Ja mägedelt kajas vastu

Khaled Hosseini „Ja mägedelt kajas vastu“

Tõlkis: Hels Hinrikson

Kirjastus: Hea Lugu, 2013

382 lk

1952. aasta Afganistan. Abdullah elab koos oma väikese õe Pari, isa ja kasuemaga väikeses külakeses suures vaesuses. Õde-venda on üksteisele nagu kogu maailm – teineteist hoitakse ja armastatakse seni, kuni nad pereisa nõusolekul lahutatakse. Pari saadetakse peresse, kus laste saamine on välistatud, tühja kohta täitma. Elutee viib teda üha kaugemale Abdullahst ning lõpuks ka Afganistanist. Vaid üks niidiots oma maa ja perega on nagu läbi nõela silma pistmata. See niidiots toob aastakümneid hiljem juba vananeva Pari tagasi sünnimaale. Kuid elud on elatud.

„Lohejooksja“, mis oli väga loogiliselt ja kompaktselt ülesehitatud, meeldis mulle väga. Ka käesolev lugu on hea.  Imearmsalt kirjeldatakse õe ja venna kiindumust, kuid aegamisi lisanduvad teised tegelased, teised maad, uued ajad ja neid sai lõpuks liiga palju. Kuigi et jah, nende teiste tegelaste lood ka ikkagi põimuvad Afganistani ja Abdullahi ning Pariga, kuid minu jaoks just seetõttu valgus lugu liiga laiali. Teemad selles raamatus on pigem inimesekesksed. No tegelikult ju sõdagi on inimesekeskne, kuid siin jääb sõjateema pigem taustaks. Läbi aastakümnete kestev sündmustik näitab hästi ajastu ja inimeste mõttemaailma muutumist, Afaganistani muutumist erinvate mõjuriikide tuultes. Eepiline ja suur lugu, aga jah, kaks Hosseini järjest lugeda oli vist liiga suur doos ühte autorit. 

Kahtlustan, et tõde on see, et me kõik ootame ületamatute takistuste kiuste, et meiega juhtuks midagi erakordset lk 103

Lohejooksja

 

Khaled Hosseini „Lohejooksja“

Tõlkinud: Helje Heinoja

Kirjastus: Eesti Ekspress, 2008

343 lk

 

Parim tekst „Lohejooksja“ tutvustamiseks on selle tagakaane tekst:  „Lohejooksja“ on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaegadest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusutud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid, seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni jälgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest. Raamat on nii intensiivse ja ootamatu süžeega, et selle sisu täpsemalt ära jutustada ei olegi mõtet. Ja nagu raamatuski öeldakse, eurooplased ei soovi raamatu lõppu teada, Afganistanis aga peetakse oluliseks just lõpu ära jutustamist. Mina olen eurooplane.

„Lohejooksja“ oli tõeline lugemiselamus, sest raamat on niivõrd mitmetahuline, hõlmab ajalugu, traditsioone, inimsuhteid, sisemisi heitlusi. Mind puudutas väga minajutustaja hingeline segadus ja tunnete virr-varr - ei ole ju alati seletust, et miks me käitume nii nagu me seda teeme. Eriti lapsena tehtud valed otsused võivad painama jääda terveks eluks, vaid lunastus õilsa teo abil võib olla vabastaks sellest koormast. Igatahes vaatamata kõigele on raamatu minategelane Amir sümpaatne tegelane. Ka  raamatu tugev ajalooline taust oli väga haarav, mis on koos perekonna looga kandikule pandud ja tuleb kuidagi lihtsalt kätte. Õige pisut tekib ka äratundmist, sest mindi ju meiltki armeesse aega teenima ning satuti Afganistani. Ka Afganistani traditsioonid, inimeste nimed, hellitusnimed, kombestik, seegi tuleb nii mitu-ühes kujul kergelt teadmisse. Ning lõpuks need perekonnalood, saladused, valed, saatuslikud sammud, need on lihtsalt nii põnevate pöördkäikudega, etteaimamatud, nii et lugemisisu tekkis igal vabal hetkel.

Kui sa tapad mehe, siis varastad temaelu. Sa varastad ta naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse asususele. Lk 24