Monday, May 24, 2021

Meie kitsed

 


Ütlen mõnikord naljatamisi kaasale, et võtame ühe kitsekese, ta on nii armas. 😀 Ja nüüd siis raamat kitsekasvatusest Marge Salumäe sulest.

Marge kirjutab väga kenasti kogu kitsede olemuse lahti. Seda, et nad lammutavad terve su aiapidamise ära, seda olin kuulnud varemgi, kuid paberile panduna on see kuidagi tõenduspõhisem ja tuleb ikka päriselt uskuda, et need kitsed niimoodi mäkra mängivad. Kogu teadus kitsepidamise kohta on selles raamatus olemas, alates nendest tunnetest, miks (miks mitte) kitsi, sikke, sokke pidama hakata, milliseid tingimusi on vaja, kõik poegimise, toitumise, toetuste kohta ja ka selle kohta, mida kitsest süüa saab. Ühesõnaga kogemuspõhine raamat, mis mõjub kordades paremini ametlikust õpikust. Vähemalt mulle tundub nii, sest siin on ka kirjutaja tunded sees. Ja seda armastust oma elustiili vastu näib tal olevat küll ja veel. Üldiselt ma imetlen alati selliseid inimesi, kes teevad nii rasket tööd ja lisaks suudavad tärganud mõtted ka toredaks raamatuks kirjutada.

Minu kitsekogemused on väga väikesed ja need pärinevadki ajast, mil olin ka ise väikene. Käisin isaga üsna sageli tööl kaasas, ta oli autojuht. Mõnikord sõitsime mööda, teinekord jäime ka pidama Õhumihkli Riia kitsede juures. Sain neid paitada ja see oli elamus. Toona peeti ikkagi rohkem lehmi ja lambaid, kitsekasvatajaid oli vähe. Selle Riia kitsed olid ketis, küllap ta soovis nii kitsede sigadusi vältida. Kusjuures vaatan tänagi veel selle kitsemaja poole, kui mööda sõidan. 😊

Minu kitsekese võtmise jutt oli muidugi nali, sest nagu ütleb ka Margit, lemmikloomaks teda võtta ei maksaks ja naljapärast ei võeta ühtegi looma. Ma isegi ei usu, et mul seda raamatust loetud kitsetarkust kusagil vaja läheb, aga tore oli lugeda sellegipoolest. Ootan uut meie-raamatut!

Kirjastus: Petrone Print, 2021

187 lk

Thursday, May 20, 2021

Kesköö raamatukogu

 


Raamatu pealkirjas olev sõna raamatukogu, köidab mind alati, professionaalne kretinism, mis muud. 😀 Lisaks olen kuulnud varasemalt palju kiidusõnu Matt Haigi „Kesköö raamatukogu“ kohta.

Nora Seedsi elus oli olemas peaaegu kõik, kui ta oleks osanud õigel hetkel võimalusel sabast kinni haarata. Selle asemel on tal hinges palju kahetsust ning eluga lõpparve tegemine tundub ainuõige otsus. Seda enam, et kõik talle olulised inimesed on kaugeks jäänud, isegi eakas naabrimees ei vaja enam tema teeneid ning kass andis ka otsad. Viimane otsus selles elus viib ta kummalisse raamatukokku, kus ees ootab ammune tuttav, proua Elm. Noral avaneb võimalus valida erinevate raamatute vahel, mis viivad ta nende võimaluste juurde, mis tal päris elus lõpuni katsetamata jäid. Ja nõnda ta triivib seal mitme elu vahel…

Minu arvates on see raamatukogu, elu kui raamat ja mitme elu vahel valimine, üsna klišeelik nõks ja selles suhtes oli see lugu mingil moel aimatav. Eks me mõtleme paljud elust kui raamatust, millel on oma teatud arv lehekülgi, mille sisu on keegi kusagil valmis kirjutanud, - mis tähendab siis ettemääratust. Kuid sellegipoolest mulle meeldis see lugu, sest mõtteainet, mille üle veel pikalt juurelda, siin on. Elu on mitmekülgne ja meil on palju valikuid, kuid mõnikord jääb julgusest, pealehakkamisest puudu, et neile valikutele järgneda. Üsna sageli ongi ainult kahetsus, et õigel ajal ei osanud õiget valikut teha. Ning isegi, kui on elus olemas kõik, kuid puudub armastus, siis on samuti hing rahulolematu.  See puudutab kõike, ka tööd ja hobi. Noral näis olevat palju andeid ja võimalusi armastust tulvil elule, aga ta ei osanud seda õiget hetke, õiget valikut, selles elus ära tunda. Iga tema võimalik elu oli tegelikult nagu paljude inimeste unistus. Nii et see raamat aitab samastuda ja selleläbi ehk ka õppida oma kahetsemisest lahti laskma ja härjal sarvist kinni haarama siis, kui on saabunud ainuõige aeg. Mingil moel õpetab see raamat elama.

Raamat on liigitatud ka ulmekirjanduseks. See on minujaoks veider, sest mängus on vaid fiktiivsed elud, mida kuidagi ulmeks ei nimetaks. Loosse on pikitud paljude filosoofide tsitaate, autori enda häid ütlemisi ning ma kirjutasin üsna palju mõtteteri ka välja.

Just koormus teebki meid tugevaks. Kui algul oled süsi, siis surve all saab sinust teemant lk 22

… raamatud on portaalid kõikidesse eludesse, mida sa oleksid võinud elada lk 45

Elu on tõesti hirmuäratav ja sellel on oma põhjus: nimelt see, et ükskõik , missugust haru me ka ei elaks, tüvi, mille küljes see kasvab, kuulub ikka sellelesamale nigelale puule lk 130

… ükski eluviis ei muuda meid immuunseks kurbuse vastu lk 199

Iga elu kätkeb miljoneid otsuseid. Mõni suur, mõni väike. Aga iga kord, kui üks valik saab teisest võitu, muutub tagajärg. Leiab aset tagasipöördumatu variatsioon, millest omakorda võrsuvad uued variatsioonid. Lk 279

Tore mõte raamatukoguhoidjatest, seda ei saanud ka väljakirjutamata jätta:

Raamatukoguhoidjatel on teadmised. Nad suunavad su õigete raamatute juurde, õigete maailmade juurde. Leiavad parimad paigad. Nad on nagu hingestatud otsingumootorid lk 100

Kirjastus: Varrak, 2021

312 lk

Monday, May 10, 2021

Minu Uus-Meremaa

 


Uus-Meremaaga on minu side täiesti null ja ilmselt ta nulliks jääb ka. Ainult raamatu kaudu on seda sidet võimalik luua ja Henek Tomsoni variant sellest maast tundus täiesti sobilik alustuseks.

Igasugu ekstreemsustesse suhtun ma aukartuse ja ka põnevusega. Seega 3000 km jalgsirännakut on midagi sellist, mis paneb ahhetama ning üldiselt ei kujuta kuidagi ettegi, kuidas inimvõimed sellisele katsumusele vastu peavad. Raamatu autor võttis kätte ja matkas oma kahel jalal 145-e päeva jooksul ühest riigi otsast teise ja tegi seda ilma rahata. Täiesti hullumeelne plaan ja teostus ka. Kusjuures tegi ta seda suht vastupidisel aastaajal, s.t et enamus inimesi matkab ikka suvel, mil ilmaolud paremad. Ekstreemne see seiklus muidugi oli. Vahepeal oli tunne, et sellest lumest ta eluga ei pääse, kuid asjaolu, et raamat on olemas, hoidis koguaeg teadmist, et ta on ju olemas, ilmselt siples ikka välja.

Muidugi mulle meeldis see Uus-Meremaa lugu, kirjutatud oli ladusa sulega, kogemused ja nähtu kõik kenasti kirjas. Boonuse juurde andis nii paljude kohalikega kohtumine, kes teadsid pajatada lugusid ja legende. Siiski oli see seiklus nii põnev, et kui tuli episood maast ja rahvast, siis oli kiusatus üle kerida ja edasi seigelda koos Henekiga. Nii et minu jaoks varjutas seiklus seda üldist Uus-Meremaa elu. Seiklusest oleks aga tahtnud veelgi lugeda. Väga meeldisid mulle Maoori vanasõnad, mis on nii ilusad ja õiged.

Minu jõud ei ole ainult minu oma, vaid tuleb ka paljudest teistest.

Käi mööda oma kaugete unistuste rada, et nad kujuneksid su reaalsuseks.

 

Petrone Print, 2021

264 lk

 

Sunday, May 2, 2021

Meie mesilased

 


Raamatukogust raamatut valides pidasin maha dialoogi.

Mina: „Meie, mesilased“, selle ma võtangi!

Tema: Kas sul on mesilased?

Mina: Ei, ma kardan mesilasi.

Tema: Aga miks sa siis seda loed?

Mina: Autori pärast.

Krista Kivisaluga jagame ühte küla, oleme ühe küla inimesed, kuid väga intensiivse liiklusega maantee ja küllap ka tänapäeva moodne elu seda ühe küla tunnet väga  ei loo. Pigem on nii, et hajaasustusega külas inimesed enam üksteist ei tunne. Tunne on aga selles suhtes olemas, et tema loominguga tahan kursis olla küll.

Krista on ajakirjanik, kes tegi oma elus pöördelise muutuse, kolis maale tagasi ja hakkas mesinikus ning kirjutas raamatuks oma teadmised ja oskused. Ta ei pea end kogenud mesinikuks, kuid teemasse on sisenenud süvitsi. Raamat on väga informatiivne - mesilaste elust, nende toimimisest, kuidas neid saada jne - seda kõike oli lugeda väga huvitav. Kes seda oskaks arvata, et ka mesilastel võib kõht lahti olla! Praktilisi näpunäiteid on ilmselt kogu mesindusega seotud protsessi kohta, ja muidugi ka mõned katsetamist vajavad retseptid joogiks, söögiks ja ilurituaaliks.

Olen ikka mõelnud mesilaste, sipelgate jt selliste putukalaadsete peale, et kui läbimõeldud ja –tunnetatud on nende elu, nemad võivad olla hoopis see looduse kroon, kelleks inimene end peab. Minu lapsepõlvekodus olid ka aeg-ajalt mesilased ning mingid mõisted ning teadmised tulid tuttavad ette. Mälestusedki ärkasid ellu seoses mesilastega. Meil olid kas just alati, aga üsna sageli tigedad mesilased. Olen oma elu kiireima jooksu teinud mesilasega võidu: sumises teine ümber pea kindla plaaniga mind sutsata. Toimisin täiesti raamatust loetud õpetussõnadele vastupidiselt: vehkisin kätega ja jooksin elu eest. Suts jäi saamata, sest ta maandus minu pluusile, mille ma maha viskasin ja seejärel edasi silkasin J

Mesilasi ma ilmselt siiski pidama ei hakka, kuid targemaks sain küll. Mulle meeldib see „meie“ raamatu sari, mis tutvustab erinevaid maaelu tahke. Üldiselt on vist nii, et kirjutada võib ka saapatallast, kui see on kirjutatud haaravalt, siis sa ju loed. Seda enam pakuvad mesilased kui meistrid ainest! Väga hea sulejooksuga, isikliku lähenemisega, teadmisi täis meeldiv raamat!   

Kirjastus: Petrone Print, 2021

160 lk