti saada. Aga kuna raamatu lõpus on tegelaste loend, et midagi segamini ei läheks, siis piilusin ikka üsna sageli.
Vanaisa majas valmistutakse sünnipäevaks, kuid sünnipäevalast nagu polegi…

Eks nii on, et autor kirjutab mõeldes millelegi ja lugeja tõlgendab seda oma kogemustepagasi ja arusaamisega. Nii et ei pruugi lugeja mõte autori omaga kokku minna või vastupidi. Igatahes minu jaoks jäi paljugi segaseks. Minu tõlgenduses on selles loos  väikese maakoha elu traagika ja ka koomika.
 Aga kui ka seda minu kirjapandud lugu veidi segasemaks ajada -  raamatus Peetrus leidis Manfredi juurest käsikirja ja ei osanud sellega muud peale hakata kui see esimesse ettetulevasse kirjastusse saata, ta ei saanud seda ju ometi ära visata lk 52 :D


Aega ja ruumi on lihtne ära eksida, teatud asjaoludel, sa ju tead, ja nad kõik ongi seda teinud, veidi ära eksinud, igaüks omal kombel lk 179.

Sunday, November 17, 2013

Üks suur õnnelik pere



 
Minu lugemised käivad kuidagi vooludena - natuke kergemat ja natuke raskemat, aga ikkagi kirjandus :D Sellise kergema hulka kuulub viimati loetud Lisa Rogak´i soe ja südamlik raamatuke.
Kellele meeldivad loomad, siis nunnu-meetri kõrgele tõstmiseks on see ainuõige raamat. Pügalad ikka tõusevad juba ainuüksi neid pilte vaadates. Koer ja kitsetall, kana ja pardipere, koer ja mägrapoeg - sellised huvitavad koosolemised. Millegipärast toimub mõnikord looma mõtlemises selline pööre, et keemia tekib hoopis teise liigikaaslase vastu. Samas teinekord on jälle kaasaaidanud inimese käsi. Lood on kõik lihtsad, lühikesed, ka lastele arusaadavad. Asjalikkust lisavad  mõned huvitavad loomafaktid.
Selline tore, lihtne, armas vahepala. 

Kui kuuled pardi prääksumist, on tegemist ilmselt emapardiga, sest enamik isaparte on tummad.

Monday, November 11, 2013

Minu Kopenhaagen



 
Ilus tänapäevase muinasjutu algus. Elu oli kiire ja rutiinne,  ja siis, ühel ilusal päeval sattus Kati sõbrannade soovitusel pilku heitma tutvumisportaalile ja sealt jäi pilk peale Martinile. Kui Minu Albaania oli nagu hoiatus - ärge looge interneti toel tutvusi, siis Kati Nielseni kirjutatu ja kogetu on küll selline, mis võtab need pidurid maha. Õnneks on ilusaid kogemusi ka.

Kui lugu on Taanist, ega siis muinasjutulisusest mööda ei pääsegi. On ju Anderseni muinasjutud osake Taani kultuuriloost. Andersen on kirjutanud, et armastusest vabanev jõud muudab kalasabaga näki inimeseks lk 14. Minu arvates iseloomustab see väga hästi ka Kati kirjutatut. Armastusest saadud jõud teeb imet, muudab argipäeva peoks ja paneb märkama erilist seal, kus seda tavaolekus nagu polegi. Kuna kirjutaja on ilmselgelt õnnelik, siis seda õnnelikku olemist õhkub igast kirjapandud sõnast. Loetus on midagi, mis puudutab naisinimese hinge. Veidike muinasjutulisust ja samas ka ilustamata tegusat argipäeva.

Teisest kultuuriruumist läinuna tõusis päevakorda ka taanilik küsimus. Mitte „olla või mitte olla”, vaid kuidas olla? Kui taanlaste olek oli vaba, siis Kati jaoks oligi kõige keerulisem hygge olek, ehk siis oma tegemiste ja vaba oleku nautimine. Raske on sobituda võõra maa seadustega, kuid kui „mõnusolek” on selgeks saadud, siis muu sobitumine tuli kuidagi iseenesest. Siht silme ees ja sujuvalt saab selgeks keel, ka töö leidmine ei olnud kõige vaevalisem.

Siiras huvi  selle maa ja kultuuri kohta on tuntav igast kirjeldusest, igast ettevõtmisest, mis on ka ladusalt kirja pandud. Värvikalt on iseloomustatud isegi üksikuid tänavaid ja sellega seotud olulisi isikuid. Lisaks on palju ajaloolist tausta, mille lugemine isegi veidi, veidi tüütuks muutuks.
Eriti armas on tütre mõtete kirjapanek. Läksid ju võõrsile ema ja  tütar. Tavaliselt lihtsalt võetakse lapsed kaasa, võib olla küsitakse eelnevalt ka, mida laps sellest arvab, ja minnakse ning ollaksegi. Lapse kogemus on vahetu ja siiras ja „mina” raamatute kontekstis väga värskendav.
Kui sageli me sildistame, et eestlased on sellised ja soomlased sellised, siis Kati tütar tõdeb väga elutargalt, igal pool on igasuguseid inimesi, olenemata sellest, mis riigis elatakse või mis koolis käiakse lk 260.


Üks mõte raamatust:
Kati tööjuurde toodud plakat tsitaadiga: Kujutlege elu pallimänguna, milles teil tuleb pidevalt viit palli õhus hoida. Need pallid on Töö, Perekond, Tervis, Sõbrad, Vaim. Peatselt saate aru, et Töö on kummipall, mis põrkab tagasi, kui selle maha pillate. Aga ülejäänud neli palli on klaasist. Kui mõni neist maha kukub, on see pöördumatult  kriimustatud, plekiline, täkestatud, rikutud või koguni purunenud. Need pallid ei saa iialgi endiseks. lk 231.

P.s  Kes on Hoo Sii Aanesen, ka see väärib lugemist