Christine Leunensi „Vangistatud taevas“ pealtnäha muljet ei avalda, kuid tutvustus
on väljakutsuv ning asjaolu, et raamat on andnud filmile „Jänespüks Jojo“ (mida
ma küll näinud ei ole), pakus piisavalt pinget ja peab ütlema, et valik oli
väga õnnestunud.
Raamatu sündmustik
viib 40ndate aastate Viini. Minajutustaja nooruke Johannes on ajastule omaselt
truualandlik Hitlerjugendi liige, kes järgib sinisilmselt Hitleri ideid ja
juhtnööre. Isegi kehalised vigastused, mille tekitas sõjatrauma, ei vähenda
seda andunud armastust. Ühel päeval avastab ta oma avarast kodust seina sisse
peidetud juudi tüdruku Elsa. Poisis tärkab huvi, mis muundub üsna kiirest
armastuseks ja seejärel kinnisideeks. Tüdruku olemasolust ei tea peale tema
mitte keegi… Kui on lind puuris, kes võiks sind ka vägisi armastama hakata,
siis vast ei ole vaja armastust kusagilt kaugemalt otsida?
Väga salapärane
raamat, mis iga peatükiga haaras üha tugevamini selle loo kütke. Lõpetasin
raamatu neljapäeval ja terve nädalavahetuse elasin selle raamatu muljetes,
julgemata avada uue raamatu kaasi, sest mine tea, äkki saab selle raamatu
lummus liiga kiiresti otsa. Mis tegi selle raamatu kütkestavaks? Minu jaoks on
oluline alati lugu, aga peale loo peab olema veel midagi, kas ajaloo tausta,
inimhinge eritahkude paljastamist, armastust jms. Ja selles loos seda kõike
oli. Teine maailmasõda on siin niipalju taustaks, kui ta näitab selle
manipulatsiooni ulatust, s.t mida teeb propaganda noore hingega. Omaette teema
on konkreetne tegevuspaik: kodu, mis on keskmiselt jõukamal järjel (kusjuures
seda ei toonitata, see on aimatav). Kui saabub sõda ja häda ning viletsus, siis
ei ole uhked nipsasjad ja väärikas mööbel selle saabumisel takistuseks. Kuna tegevus
jõuab välja sõjajärgsesse aega, siis avaldub ka see, kuidas jaotati Viinis võim
liitlasvägede vahel. See on vaid taust.
Kesksel kohal on ja eriliseks
teeb selle raamatu minajutustaja Johannes: noor, klammerduv, üksildane hing,
kelle soov omada, tunda, olla vajalik, kasvab üle pea ja ühel hetkel tekib
tõdemus, et kõik on üle piiri läinud. Sellele „üle piiri“ minekule aitab kaasa
muidugi sõda ja Johannese sõjas kaotatud välimus. Hingekriipiv lugu vaatab
inimhinge kõige hämaramatesse soppidesse ning paneb mõtlema selle üle, et miks
mõnikord käitutakse nii nagu käitutakse, kui võimalusi teisiti toimida oleks
küll ja küll. Hilisem kahetsus asja enam ei paranda. Ma ei saa öelda, et see raamat väga sünge oleks olnud, pigem on
teatud motiivid ja asjaolud jubedad. Kindlasti andis heledama varjundi kogu
loole juurde noore minategelasse jutustamise laad.
Mulle väga meeldis,
meeldis sedavõrd, kui omal ajal loetud Bernhard Schlinki „Ettelugeja“ ja John
Fowlesi „Liblikapüüdja“, ja seda just põhjusel, et neis kõigis on tugev narratiiv, mille ühendav lüli on kinnisidee.
Lapsed on hea rohi kõigi elu pettekujutluste purunemise
puhuks lk 147
…aeg on suurim varas: lõpuks varastab see kõik, tõe ja
vale ühteviisi lk 172
Mitte miski, mida me loominguliselt teeme, ei ole meile
endale. Seda tehakse ainult kellelegi teisele, isegi kui see teine on ainult
sinu oma peas. Lk 186
Võib olla sobiks „valede valmistaja“ inimese määratluseks
paremini kui „tööriistade valmistaja“ lk 241
Kirjastus: Varrak,
2019
279 lk