Rannailmad on sellel hooajal lõplikult otsas, aga mina jõudsin alles
nüüd Emily Henry „Rannaraamatut“
hakata lugema. Rand ei ole küll tingimus raamatu lugemiseks, kuid kaanepilt kutsub küll järgima. 😉
Kirjaneitsi January on pärast oma isa maise elu lõppemist eriti murtud,
sest ta on pettunud armastuses, isas ning lisaks näpistab ka rahanapus. Ainus
lahendus, mis aitaks mõtteid koondada ja raha teenida, on uue raamatu
kirjutamine. Ta sõidab isalt pärandusena saadud majja Michigani järve ääres.
Seal aga selgub, et tema naabergi on kirjanik: hurmav Augustus Everett, kellega
tal oli kooliajal põgus kokkupuude. Ka nüüd on võimatu olla ja elada seal ilma
hr Gusi nägemata.
Kui raamatu tagakaas mainib, et mõnikord
näib, et enam hullemaks ei saa elu minna, siis ausalt öeldes seda hullu elu
ma selles loos küll ei näinud. Pigem on selline sirgjoones kulgev story, mis
kõlab lõpuks nagu ood armastusele. Natuke kõhklusi, kartusi, et miks ta ei tule, kas ma ikka ei meeldi
talle, äkki olen liiga pealetükkiv, on kõik selle armumise osa. Minul ei
tekkinud mitte kordagi kahtlusi, et õnnelikku lõppu ei tule. Kõik märgid, kogu
suhtelmise vorm viitasid sellele. Selles suhtes ongi see hästi positiivne ja
mõnus lugu. Ilus ja armas pealekauba, samas mitte sugugi liiga imal. Mõnikord
on hingele hea lugeda siirast ja armast suhetelugu. Romantika loeb! Lovestory
kõrval tegeletakse selles raamatus ka lugude loomisega. Peategelased on ju kirjanikud. Lisaks on toredaid
mõtteid lugude loomisest, kirjandusest, lugemisest ning mõned raamatus mainitud laulud kuulasin
ka youtubes ära.
Üks pesueht ranna raamat see oligi, selline kerge ajaviide, millelt võib
vahetevahel pilgu lainetesse ja mööda teisi inimesi lasta. Mina magasin raamatuga rannas hetked maha, kuid happy end on raamatul sellegipoolest 😊😊.
...kõigil on midgi sitasti. Mõnikord on kellegi teisest
asjast mõtlemine peaaegu et kergendus lk 99
Just seda olen ma alati lugemise juures armastanud, see
ongi mu üldse kirjutama inspireerinud. See tunne, et uus maailm mässib end su
ümber nagu ämbikuvõrk ja sa ei saa end enne liigutada, kui kogu lugu on end
sulle nägevaks teinud. Lk 104
Inimesed olid keerulised. Nad polnud
matemaatikavõrrandid, nad olid tunnete ja otsuste ja halva õnne kogumid. Maailm
oli samuti keeruline, üldses mitte kanunilt udune Prantsuse film, vaid õudne
katastroofiline segadus, milles särasid täiuslikkuse ja armastuse ja mõttekuse
täpikesed lk 292
Kirjastus: Varrak, 2021
325 lk