Anneli Fichtelius “Orelimängija tütar”
Rootsi keelest tõlkis: Kadri Papp
Kirjastus: Rahva Raamat, 2025
424 lk
On aasta 1886. Rootsi verd tüdruk Tio kasvab Eestimaal, Noarootsis oma suure pere keskel. Nähes vaesust ja viletust, unistab tüdruk õpetaja elukutsest. Terase loomuga laps mõistab, et see oleks tema väljapääs naise raskest elust, mis tähendaks pidevat sünnitamist, rasket talutööd ning milles on nii vähe rõõmu. Tüdrukut märkab leskparuness, kes kasvatab temast oma teenija. Tüdrukut märkab ka noorparun…
Vana aja lood, mis ei ole väga ennemuistsed, mulle meeldivad. „Orelimängija tütar“ on hästi jutustatud, tal on ajastu ja isiklik puudutus juures, sest loo alus on kirjaniku perekonna ajalooline pärand. Hea kirjanikusulg on teinud selle hästi loetavaks – ühesugust pinget hoiavad kõik erinevad liinid. Elu toona, mil pered suured, arstiabi kasin, oli raske. Samas väärtustati ühtehoidimise tunnet ja traditsioone. Omamoodi üllatav oli Tio suhtumine ja suhestumine uude mõisa-maailma. Nii et vaatamata süžee aimatavusele, oli siin ootamatusi ka. See rannarootslaste lugu on omamoodi nähtus Eestimaal ja kõik need rootsipärased nimed tekitasid toredat äratundmist. Alati on ju hea lugeda, kui äratundmisrõõm on olemas.
Järgmised osad on tulemas, esimese osa muljeid on head, seega ootan neid.
No comments:
Post a Comment