Thursday, October 24, 2024

Minu Euroopa

 



Myrakas alias Üllar Priks „Minu Euroopa“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

208 lk


Kui sulle kingitakse oliivipuu, mis asub kusagil Itaalia-kannas, siis tahaks seda kingitust ju oma silmaga vaadata ning käega katsuda. Myraka kaasa Muti sellise kingituse oma kallile mehele tegi (milline lahe idee mehe reisile meelitamiseks)  Kas see nüüd just meelitamine oli, ei tea, sest Itaalia reis ei olnud neil esimene. Paralleelina Itaalia looga jutustab ta ka varasemat Horvaatia retke. Kuid seekord mindi piraka matkabussiga, millega liiklemisel on juba eos mõni seiklus sisse kirjutatud.  

Myrakas teksti pealt kokku ei hoia, häid võrdlusi ja üle võlli kirjeldatud olukordi tuleb siit rohkem kui vihmajärgselt seeni. Ta on osanud oma vahva sõnakasutusega suuremaks ja põnevaks luua ka üsna argised toimingud. Muie on suul lugedes kogu aeg ja naeruturtsatusi jagub ka. Nii et hoiatus: kui sa avalikus kohas üksinda loed, võid tunduda kohtlasena  

On selge, et reisid on armsad eelkõige ikka endale – jäävad ju kustumatud mälestused. Kuid enamasti tahaks oma õhinat jagada ja siis võibki olla, et neile, kes käinud pole, kannatavad lihtsalt viisakusest selle õhina ära. Kui aga osata sõnu seda nii nagu  Myrakas on seda teinud, siis saab vast iga lugu endale ka publiku taha. Oli väga hea  meelelahutus. 


Friday, October 18, 2024

Valge laev

 


Xavier Bouvet „Valge laev“

Prantuse keelest tõlkis Reti Maria Vahtrik

Kirjastus: Varrak, 2024

232 lk

 

Otto Tiefist on raamatuid ilmunud, kuid minu lugemislauale ei ole need sattunud. Raamat on seda tähelepanuväärsem, et autor on pesuehtne prantslane, kuid elab Tallinnas.

On 1944. aasta september. Saksa väed põgenevad Eestist ning idast läheneb Nõukogude armee. Seda vahepealset aega proovib ära kasutada väike grupp poliitikuid, et taastada Eesti Vabariik. Üks neist meestest on Otto Tief, rahuliku loomuga advokaat, kes omas Läänemaal Jaanika mõisa ning oli ka talupidaja. Naisel ja lastel oli eelnevalt võimalus evakueeruda Rootsi. Plaan oli temalgi järgneda, kuid tõotatud valget laeva oodati päevi ning hr Tiefi jaoks seda laeva ei tulnud. Tema elukäik koos vahevalitsuse loomise etappidega on selles raamatus.

Valge laev oli tõesti väga huvitav ja ka haarav lugemine.  On ju loetud varemgi küüditamistest ja vangilaagritest, aga siin tulevad konkreetsed tegelaskujud ka loole taha. Näiteks oli üllatav teada saada, kuidas SS-lasest liigkasuvõtja laevaga ülesõite korraldas, silme-ees endalgi unistus. Mida uskusid ja lootsid Tuglased, Under ja Adson. Või kuidas Tief tõesti püüdis vaid oma teravale mõistusele tuginedes päästa maad ja rahvast. Samas oli loosse toodud ka nõuka poole pealt Eesti Laskurkorpuse polkovnik Pallase reaktsioonid nähes laastatud kodumaad. Sõjas kaotavad kõik midagi.

Mina sain nüüd kindlasti ka targemaks, sest need tegelaskujud hakkasid silme-ees elama sedavõrd, et tegin veel lisaks loetule ka uurimistööd. Paraku mõni päris elu on kirevam kui väljamõeldud seiklusjutt, antud juhul toovad need üleelamised siira kahjutunde. Raamatu lõpus on kirjanik fantaseerinud, et mis oleks teisiti läinud, kui Tief oleks koos Maandiga laevale pääsenud ja tema edasine elu oleks vabal maal kulgenud. Jah, oleks ju võinud.  Raamatu lõpus on register ulatuslikust abimaterjalist, mis aitasid kaasa raamatu valmimisele, nende kogus tekitab aukartust.

 Vääramatus oli neelanud kõik selle, mis oli paistnud igavesena lk 33

Paigad muutuvad vastavalt sellele, kas neid asustavad teod või mõtted lk 66

Monday, October 14, 2024

Minu Omaan



Meeli Lepik "Minu Omaan"
Kirjastus: Petrone Print, 2011
311 lk

Kui aasta alguses oma visiooni tahvlit eelseisvaks koostasin, liimisin sinna ka helesinised rannad ja uhked mošeed. Juhtumisi sattus pildile ka tükike Omaani. Sellel visualiseerimise ajal ei olnud mul sellest reisist õrna aimugi. Aga võimalus tuli ja ütlesin jaa. Seega uurisin natuke Minu Omaani raamatut enne reisi ja koju naasnuna lugesin korralikult läbi.

Meeli läks Omaani tööle kruiisilaevale. Palju on selles raamatus kirjeldatud töökeskkonna probleeme, suhteid jms. Kuid samas on see ka päris korralik infoallikas sealse kultuuri ja kombestiku kohalt. Kuna reisisime n.ö omal käel, ilma giidideta, siis reisi ajal jäid mitmed tekkinud küsimused vastuseta. Sellest raamatust ma need vastused leidsin. Palju oli äratundmisrõõmu. Ööbisime meiegi Muttrah piirkonnas, mida kirjeldatakse selles loos üsna palju. Nii et mul oli Minu Omaani huvitav lugeda ka sellepärast, et ma olen ise siiralt huvitatud. 

Kuigi et meie nägime vaid ühte väikest nurgakest sellest maast, jätkub mul vaid kiidusõnu. Maanteed suurepärases korras, mitmerealised, valgustatud, vähe liiklust, palju kiiruskaameraid ja lamavaid politseinikke. Hea oli vaadata ilusaid hooldatud parke, valgeid pitsilisi maju. Kui mõned majad näisidki tühjad olevat, ei rikkunud need linnapilti. Äge Muttrah turg pakkus vastukaaluks linna valgele toonile palju värve ja kauplemise võimalusi. Ning veel ilus rannapromenaad, imekenad mustrid, mošeed ning väga head toidud – seda kõike jään mäletama hea sõnaga.  Suure miinusena võib välja tuua palju kodutuid kasse, kes nägid välja nagu luukered.  Ei tea, mis teema neil kassidega on?


Thursday, October 10, 2024

Tagasi koju



Ann Josephson „Tagasi koju“

Inglise keelest tõlkis Raili Puskar

Kirjastus: Amor, 2002

255 lk

Jared naaseb kodukülla, et leida siit taas hingerahu. Tema stardiplatvorm ellu oli üsna kesine, kuid aastate jooksul saavutas ta elu, mis tõi rahalise sõltumatuse. Sellegipoolest ihkas mehe hing seda sama kodu, mis lapsepõlves. Endisest kodupaigast leitud tükike kangast äratab mälestused ning Jared laseb õmmelda endale analoogse lapiteki, milliseid tema emagi kunagi õmbles. Tekki hakkab õmblema Althea. Lisaks valmivatele lapiruutudele süttib ka ilus armastus.

Mesimagus lugu, otsast otsani kirge ja armastust täis. Lihtne ja ladus, veereb sirgjooneliselt ilusa lõpu poole. Kui siit mingeid õpetussõnu otsida, siis oleks see eht eestlaslikult öeldes: tänasida toimetusi ära viska homse varna,  või teisisõnu: kõik mida teha tahad, tee kohe, homne päev on teadmata. 

Valisin väikese formaadiga ja vahva pealkirjaga (reisida on tore, aga koju tagasi tahaks kindlasti) raamatu reisiraamatuks. „Tagasi koju“ aitas mul kenasti kolmel lennul aega viita. Ise tulin koju, kuid raamat jäi  minust maha Ramzu villa külalistemajja Thoddoo saarel Maldiividel. Loodetavasti avastab raamatu järgmine kaasmaalasest reisisell.  


Monday, October 7, 2024

Öine Innsbrucki rong

 


Denyse Woods „Öine Innsbrucki rong“

Tõlkis Eva Nilson

Kirjastus: Ersen, 2017

Öises Innsbrucki rongis kohtuvad Frances ja Richard, endised armastajad, kes neli aastat tagasi kaotasid üksteist Sudaanis rongireisil. Mis siis toona juhtus, kuhu Richard kadus? Kumbki jutustab oma loo ja kolmas, kes pikutab naril, kuulab nende lugu ning paneb tähele, et need lood ei klapi.

Raamatu tagakaane tekst on kutsuv, sest lubatakse psühholoogilist põnevusromaani. Mingi pinge oli tõepoolest õhus, kuid see lugu jäi väga venima. Saan aru, kui keegi niimoodi tundmatusse kaob ning mingeid jälgi enam ei leia, on õudne, kuid see mantrana Richard on kadunud kordamine muutus tüütavaks ning oli ilma selle mantratagi selge, et olukord on Francese jaoks hull. Igatahes ei olnud see minu raamat. Teema ju iseenesest põnev, aga miskit jäi puudu. Lõpuni ma siiski ta lugesin ;)