Puruvaesed

 

Szilárd Borbély „Puruvaesed“

Ungari keelest tõlkis: Leelo Jõulu

Kirjastus: Puänt, 2025

247 lk

Ungaris Rumeenia piiri ääres asub väike küla, kus elatakse kogukonnas valitsevate uskumuste pimeduses ning väga suures vaesuses. On 1960ndate lõpp, 70ndate algus. Selles peres on juudi päritolu isa ja kulakuperekonnast pärit ema, kolm last ja tädi Máli. Perepoeg jälgib ja kirjeldab seda elu oma lapsepilguga. Elu on trööstitu, sest lisaks vaesusele on probleemiks isa alkoholism ja suutmatus pere toita, ema lootusetus, külaelanike tõrjuv suhtumine juutidesse ning Horthy režiimi pooldajatesse (poisi emapoolne liin). Poiss kannatab tühja kõhtu, halba kohtlemist ning leiab lohutust algarvudest. Kuna romaan põhineb suuresti Szilárd Borbély enda lapsepõlvemälestustel (sündinud 1964), peegeldab jutustaja kogemus autori enda elu kirde-Ungari külas sel ajaperioodil.

„Puruvaesed“ on hea ja õudne raamat, siin ei ilustata midagi. Poisi kirjeldatud elu ajal, mil usutakse kommunismi võidukäiku, on üdini vildakas, kuid samas siiras. Tänapäeva mõistes ei kujuta ettegi, et elu 60ndatel võis veel nii algeliselt kujuneda. Lapsepilk on aus, kui ta kirjeldab tavalist argipäeva: peksmist, nälga, loomade tapmist, põrandale sülitamist, ropendamist, külaelanike põlgust… Elu, mis kulgeb ühes rütmis põlluharimise, sigade tapmise, talvise külma ja näljaga, selles pole tröösti ega lohutust, on harjumuspärane normaalsus. Vaid lapsepilk on see pisike pehmus. Mingit voolavat lugu siin ei ole, ongi vaid argieluviletsus, mis on kirjeldatud lühilausetega. Omamoodi mõistmist proovivad luua algarvudega loodud seosed:  meid lahutab kakskümmend kolm aastat. Kahtkümmet kolme ei saa jagada. Kakskümmend kolm jagub ainult iseendaga. Ja ühega. Sellinde üksildus on meie vahel. Seda ei saa osadeks jaotada. Peab ühes tükis kandma. Lk 7

Jällegi on imelik öelda, et see lugemine mulle meeldis, aga nii on. "Puruvaesed" oli midagi täiesti teistsugust ning tõstab enda elu pisut kõrgemale levelile. Aga jah, pärast raamatu kaane sulgemist ei saa seda elu kohe peast välja.

Sügav kummardus ka tõlkijale!

On hetki, kui inimene on arukam ja näeb selgemalt kui eales varem. Või kunagi hiljem. Arukam kui ta muidu on. Ükskord avanevad ta kõrvad ja silmad, otsekui kukuks tal kae silmilt, ja ta näeb saatuse saladusi. Näeb, aga ei mõista. Ainult aimab midagi, mille kohta teab täpselt, et just nii see on. Lk 227

 

Tuleriit

Sain soovituse endiselt kolleegilt. Kuna tean tema lugemisemaitset, siis ma ei kahelnud soovitatu headuses. Kuna Ungari kirjandusega mul varasem side on väga väike, oli György Dragomani „Tuleriit“ seda ahvatlevam. 

Raamatu sündmustik viib Rumeeniasse, kus kolmeteistkümneaastane Emma elab orvuna internaatkoolis. Ta ei tea oma vanaema olemasolust, kuid ühel päeval vanaema välja ilmub ning viib kõhkleva tüdruku endaga kaasa. Algab nende kahe kooselu. Vanaema on erakliku ning nõialiku olemisega naine, kelle minevikku on jäänud palju sellist, mida sealse ühiskonna arusaam ei tolereeri ja ei andesta. Tasapisi koorub vanaema lugu ning ka tõsiasi, et need kaks (vanaema ja lapselaps) on vägagi sarnased.

See raamat haarab ikka täiega enda võimusesse ning lahti ei lase. Isegi see ei loe, et siin on veidrust, maagiat, täiesti ebareaalseid asju, kuid need näivad nii tõesed ja usutavad, et hea märkamise korral võib ju tõesti nii olla, et üks silm seal puudevõras jälgib sind või näed jahus hoiatavaid märke. „Tuleriit“ on täpselt selline lugemine, mis nihutab mingeid piire ka lugejas. Märkide märkamise, mõistmise, tähelepanu kontsentreerimise piire. Vähemalt minuga see sündis, tunnen nii. Selle loo aega, millal sündmused aset leidsid, ei ole otsesõnu öeldud, kuid seda võib aimata, et Rumeenia viimase diktatuuri, Nicolae Ceaușescu aeg. Aeg, mil õhus  oli liiga palju hirmu, vaenu, vihkamist. See on hästi tundeline lugu, ning need tunded on talletatud pisiasjadesse, nüanssidesse, jahusse, kividesse, kohvipaksu, leivapurusse, ebaharilik on põimunud argipäevaga. Ja nagu tagakaanel Nicole Bary ütleb, keskendub romaan üleminekutele: teismelise täiskasvanuks saamisele ja diktatuurilt demokraatiale. 

Sellel raamatul on nii palju tahke, millele hiljem mõelda, ning üks neist on kindlasti see ajastu, millest tahad rohkem teada. Samuti oli mulle tundmatuid sõnu, mida googledasin, näit džörsi, renkloodploom. Ning lisaks seik, kuidas vanaema ja Emma põletavad oksi, vääriks järele tegemist kasvõi mingis muus kontekstis. Võta oks ja kirjuta sellele mida soovid tagurpidi ning põleta ära. Siis pidavat soov täituma. Kui soovid mõnest ebameeldivast tundest vabaneda, kirjuta see tunne vms oksale õigetpidi ja põleta see oks ära. 

Lisaks meeldis mulle väga ka raamatu lõpus olev tõlkija Leelo Jõulu koostatud lühikokkuvõte autorist. Üsna sageli on nii, et kui autor tundub huvitav isiksus, siis tahaks temast natukene rohkem teada, ja siis on tore leida see teave raamatu lõpust.

Valu aitab mäletada, aga nii, et me siiski ei mäleta ainult valu, vaid kõike, sest peab mäletama kõike, sest on ainult see, mida me mäletame, ja seda, mille me ära unustame, ei ole enam, see kaob minevikust, kaob maailmast lk 74

Praegu pole vaja olla kangekaelne, vaid kaval ja valelik, ma ei peaks mõtlema mitte valule, vaid valele, valele ja tõele, sellele, et kui tahta, võib üks olla teine ja vastupidi, tuleb vaid tahta ja see ta ongi, üks on valge kivi, teine must, ja pole vahet, kumma valin, sest kui surun sõrmed selle ümber ja selle peopessa peidan, kaob see minu pihku, saab minu omaks ja sellest peale tean ainult mina, mis värvi see on, võin sellega teha, mida tahan lk 202.

Kirjastus: Draakon&Kuu, 2020

430 lk

Koidupalavik

Väga mõnus raamatu formaat ja tagakaane lühike tutvustus olid ajendiks, miks valisin lugemiseks Peter Gardos´i Koidupalaviku. Tegemist  on autori vanemate looga pärast Teist maailmasõda.

1945. aastal pärast sõja lõppu saadeti erinevates kontsentratsioonilaagrites ellujäänud ungarlased Rootsi taastuma ja ravile. Sinna sattus ka kahekümneviie aastane Miklos, kes põdes tuberkuloosi, kellest oli alles vaid inimvare ja kellele oli arst öelnud, et elada on kuni pool aastat. Miklos suhtub saadud informatsiooni rahulikult ja kirjutab kirja 117-le noorele ungarlannale, kes samuti ravivad end Rootsi haiglates. Kirjavahetus jääb püsima Liliga. Ka Lili  tervis on üsna kriitilises seisus. Kahe kuhtumisele määratud inimese vahel aga tekib säde ja tervis ei saanud takistuseks armastusele. Raamatu lõpus selgub, et need kaks paljukannatanud noort elasid tegelikult kõrge eani.

See raamat ongi tugeva tahtejõu-, enesesisenduse- ja julgusesegune romantiline lugu. Sõja koledused on ka kusagil mälusopis alles, kuid need on siiski möödanik ja ettepoole vaadatakse lootusrikkalt ning pigem rõõmsalt. Teemana tuleb siin esile ka usuküsimus. Kuna juudi rahvus taheti sõja ajal täielikult hävitada, siis tekib ka Mikloses ja Lilis soov lahti öelda juutlusest. Samuti on siin teemaks sotsialistlikud maailmavaated, mida aitas propageerida Nõukogude Liidu võit Saksamaa üle.

Lihtne, ladus tekst ja armsad väikesed kirjakesed teevad selle lugemise väga mõnusaks. Tekstist õhkub sügavat austust oma vanemate vastu ja on väga tore, kui  sellised positiivse sõnumiga lood ka kirja saavad. 

 Veel on lugenud:

https://sehkendaja.wordpress.com/2016/08/05/29-peter-gardos-koidupalavik/ 

http://juuliraamaturiiul.blogspot.com.ee/2016/06/koidupalavik-peter-gardos.html 

https://lugemiselamused.wordpress.com/2016/05/14/peter-gardos-koidupalavik/ 

Kirjastus:  Tallinna Raamatukirjastus, 263 lk.