Sari „Moodne aeg“ üllatab alati ja seekord valisin üllatajaks Jonas Hassen
Khemiri „Kõik, mida ma ei mäleta“.
Samuel oli Põhja-Aafika juurega Rootsi noormees. Tema elutee lõpetab
autoavarii. Keegi ei tea, kas see oli enesetapp või õnnetus. Seda püüab väljaselgitada
nimetu kirjanik intervjueerides Samueli sõpru ja sugulasi, kes noormehega
viimasel ajal kokku puutusid. Avaneb pilt üksildasest hingest, kes proovib varjata
oma sisemist tühjust kogudes „kogemustepanka“ erinevaid kogemusi. Samuelil on hirm märkamatuse ees.
See oli veider raamat kogu täiega, alates loo ülesehitusest kuni sündmuste
jadani. Õigemini sündmuseid otseselt ei olnudki, olid vaid meenutused olnust.
Samuel lävis paljudega, kuid olulist rolli mängised tema elus sõber Vandad ja Laide.
Kõik tegelased, kellega Sam kokku puutus räägivad lõik-lõigu haaval läbisegi.
Kes parasjagu rääkima hakkab, seda otseselt ei mainita, küll aga saabub lugedes
rütm ja arusaam, kes parasjagu kõneleb, ning selline pealtnäha segapuder on
isegi pigem kasuks sellele loole. Kummaline küll, aga sellist kaootilisust oli
lihtne lugeda.
Palju plusse annab raamatule juurde tänapäeva Rootsi pagulasprobleemide
sisse toomine. Samuel ja tema sõbrad ei ole etnilised rootslased, kuid neil on
võõrsil elades siiski hästi läinud. Samas ei ole see kõigi võõrsilt tulnutega
nii. Seega on pagulasteema neil südames ning Laide eestvedamisel korraldatakse
varjupaika illegaalselt Rootsis viibivate ja perevägivalla ohvriks langenud
naistele. Selline sisemine vaade ühele Rootsi ühiskonnakihile tuleb sellele
raamatule väga kasuks ning loob tugeva tausta inimhinge uurimisele.
Mulle meeldis!
Kirjastus: Varrak, 2017
269 lk
No comments:
Post a Comment