Puruvaesed

 

Szilárd Borbély „Puruvaesed“

Ungari keelest tõlkis: Leelo Jõulu

Kirjastus: Puänt, 2025

247 lk

Ungaris Rumeenia piiri ääres asub väike küla, kus elatakse kogukonnas valitsevate uskumuste pimeduses ning väga suures vaesuses. On 1960ndate lõpp, 70ndate algus. Selles peres on juudi päritolu isa ja kulakuperekonnast pärit ema, kolm last ja tädi Máli. Perepoeg jälgib ja kirjeldab seda elu oma lapsepilguga. Elu on trööstitu, sest lisaks vaesusele on probleemiks isa alkoholism ja suutmatus pere toita, ema lootusetus, külaelanike tõrjuv suhtumine juutidesse ning Horthy režiimi pooldajatesse (poisi emapoolne liin). Poiss kannatab tühja kõhtu, halba kohtlemist ning leiab lohutust algarvudest. Kuna romaan põhineb suuresti Szilárd Borbély enda lapsepõlvemälestustel (sündinud 1964), peegeldab jutustaja kogemus autori enda elu kirde-Ungari külas sel ajaperioodil.

„Puruvaesed“ on hea ja õudne raamat, siin ei ilustata midagi. Poisi kirjeldatud elu ajal, mil usutakse kommunismi võidukäiku, on üdini vildakas, kuid samas siiras. Tänapäeva mõistes ei kujuta ettegi, et elu 60ndatel võis veel nii algeliselt kujuneda. Lapsepilk on aus, kui ta kirjeldab tavalist argipäeva: peksmist, nälga, loomade tapmist, põrandale sülitamist, ropendamist, külaelanike põlgust… Elu, mis kulgeb ühes rütmis põlluharimise, sigade tapmise, talvise külma ja näljaga, selles pole tröösti ega lohutust, on harjumuspärane normaalsus. Vaid lapsepilk on see pisike pehmus. Mingit voolavat lugu siin ei ole, ongi vaid argieluviletsus, mis on kirjeldatud lühilausetega. Omamoodi mõistmist proovivad luua algarvudega loodud seosed:  meid lahutab kakskümmend kolm aastat. Kahtkümmet kolme ei saa jagada. Kakskümmend kolm jagub ainult iseendaga. Ja ühega. Sellinde üksildus on meie vahel. Seda ei saa osadeks jaotada. Peab ühes tükis kandma. Lk 7

Jällegi on imelik öelda, et see lugemine mulle meeldis, aga nii on. "Puruvaesed" oli midagi täiesti teistsugust ning tõstab enda elu pisut kõrgemale levelile. Aga jah, pärast raamatu kaane sulgemist ei saa seda elu kohe peast välja.

Sügav kummardus ka tõlkijale!

On hetki, kui inimene on arukam ja näeb selgemalt kui eales varem. Või kunagi hiljem. Arukam kui ta muidu on. Ükskord avanevad ta kõrvad ja silmad, otsekui kukuks tal kae silmilt, ja ta näeb saatuse saladusi. Näeb, aga ei mõista. Ainult aimab midagi, mille kohta teab täpselt, et just nii see on. Lk 227