Thursday, February 25, 2021

Kaheksa mäge

 


Mägi pole vaid lumi, kaljud, tipud, jõed, järved ja karjamaad. Mägi on eluviis. Sammhaaval minek, vaikus, aeg ja mõõt. Paolo Cognetti teab seda hästi, asetades jõulise romaani tegevuspaiga ühe mäetipu ja küla vahele.  Need lühikesed laused on nii ilusad ja ülevad, et kutsuvad lugema.

„Kaheksa mäge“ viib Itaaliasse. Selle pere kirg on mäed. Isa vallutab uusi tippe ja süstib seda armastust ka oma pojasse. Nii elatakse talvel linnas ja suviti Grana mägikülas. Linnapoiss Pietro ja mägedepoeg Bruno sõbrunevad neil suvedel. Üks neist õpib ja areneb koolipingist, teist õpetab elu, aga neist suvedest kujuneb välja eluaegne sõprus.

Hinge kriipiv raamat mägedest, peresuhetest, sõprusest, üksindusest ja sellest, mis on elus oluline. Samas võiks väljatuua veel terve rea teemasid, mida see lugu samuti puudutab – nii palju mahub selle mahult õhukese raamatu kaante vahele. Lugu ise kulgeb väga rahulikult ja astmeliselt. Algab kahe poisi lapsepõlvest ja kulgeb meheikka välja. Mingil hetkel tuleb teha valikuid. Bruno on sündinud mägedesse, Pietrosse on süstitud mägede armastust. Ennast otsides ja südamesunnil elades viivad eluteed ajutiselt lahku, kuid tõmme teineteisepoole ei kao. Selles loos on mäed märgilise tähendusega, nad aitavad isiklikus arengus selgusele jõuda, aitavad vastu võtta otsuseid, aitavad rahuneda, end maandada, aitavad pakku pugeda, üksildust leevendada, sõprust hoida.  Bruno elu jääbki kulgema mägedes, Pietro ronib teistel mägedel ja jõuab ikkagi ringiga Granasse tagasi. Inimene peab tegema seda, mida elu teda tegema on õpetanud. Võib olla noorena saab veel teist rada valida, kuid ühel hetkel tuleb siiski seisma jääda ja endale tunnistada, et seda olen ma suuteline tegema, aga toda mitte lk 183.

Väga hea raamat! Puudutas kohe väga. Minul endal mägedega suhet ei ole. Olen näinud reisidel lumised tippe ja vaatevälja piiravaid künkaid, kuid see on ka kõik. Ilmselgelt ei mõista ma lõpuni tahtmist ronida ja vallutada kõrgeid tippe, olles ohustatud nii paljudest teguritest. Aga mägi, kui pelgupaik, kui enesesse süüvimise paik, seda arvan mõistvat küll.

Öeldakse ju, et mõnikord tuleb selleks, et edasi minna, samm tagasi astuda. Muidugi, kui oled piisavalt alandlik, et seda tunnistada. Lk 178

„Meie arvates asub maailma keskpunktis üks kõrge-kõrge mägi, Meru. Selle ümber on kaheksa mäge ja kaheksa merd. Selline on meie arust maailm.” Seda öeldes joonistas ta väljapoole ringi iga kiire kohale punkti ja punktide vahele väikese laine. Kaheksa mäge ja kaheksa merd. Viimaks tegi ta ratta keskel asuva punkti ümber krooni, see võis minu meelest olla lumine Meru tipp. Ta vaatas oma tööd hetke hindavalt ja raputas siis pead, justkui oleks see tuhandeid kordi läbijoonistatud kujund hakanud viimasel ajal kehvemini välja tulema. Igatahes suunas ta kepi keskele ja lausus lõpetuseks: “Aga kas rohkem õpib see, kes teeb kaheksale mäele ringi peale, või see, kes jõuab Meru tippu?” lk 132

 Kirjastus: Tänapäev, 2016

188 lk

Monday, February 22, 2021

Kulutuli

 


Ann Cleevesi kirjutatut olen varemgi lugenud ning meeldis ka „Shetlandi“ filmisari DouglasHenshalliga peaosas. Seega, midagi uut sellest lugemisest ei oota, kuid mõnikord on hea tallata ka käidud radadel ning saada sellegipoolest üllatatatud. Enamasti on ju nii, et kui toimub mõrv, on ka üllatus. Nii et taas on keegi Shetlandil mõrvatud.

Ühte külakesse kolinud perekond plaanib oma eluidülli leida just Shetlandi rahust ja vaikusest. Paraku inimene teeb plaane, kuid mõnikord kellegi kuri käsi juhib neid teises suunas. Nii on rahu asemel nende kuurist järjepanu leitud poodud. Kui esimene näis enesetapp, siis poodud tütarlaps tekitab mõrvakahtlusi. Uurima asuvad Willow Reeves, Jimmy Perez ja Sandy Wilson. Nagu ikka, saare elanikke küsitledes ei selgu nii väga midagi, kahtlused langevad kord ühele, kord teisele. Perez tuhnib surnud tüdruku minevikus, lootes leida sealt niidiotsa. Siis aga toimub veel üks mõrv ja lahendus näib üha kaugenevat.

Raamatut lugedes omandas uurija Perez tahestahtmata nüüd filmisarja Perezi näo ja hääle, kuid minu arvates see seriaali nägemine ja raamatu lugemine kuidagi täiendasid teineteist. Üks andis otsese visuaali ja teine tõi sinna oma  väikesed nüansid juurde. Mulle meeldib Cleevesi stiil, siin ei ole hullu pinget ja peadpööritavaid sündmusi, pigem saab nautida n.ö rahulikku krimi, millel on boonusena juures palju saareelu, inimsuhteid, loodusekirjeldusi. Ja lisaks on ka väikene armastuslugu, mis lõi omamoodi põnevuse (ka siin on teadmatus, kes keda võtav või jätab). Kui neid mõrvu ei oleks, siis olekski selline kena olustikusegune raamat, kus on parasjagu klatši, suhteid, pisikesi pettusi ja meeldimisi. Mõrvad aga on ning hoiavad pinget, ja tahad ju lõpuks ikkagi teada, kes need koletud teod toime pani.  Seekord viivad niidiotsad kaugemale, kui otsene mõrv. Kui inimeses tekib selline viha, et ta on valmis tapma, siis võivad olla ajendid selleks tekkinud juba lapsepõlves.

Raamatu kaaneinfo ütleb, et "Kulutuli" on viimane selle sarja raamat. Ilmselt ei ole need Shetlandi külakesed nagu Midsomer, kuhu mahub niipalju mõrvareid 😉. Muidugi on iga viimase puhul väikene kahju-noot hinges, sest oli ju tore, aga küllap tuleb uusi ja sama häid teise vaatenurgaalt asemele.

Kirjastus: Varrak, 2020

334 lk

Monday, February 15, 2021

Normaalsed inimesed

 


Varraku sari “Moodne aeg” alati minu huviorbiidis olnud ja sealt olen leidnud pärleid, mida mäletan siiani. Seekord valisin noore iiri kirjaniku Sally Rooney juba teise romaani „Normaalsed inimesed“.  Eks uudishimu eelkõige, mis muud, ajendas valima. Omistame ju enamasti elukogemuse tõttu (kirjutamis)oskuse just vanemale inimesele.

Raamatu kandvad tegelased on Marianne ja Connell. Erinevatest varanduslikest klassidest ja ka kooli-populaarsuse pingereas vastandlikest oludest pärit noored sõbrunevad ja hiljem tärkab ka armastus. Siiski, ühed koolid saavad läbi ja tulevad uued ning eluteed hakkavad neid pillutama kokku-lahku. Kord ollakse sõbrad, siis armastajad, siis arvab üks, et ta on sõber, teine peab end samaaegselt ikkagi armastajaks. Üksteisest üle ja ümber on raske saada ka siis, kui seda teadlikkult proovida. Teineteisele ollakse vajalikud emotsionaalses ja seksuaalses mõttes. Võib olla ongi see armastus?!

Seega on „Normaalsed inimesed“ raamat noorte inimeste eludest, mis on just vanusest tulenevalt täis dramaatikat ja kõhklemistega seotud tähenduslikkust. Teiste inimeste arvamuste olulisus või ebaolulisus on üks teema, mis lugu mõjutab.  Kaaslaste silmis populaarsuse võitmine ja kõige piinliku varjamine on teatud eas väga aktuaalne. Tahaks ju varjata seda, mis kellegi silmis võib imelik näida. Kasvamine on protsess ja selle protsessiga käib kaasas omakorda protsess, mis aitab aru saada, kes või mis on esmatähtis.  Mulle meeldis, et kõrvaltegelased olid olulised, kuid nad jäid piisavalt teisejärguliseks, ja lasid Mariannel - Connellil särada. Nemad võeti küll n.ö alasti. Nende hirmud, kahtlused, iseloom ja ka see, kuidas nende hirmud ja üleolekud mõjutasid üksteist. Lugu ise on lihtne, armas, sirgjooneline, kuid siiski etteaimamatu. Tegelased sümpaatsed kordamööda, kord tundub, et Marianne käitub nõmedalt, siis mõtled sama Connelli kohta. Võib ju näidata, et ma olen ükskõikne ja lasen teisel olla ja minna, aga kui hinges on armastus, siis mõnikord on ka iseendast raske aru saada.

Kui ma esialgu mõtlesin, et liiga kerge sisuga raamat „Moodsa aja“ sarjas, siis veidi rohkem lugedes muutsin arvamust. Ikkagi oli selles loos omamoodi sõnulseletamatu sügavus, mille üle mõelda ning raamatu mõte : ma annan su vabaks, sest ma armastan sind ja ma tahan, et sa oled õnnelik, on ju ilus. Olustike kirjeldustes on poeetikat ja see tänapäeva lovestory on lihtsalt armas.  Ning ausalt öeldes tuletas see lugu meelde enda neid nooruseagseid tundeid, mida enam isegi ei mäletanud. 

Kogemuse sõnadesse panek on võimas tunne, nagu püüaks selle purki kinni, nii et see ei saa enam kunagi tema juurest päriselt lahkuda lk 140

Inimesed on palju kergemini loetavad, kui nad ise arvavad. Lk 224

Kirjastus: Varrak, 2021

231 lk

Friday, February 12, 2021

Inglijaht ehk uued laulud või nii

 


Minu öökapil on püsivalt Viivi Luige luulekogu, mida ma aeg-ajalt sirvin. Teistele autoritele annan millegipärast liiga harva võimaluse. Nüüd aga sattus näppu Vladislav Koržetsi viimane luulekogu ja olen lummatud. See mäng sõnadega ja ootamatud mõtted kriibivad hinge ning puudutavad väga. Koržetsile omane nali ja naer on samuti omal kohal. Igatahes lugesin kassilegi ette Meeleparanduse, lootes temas süümekaid äratada  meie majakaitsja, nirgi tapmise eest.  Luuletades jääb ta truuks oma kalakirele ja sellel teemalgi on valminud hõrgud luuleread. Kirjutan siia aga kaks mind enim kõnetanud värsi.

Olev

Kesk ilmatumat olemist,

peal alumist, all ülemist

ja servapidi mõlemis

 me lähme oma minemist.

Veel saame paati halssida,

veel veteväljal valssida,

veel halssida, veel pautida,

veel tuult ja lainet nautida.

Mis muud meil ongi soovida:

vaid otsatuses loovida,

kord minemas, kord tulemas,

veel olla olev olevas.

 

Ja kala ei võta

Ja lähevad päevad.

Sa naera või nuta.

Ja aastadki lähevad

Ja kala ei võta.

Ja upuvad laevad

Ja kukuvad taevad

Ja kala ei võta .

Ja mina ei jäta.

 

Kirjastus: Sõnavald, 2020

76 lk

Monday, February 8, 2021

Kõik see õhk meie ümber

 



Taas kord selline poeetilise pealkirjaga raamat, mis kutsub lugema. „Kõik see õhk meie ümber“ on Tom Malmquisti teine romaan. Tema esimene oli autobiograafiline lugu. Ka käesolev on selles mõttes autentne, et mõrvalugu on ehtne ning tegelased ja ka teatud mälestused  on ehtsad.

Tom leiab vana ajalehe, mis tuletab meelde lapsepõlvest kummitama jäänud lahendamata mõrva - Mikael K leiti alasti tapetanuna koopast. Aastatetagune kuritegu jäi kandma nime „koopamõrv“. Tomis ärkavad mälestused ja ta hakkab seda lugu omal käel uuesti uurima tuhnides arhiivides, küsitledes endisi politseiuurijad, lugedes toimikuid. Ta otsib üles tunnistajaid, sugulased, koolikaaslased. Sellest uurimiseretkest saab Tomile omamoodi kinnisidee ja kõik see juurdlus on ka nagu tema eneseleidmise tee. Ta tunneb mõrvatuga teatud hingesugulust ja loodab leida vastuseid ise enda lapsepõlvele ning enda sees toimuvale.

Selles raamatus on midagi, mis köidab. Antud juhul ei olnud see kindlasti mõrvamüsteerium vaid pigem uurimine kui protsess. See lugu ei ole sirgjooneline, vaid siin on palju kõrvalekaldeid Tomi kodusesse ellu, lapsepõlve ning see kõik annab ka mõrvauurimise loole hoogu juurde. Jutustamise stiil on küllalt napp ja ilmetu, kuid ka siin on miski salapära olemas, mis haarab kaasa ja viib sellesse hetke, mida parasjagu kirjeldatakse. Seega ei ole see raamat ainult krimiromaan, vaid on veel inimese sisemistest heitlustest, eelarvamustest, sotsiaalsusest, lootusetusest, enesetappudest.  Muljed minus on kahetised: ühest küljest soovinuks mõrvaloole lahendust, teisalt meeldis mulle lugeda seda omamoodi analüüsivat teksti.

 

Kirjastus: Eesti Raamat, 2020

255 lk

Thursday, February 4, 2021

Milles on süüdi taburet?

 


Tanja Mihhailova-Saar on väga vahetu, humoorikas ja armas venelanna. Olen kindel, et ta on pugenud pea iga eestlase südamesse oma mõnusa olemisega. Minu jaoks on ta sümpaatne ja raamatut tahtsin ka sellepärast lugeda.

Tanja ütleb ise,  et raamat ei kvalifitseeru elulooraamatuks, vaid on tema seni elatud aastate lugu. Seega algab tema lugu lapseeast ja kulgeb aasta-aastahaaval tänasesse päeva. Tema unistus on kogu aeg olnud olla laval, kuid see unistus ei ole kergelt sülle kukkunud, tööd ja vaeva eesmärkide nimel on ta näinud tõsiselt palju. Juba eesti keele oskus sellisel tasemel on vau ja kujutan ette, et see oskus ise päris külge ei hakanud. Tanja tabab kuidagi väga hästi ära, milliseid venekeelseid sõnu kasutavad eestlased oma teksti ilmestamiseks, ja neid samu venekeelseid sõnu teksti sisse pikkides on tema laused naljakalt toredad.  Minu arvates oli see õnneliku inimese lugu, sest kogu tema senine elu on kujunenud väga positiivses joones ülesmäge.  Kõik on (vähemalt näiliselt) saabunud õigel hetkel ja tagala ning suhted on toetavad. Küllap Tanja rõõmus meel ja optimistlik olek on edu valemiks.

Mulle raamat meeldis eelkõige tahtejõu, optimismi ja elurõõmu sisendamise pärast.

Kirjastus: Pilgrim, 2020

237 lk

Monday, February 1, 2021

Kahtlus

 


On raamatuid, mida ei suuda käest panna. Ja siis on raamatud, mida pole võimalik unustada. Selline teave võib ju mõnikord ka tähelepanuta jääda, kuid seekord millegipärast kõnetas. Ashley Audrain on Kanada kirjanik ja „Kahtlus“ on tema debüüt.

Raamatu sisu kohta on raske midagi konkreetset välja tuua ilma, et see muutuks ümberjutustuseks. Aga lühidalt siiski. Blythe ja Fox on kena paar. Nende lugu on romantiline ja jätkuna kõigele kaunile sünnib ka laps. Blythe´i salgab oma päritolu, sest tema ema ei olnud just parimate emageenidega. Naises püsib kartus, et äkki ka tema.

Ma ei olegi vist varem lugenud nii vähe etteaimatavat raamatut. Kõik pöörded, mis loosse sisenevad, on väga ootamatud ning neid ei oska kuidagi ennustada. Kogu lugu on hästi psühholoogiline, inimhinge analüüsiv ning puudutab kohe väga kõiki (küllap iga ema) tundelukke ja hingekeeli. Emadus, kaotusvalu, päritolu, uskumus geenide väesse, suhted, sõltuvus,  ka masohhism on selle raamatu teemad.

Mulle läks see lugu väga korda ja ega ma ei suutnudki enne käest ära panna, kui läbi sai. Kannatasid kõik kodused supipotid ja põrandamopid.😊 Õnneks küll vaid ühe päeva. Tänaseks olen juba mitu päeva seedinud ja pean ütlema, see raamat mõjub ja mõjutab väga. Läks hinge, sest kõik oli nii realistlik. Täiesti võimalik, et nii ongi paljude naiste elus. Arutluseainet annab see raamat mitme kandi pealt. Õige pisut meenutas mulle see lugu Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist“. Ega last kasvatades me ju ei tea, kas teeme kõik õigesti ja võib olla on ka õigest kasvatusest mõnikord liiga vähe.

Kirjastus: Helios, 2021

256 lk