Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes suudaks
Bacmanile vastu panna. Nii ka mina. Fredrik
Backmanilt on taas uus romaan ja seda ma igal vabal minutil viimased paar
päeva lugesin.
Seekord kutsub
Backman meid ühe väikelinna, nimega Karulinn, hingeelule kaasa elama. Selle
linna au ja uhkus on hoki – hoki rütmis siin elatakse ja hingatakse, hokilt
oodatakse palju, ehk siis teisisõnu, võidud tooksid linnale au ja kuulust, mis
omakorda kindlustaksid sponsorite toetuse, aitaksid sellesse eraklikku paika
tuua investeeringuid, mis vähendaks omakorda tööpuudust. Kõik lootused on
pandud juunioride meistritiitli võitmisele. Võit terendabki, kuid üsna
tiitlivõistluse eelõhtul peetakse maha pidu, kus kahe noore inimese vahel
juhtub midagi, mis muudab kogu meeskonna, kogu linna elu. Sõprussuhted, peresidemed
ja usaldus pannakse proovile. Dilemma ongi keeruline, keda uskuda, kui on sõna
sõna vastu.
Backman oskab
lugu üles ehitada nii, et selles on niipalju argielu, hoolimist, armastust,
austust, erinevaid olukordi, mis liigutavad südamest, ja muidugi hokit. Samas
seda hokit võib võtta isegi sümbolina. Selleks, et meeskond-kogukond saaks
hästi toimida, peame üksteisega arvestama, üksteist austama. Kui meeskonnas on
mõra, siis mõnikord on raske jääda ausaks iseenda ja teiste vastu. Mulle
meeldis, et kirjanik armastab kõiki oma tegelasi võrdselt, et ta ei ole loonud
sellist keskset tegelast, kellele omistad enamuse tähelepanust. Siin sai
ühtemoodi kaasa elada Mayale kui ka Benjaminile, Mirale ja Davidile, tervele
kogukonnale. Lõpplahenduski mõjutas kogu linna, kas siis otseselt või kaudselt.
Ja see lõpplahendus oli ka nagu kirss tordil, kõik eelnevad märgid näitasid
lahenduseks midagi muud.
„Karulinn“ oli
pisut teistsugune, natuke tõsisem Backman. Kusjuures üldiselt ma ei nimeta
mitte ühtegi raamatut autori nime järgi, aga Backman eristub kuidagi nii palju,
et tema looming ongi Backman.😊 Ma isegi ei oska öelda, milline tema raamat on minu lemmik, sest iga kord pärast lugemist on tunne, et tahaks kirjanikku
kallistada selle eest, kuidas on ta oma loo üles ehitanud, millised karakterid
sisse toonud, kuidas ta oskab näha inimese kõige salajasematesse soppidesse,
kuidas ta oskab erinevaid inimtüüpe lugeda ning kuidas ta oskab võtta kaitsva
ja lootustandva positsiooni just nende suhtes, kes seda eriti vajavad. Muidugi on Backmani kerge lugeda, tema mõttekäigud on lihtsad ja
loogilised, kuid siiski väga üllatavad.
Samas on lugeda ka keeruline, sest pliiats ja märkmik peavad olema pidevalt käepärast.
Neid lauseid, mis on nagu säravad pärlid ja mida ei taha kuidagi unustustehõlma
lasta vajuda, neid on üksjagu. Ma lihtsalt armastan Backmani ja ootan
kannatamatult uusi lugusid.💖
Kaks asja suudavad meid meie vananemises eriti
hästi veenda: lapsed ja sport lk 38
Töölistest ei piisa, kellegi peavad ka ideed
olema. Kolletiiv toimib vaid siis, kui see ehitatakse tähtede ümber lk 77.
Mida sport meile anda saab? Me paneme sinna kogu
oma elu ja millele me loota saame, parimal juhul? Mõnele hetkele….. mõnele
võidule, mõnele sekundile, mil me tunneme end suuremana, kui me tegelikult
oleme, mõnele üksikule korrale, kus me kujutame ette, et oleme…. Surematud lk
101
Inimkonnal on palju mürke, kuid miski neist pole
kangem kui uhkus lk 161
See, milleks ei sa iial valmis olla, kui sa lapse
saad, on tundlikkus. Mitte tunne, vaid tundlikkus. Ta ei teadnud, et võib tunda
nii palju, et suudab hädavaevu omaenda naha sees olemas olla lk 206
Viha võib olla tõeliselt ergutav tunne. Maailm
võib muutuda nii kergemini mõistatavaks kui ka vähem kohutavaks, kui jagada
kõik sõpradeks ja vaenlasteks, endiks ja teisteks, heaks ja halvaks. Kõige
lihtsam asi, millega üht rühma ühendada, pole armastus, sest armastus on raske,
see esitab nõudmisi. Viha on lihtne lk
243
Armastus, mida vanem oma lapse vastu tunneb, on
harukordne. Kõiki teisi inimesi me hakkame armastama, aga siinkohal see ei
kehti. Seda armastust oleme tundnud igavesti, armastanud juba siis, kui last
veel olemaski polnud. Ükskõik kui palju end selleks ette ei valmista, tabab
kõiki emasid ja isasid esimesel hetkel täielik šokk, kui tunnete tulvavesi
neist üle uhub, nii et pind kaob jalgel alt. See on arusaamatu, sest seda ei
saa millegagi võrrelda. Otsekui kirjeldaks liiva varvaste vahel või lumehelbeid
keele peal kellelegi, kes on elanud terve elu pimedas toas. Hing lendab uppi lk
315
… iga laps on südamesiirdamine lk 315
Kirjastus:
Varrak, 2021
368 lk