Wednesday, September 23, 2020

Tõeprojekt

 


Clare Pooley raamatul on nii äge pealkiri, et äratab uudishimu ja kutsub lugema. Projektipõhine elu, kõigest saab projekti, isegi tõest võib saada projekt -„Tõeprojekt“.😉

See lugu saab alguse rohelisest kaustikust, pealkirjaga „Tõeprojekt“. Monica leiab kaustiku ja loeb Juliani pihtimust. Monica ei ole ise ka oma eluga rahul ja kasutab samuti kaustikut pihitimise paigana. Nii kogub see kaustik muresid üsna mitu, sest kaustiku leidjaid ja sinna kirjutajaid on veelgi.  Need pihtimused viivad omakorda kokku pihtijad ja tekib tore sõpruskond: eakas maalikunstnik, kohvikupidaja, endine sõltlane, seljakotireisija, suunamudija ja veel mõned persoonid. Seltskonnas tekivad omad sümpaatiad ja  ka armastus lööb lõkkele. Igatahes muudab see väike kaustikule kurtmine kõigi sinna kirjutajate elu ning nii mõnigi mõtestab oma senise elu ümber ning on valmis alustama uuelt lehelt.

Lihtne ja hoogne raamat. Iga peatükk on erineva tegelase vaatevinklist, mis mõjutab lugemisele pühendatud aega (kui rohkem jaksu lugeda ei ole, siis paari tegelase loo ikka jõuab lugeda) positiivselt.   „Tõeprojeket“ on lihtne ajaviide, kus on romantikat, erinevaid inimsuhteid, toredat seltsielu, hoolimist ja armastust ning tõe tunnistamist. Juba tõe tunnistamine on pool võitu muutumise teel. Ja  ilmselt on ka  tõde see, et igaüks  püüab aeg-ajalt reaalsusest põgeneda omal viisil, kes üksiolemisse, kes sotsiaalmeediasse, kes punktuaalsusesse, kes narkootikumidesse.  Kaustiku mõte oli väga hea ja küllap on nii, et kui sa tead kellegi lugu ette, siis vaatad teda hoopis teise pilguga.

Mina sellest loost vaimustusse just ei sattunud, aga samas laita ei ole ka midagi. Kusagil üle poole raamatust pakkus pinget hästi, aga edasi jäi vaid see ootus, et kes kellega lõpuks kokku jääb. Enamasti ootan raamatult rohkem ootamatusi ja miskit enneolematut, vähem etteaimatavat. Samas ajaviiteks lugeda ei olnud paha. Ja eriti suur pluss on vägivallata lugu, milles on null pahatahtlikkust, null vägivalda ja üks väike vale. Seda ei ole ka sugugi vähe!

Kui üht väljamõeldist piisavalt palju rääkida, saab sellest tõde või midagi selle lähedast lk 207

Kirjastus: Varrak, 2020

349 lk

Thursday, September 3, 2020

Lugu uuest perekonnanimest

 


Kuna Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna“ oli mulle lugemiselamus, siis ootasin väga, millal saan lugeda selle Napoli-romaani sarja teist raamatut.

„Lugu uuest perekonnanimest“ jätkub seal, kus eelmine lugu ära lõppes. Lila on abielus ja täidab niivõrd-kuivõrd oma abikaasa kohustusi ja tegutseb perekonnaäris, Elena jätkab õppimist ja eneseleidmist. Seotud on nad üksteise ja teineteisega endiselt, kui alati mitte füüsiliselt, siis mõtetes ikka. Lila elu ei lähe just kõige meeldivamalt. Tema mees ei ole tema armastus ja naise paindumatu iseloom toob kaasa palju muudki peale argiste sekelduste. Elena elu on täis ebakindlust ja teda saadab igal pool Lila vari. Nii saavad osaks mõlemale armastus, armukadedus, vabaduseiha ja vajadus olla pühendunud millelegi-kellelegi. Kumbki leiab oma tee, aga kohati tundub, et see tee kujunes nii, et üks pool pidi maksma rohkem lõivu kui teine.

Kui raamatu tutvustust lugeda (ka esimese osa) tundub, et tegemist on tavalise lihtsa looga armastusest ja sõprusest. Tegelikult on see lugu kuidagi hästi sügav ja mõjus, mis paneb mõtlema inimloomuse keerulise ehituse üle ja selle ajastu (50-60ndate) võimaluse üle. Kaks tüdrukut, kelle stardipakett siia ilma tulles oli pea üks: vaesed pered, kirjaoskamatus, vähene kultuurihuvi, palju vägivalda ja vaeste linnaosa, kuid kelle elud hakkasid veerema mingil hetkel eri suunas. Lilast saab nagu kõige trotsiks temperamentne, kaootiline, hüsteeriline, lummav, ligitõmbav kaunitar, kelles on koos nii paradiis kui ka põrgu, Elena seevastu on vaoshoitud, alandlik, edasipüüdlik eneseotsija, kes vajab eneseteadvuse tõstmiseks kellegi õlga.

Kuna see lugu haarab kaasa kogu täiega, siis tuli mõttesse ka hästi palju filosoofilisi küsimusi. Näiteks kas tarkus ja prestiiž on sünonüümid või ka tarkus ja lugemus? Kas enesekindlus tagab õnne? Mõni inimene omab juba loomult maagilist sära ja oskab luua sellise aura enda ümber, et ta meeldib kõigile, olgugi, et tema käitumine on aeg-ajalt saatanast. See on loomupärane või  jumalast antud meeldimise faktor, mis tähendab, et  kõik jumaldavad teda, tahavad talle meeldida, kuid teine õpib ja püüab, kuid sellegipoolest seda olekut ei saavuta? Miks see nii on? Kas haridus ja lugemus muudavad enesekindlust ja sisemist mina või on ikkagi vaja veel midagi? Need küsimused tekkisid  Lilast ja Elenast. Ma ei teagi nüüd lõppkokkuvõttes, kumb tüdruk mulle rohkem meeldis. Lugedes pooldasin kord ühte ja teine näis võimatu, samas sellel minu poolehoiu pälvinul oli ka ebameeldivaid külgi. Lila ütleb seda ise:

… ma ei olnud võitnud midagi, et maailmas ei olegi midagi võita, et tema elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi nagu minu oma, et aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, ja et tore on teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullu hääles lk 393

Nii et mulle meeldis ka see osa ja ootan järgmist.  

 Kirjastus: Varrak, 2019

398 lk