Monday, July 22, 2013

Kui on lõpp


 

Julian Barnes on kirja pannud loo ajast, aja tajumisest, mälust. Nagu ikka Moodne aeg   haarab endasse kohe esimesel lehel.
 Tony on end elust läbivedanud keskmiselt. Ta on valinud äraelamiseks mugavuse, s.t ta ei eristu millegagi hallist massist. Nüüd, juba vanuigi, saab ta teate, et tema ülikooliaegse armastatu ema on teda oma testamendis meeles pidanud. Ootamatu tähelepanuavaldus manab Tony silmeette möödunu ja õhku jääb küsimus, miks? Taipamine võtab aega. Aga selleks, et mõista, tuleb aega oma mälus tagasi keerata ja luua sellest oma versioon. Esile tuleb üks inetu sisuga kiri, mida olematuks ei tee. Raamat koosneb kahest osast, neist esimene on pikk sissejuhatus teisele ehk tagasivaade kooliaegsele sõprusele, toonasele elufilosoofiale. Ajale, mil toimis sõpruskond 3 +1, kellest 1 on oma intellektilt teistest üle. Jagatakse kõike: oma vaateid, mõtteid, kogemusi. Noor olles on kõigepealt ootus, et tõeline elu ometi ükskord algaks, tunne, et nooruses alguse saanud sõprus ei purune ja siis läheb kõik omasoodu. Kuidas võisime meie aimata, et me elu oli igal juhul juba alanud lk 13. Läbivaks teemaks on aja subjektiivne tajumine. Kõik on võrdeline ajaga. Aeg parandab kõik haavad, aga toob ka minevikust päevavalgele unustatud asjad, mis võivad olla taas haavavad. Mahult õhuke, kuid igas sõnas on kaal. Mulle meeldis eelkõige see, et lõpp ei ole mingilgi moel aimatav. Psühholoogiliselt põnev kogu kogu oma ulatuses.
 Mõningaid ajaga seotud väljanopitud mõtteid: 
Mõned tunded kiirustavad aega takka, teised aeglustavad seda lk 8
Kui me ei suuda mõista aega [...], mis lootust on meil mõista siis ajalugu – isegi omaenese pisikest isiklikku, enamjaolt dokumenteerimata osa sellest lk 70.
Meile peaks olema ilmselge, et aeg ei toimi kinnistina, vaid pigem lahustina lk 73.

Saturday, July 20, 2013

Isade armastus


 

Taas kord sattus kätte mehekeskse mõtlemisega raamat, millega algul ei saanud vedama ja pärast pidama :)
Thomas Hettche on õhemapoolsesse raamatusse mahutanud loo lahutatud isa Peteri ja tema teismelise tütre Annika aastavahetuse veetmise sündmustest Põhjameres asuval Sylti saarel, kus nendega koos on ka Peteri kunagine armastu Susanne oma perega. Tegevus on põimunud mälestustega, muuhulgas kuidas naine vastu mehe tahtmist ja terve mõistuse kiuste sünnitab lapse lk 42. Paratamatult selline suhe ei toiminud ja isale jääb vaid võimalus kohtuda aeg-ajalt oma tütrega ja sisemine viha, et ta peab abitult pealt vaatama kuidas eksnaine ei käitu oma lapsega õigesti. Isas tärkab painav soov, mis hakkab teda kummitama, see soov on vägivaldne. Ja lapsest saab paratamatult lahinguväli. Lahing päädib sündmustega saarel. Jutustatul on oluline osa tormil looduses ja inimhingedes, mis ähvardab aastavahetusel saart külastada. Samuti võib tõdeda, et pendeldavas eas lapse hinges, kus piir lapse ja täiskasvanu elu vahel on õhkõrn, möllab samuti torm. Kord on Annika uudishimulik, näidates huvi oma juurte, vanavanemate, saarel olnu vahel; kord lapselikult naiivne ja samas käitub nagu täiskasvanu. Kogu loos on mineviku ja olevik läbipõimunud, ja seda kõike on natuke raske jälgida. Esialgu oli ka raske arusaada, kes räägib, kelle mõtteid on esitatud. Kuid esialgsest takerdusest ülesaanud, tärkab huvi... Avameelselt paljastatakse inimhinge kõige salajasemad sopid ja loo lõppedes ei jää midagi painama.
 Inimese juures on eriline see [...], et meil on kaks pärilikku süsteemi – keemiline ja kultuuriline lk 92. Lapsed kingivad vanematele leina lapsepõlve kadumise pärast, perekond on aeg, mis möödub, ja samas selle kaitse all lk 135.

Wednesday, July 17, 2013

Kevad saabub sügisel

Mart Kadastik loob oma romaanis vägagi inimlikke pildikesi meie ajastu n.ö ühe klassi inimestest: ajakirjanik, ooperilaulja, doktor, ärimees. Kõik üle keskea künnise ületanud mehed, igal oma olnu ja ootused tuleva suhtes. Iga lugu on omamoodi sügav, esile on toodud inimlikud fanataasiad, mida tühjusega täidetud hing loob. Lood on mingis mõttes iseseisvad, kuid siiski, kõigi nelja elusaatused põimuvad-ristuvad romaani kestel korduvalt. Otsitakse seletusi põhjustele ja tagajärgedele, asjadele, nähtustele, mis on tegelikult nii argised, aga millele tavaliselt väga ei mõtle. Lambad kannatavad pärast pügamist mitu nädalat depressiooni all. Ja hoiavad üksteise ligi – konsolideerivad oma alanduse. Aga inimene jääb oma häbiga üksi ( lk16).

Eks igas loos on ka „vana hobuse“ suhet "kaerasse". Kuid minu jaoks mitte ainult. Enim meeldisid mulle huvitavad võrdlused, tähelepanekud ja ladus tekst, mida oli tõesti hea lugeda. Lisaks on loodud suhteliselt realistlikud pildid vanade meeste naistest :). Kogu loetu põhjal võib tõdeda, et igas inimeses peitub väike amoraalne paharet, kui tihti ta selle endast välja laseb, see on ilmselt iga ühe enda teha.
Ka selliseid ütlemisi, mida võib võtta tsitaadina oli raamatus rohkesti [...] juhused joonistavad inimese eluloo (lk 27). Eluhoiak - olla nähtamatult nähtav (lk 22). Igatahes mõtteainet jätkub peale lugemist ka kauemaks.
Mart Kadastiku esikromaan ja saadud lugemiselamuse tõttu jään uusi ootama.