Minu Gruusia

 

 

Suvi toob alati hingest välja selle rahutuma pale ja reisikihule on raske vastu panna. Seekordne rahutus viis meid Georgiasse. Kuna enne minekut muid reisiraamatuid Gruusiast mulle kätte ei sattunud, lugesin läbi
Dagmar Raudami „Minu Gruusia“. Tegelikult lugesin seda isegi kaks korda, enne ja pärast Gruusiat. Esimest korda info hankimiseks ja teisel korral oma kogemustele toe otsimiseks.

Dagmari Gruusia on saab talle omaks töö kaudu. Kiidulaulu ta sellele maale just ei laula, kuid kirjeldab paljut rahvusega seonduvat: sööki, jooki, erinevaid paiku, iseloomustab inimesi ja loodust. See kõik annab hea ülevaate ja eelteadmised sõiduks. Kuigi et jah, 10 aastat edasi on ka kindlasti omad muudatused kaasa toonud. Ilmselt minu enda häälestatus kategoriseeris selle raamatu infoallikaks ja muud emotsiooni ma siit ei oodanudki. Kirjutasin üles mitmed olulised sõnad, mida arvasin Gruusias vaja minevat, samuti mõned vaatamisväärsused, tänavate nimed, ja need kõik olid abiks küll.

Nagu Dagmargi ütles, oli Gruusia vastuoluline maa. Kesklinn on kena, mitte liiga üles vuntsitud, säilinud on rahvuslik omapära. Natuke kesklinnast kõrvale astudes näeb aga räämas ehitisi, prügi täis tunneleid. Samuti oli kerjuseid palju. Hinnad tundusid meie jaoks odavad. Riidepoed vast mitte, aga puuviljad, väljas söömine, öömaja oli küll väga soodne.  Samas liiklus oli päris kohutav – kahes sõidureas sõidab neli rida autosid, kes tuututavad vahetpidamata ning sõeluvad üksteise vahel slaalomit tehes läbi. Sellegipoolest ei olnud avariisid kusagil näha. Käisime kolmel erisuunas väljasõidul ning hankisime selle tarvis ühe džigiti, kes meid sõidutas. See džigitt osutus väga meeldivaks härraks, kes vastas igale küsimusele ning jutustas uhkustundega oma maast ja rahvast.  Siiski kihutas ka tema nagu pöörane, kuid millegipärast see sõitmine minus hirmu ei tekitanud. Küll saime aga näha ehtsat grusiinlase emotsiooni, kui ta rusikaga viibutades ja omakeelse sõimuga talle teele ettekeeranud autojuhti kostitas. Palusime transleitida, kuid seda ta millegipärast teha ei soovinud. 😂 Parima osa moodustasid postkaardilikud vaated: mäed, pilved ja veekogud, neid lihtsalt imetled ja ahhetad: nii ilus J

Kodus tagasi olles võtsin raamatu uuesti kätte ja lugesin nüüd sirvimisi. Kui enne minu sinna sõitu tundus paljugi loetust virinana, siis pärast sõitu pean tõdema, et oli küll paljuski nii nagu Dagmar seda elu seal nägi. Nüüd uuesti lugedes tekkis tore äratundmine, et meie ju käisime ka Ananauri kirikukompleksi juures, Kazbeki mäe tipus olevas Gergeti kirikus, Uplistsikhe kaljulinnas, Borjomis borjomi joomas, Sighnangis miniatuusel Hiina müüril jm.

Olen rõõmus on minu käidud maade listis on üks riik juures ja loetud raamatute listis samuti.

Kirjastus: Petrone Print, 2010

192 lk