Thursday, November 25, 2021

Lauri Räpp: Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus

 


Lauri Räpp olevat Eesti populaarseim Instagrami luuletaja. Olen tema luuleridu sealt mõnikord lugenud ja need on meeldinud oma lihtsuses ja selguses. Raamat on nüüd pisut teisest ooperist: veidi isiklikum, sest siin on ka natuke lihtsalt tundelist ja mõtteainet pakkuvat teksti.

Üldiselt mulle meeldib tema sõnumi ja riimi lihtsus. Lugesin nad kõik pea järjest, vaid kahe õhtuga läbi ja nii järjestikku lugedes tekkis natuke déjà-vu tunne oma noorusepõlve salmikuga, kuhu olin kirjutanud armastusest, igatsusest, sõprusest jt tunnetest nõretavaid luuleridu, mõtteteri ja lookesi. Kui ma peaksin veel sellist salmikut, siis sellest raamatust oleks sinna kirjutada ümber päris palju. Kuna aga sellist salmikut mul enam ei ole, siis oli käeulatuses paber, kuhu ma ikkagi mõned read kirja panin.

Kord lootus naeratab

Siis naerab meie üle

Ja meie aina loodame

Et saame sellest üle.

 

Sa võid olla sadu erinevaid asju. Ja sa oledki. Kuid alati on keegi, kes näeb tuhandet, mida sa ei ole.

 

Kirjastus: Rahva Raamat, 2021

255 lk

Thursday, November 11, 2021

Ameerika pind

 +




Mõnikord mind hirmutavad paksud raamatud, kuid Jeanine Cummins´i  „Ameerika pind“ tutvustab end suure ja haarava loona ning muidugi tuleb see raamat minuga koju.

Mehhiko, kaasaeg, jõugud, migrandid – need on peamised selle loo märksõnad. Lydia on uuriva ajakirjanikuga  õnnelikus abielus  olev noor naine.  Paaril on poeg Luca, kelle 8 aastase taip on teravam kui pliiatsil.  Naine peab Acapulcos raamatupoodi, ja kui ühel päeval astub poodi Javier, kes on šarmantne, tark ja vaimukas, tekib Lydial temaga sõprussuhe. Lydia aga ei tea, et mees on allmaailmaliider ning kui tema mees avaldab Javierist raamatu, on tragöödia kindlustatud. Lydiast ja Lucast saavad migrandid, kes võtavad ette hullumeelse teekonna USAsse. Algab võitlus elu eest.

Haarav oli see lugu tõepoolest algusest lõpuni ning lugemises oli raske pause teha, sest süžee oli nii pingerikas ja põnev, ning ootamatud käigudki olemas. „Ameerika pind“ on hästi filmilik lugu, kuid raamatu eeliseks on palju rohkem kihte, kui ühel filmil iganes saaks olla. Üldiselt sedasorti raamatud lõpevad hästi, see tegi pisut muretumaks sellise karmi teema lugemise. Siiski teekond sinna hästini oli kõike muud kui kerge. Keda näiteks tapmise, suremise, vägistamise stseenid häirivad, neile ei soovita üldse lugeda, sest jõukude liikmed ei tee vahet naistel ja lastel ning neid kurjakuulutavaid kirjeldusi siin oli. Samas oli ka hoolimist, armastust ning halastust. Nagu ikka, igal pool on  inimesi igat masti. Ma ei tea, kas tegelikult on ka see Mehhiko kartellide värk nii hull, kuid mingi selgema pildi migrantidest, nende mineku põhjustest, teekonna raskustest, tõi see lugu küll. Eriti veel nüüd, kui taas on migrantide laine vallutamas ühte piiri. Nii et päevakohane, ja tegelikult on õudne mõelda, et keegi kusagil ei saa elada oma kodus rahus ja õnnes, et ta peab arutult põgenema ja oma elu eest kartma.

Kirjastus: Rahva Raamat, 2021

485 lk

 

 

Monday, November 8, 2021

Päikesevalvaja

 


Maja Lunde “Päikesevalvaja” näeb lihtsalt võrratu välja - Lisa Aisato joonistustesse ei ole võimalik mitte ära armuda. Igal juhul on sellel raamatul selline kutsuv kombo olemas, millele on raske vastu panna. Lasteraamatuid on minu arvates igas eas väga värskendav lugeda.

Lilli on 13 aastane tüdruk, kes mäletab päikest vaid ähmaselt. Tema praeguses maailmas on vaid vihm ja pori, vaesus ja viletus. Seda elu püüab veepeal hoida Lilli vanaisa, kes töötab kasvuhoones ja varustab inimesi köögiviljadega. Saaki tuleb küll vaid nii napilt, et küla lapsed sellest suurt kosutust ei leia, pigem lihtsalt aitab elus püsida. Lillil on kasvuhoonesse minek keelatud, kuid uudishimu tüdrukus saab võitu ja ta astub üle kasvuhoone läve. Nii satub ta nagu teise maailma.  Tüdruk teeb omalt poolt kõik, et see maailm saaks ka tema kodukohale omaks.

Ilus südamlik lugu, muinasjutt, kus hea vägi võidab kurja väe. Raamat näeb välja kena roheline ja ka sisu on hästi rohelisega, s.t loodusega kooskõlas. Minu arvates juhitakse selle loo kaudu tähelepanu kliimasoojenemisele ja arututele inimtegevuse tagajärgedele. Ma ei tea, kas lapsed sellest lugedes nii aru saavad? Võib olla peaks see olema vanemate ja laste kooslugemise raamat?! Võib olla ma alahindan lapsi. Kuid toredaid arutelusid on selle raamatu pinnalt võimalik pidada mitme kandi pealt, sest siin on mängus sõprussuhted, esimene armumine, orvuna kasvamine, headus, hoolimine, aitamine ja muidugi see looduse teema, mis saab siis, kui meie ilmastik püsib pikalt äärmuslikes oludes.

Iga illustratsioon on suurepärane täiendus tekstile. Ainuüksi nende piltide vaatamisest saab juba elamuse, sest nad näevad välja nii elusad.

Kirjastus: Rahva Raamat, 2021

199 lk

Thursday, November 4, 2021

Vaikne ookean

 


Kai Aareleid
on mul lugemissoovide listis olnud pikalt ja nüüd siis sain n.ö käe valgeks tema viimase romaaniga  „Vaikne ookean“.  Tegemist on mitme põlvkonna looga. On tütre Stella lugu, ema Emma lugu ja õige pisut ka vanaema Helene lugu. See on nagu põlvest põlve kantud naiste elu, kus korduvad ühed ja samad mustrid: suhted, kus on keegi veel mängus; südame- ja mõistusehääle vastandumine; sile argielu fassaad, mille taga on rahulolematust, kurbust, käegalöömist.

Need lood on dateeritud ja see aitab ajas kergelt orienteeruda. Mulle jäi suuresti mõistmatuks kirjutaja roll, ma lihtsalt ei saanud sellest aru, kuid muus osas olen küll positiivselt meelestatud. Sest siin oli seda tavalist elu kuidagi veidi romantilisemalt, poeetilisemalt kirjeldatud, sest nendel lugudel oli omamoodi igatsuse maik man. Samuti on siin palju tuttavlikku ja argist ning paralleelselt mõtled ka oma elule. Lisaks Leningrad, mis on minulegi natuke nostalgiline - oli tore lugeda ja ära tunda mõnda sealset kohta, kus olen viibinud.  Eraldi pluss punktid annaksin raamatu väljanägemisele, selline mõnus-kerge äralõigatud papiservadega formaat on käes hoida kuidagi eriliselt mõnus.

 

Kirjastus: Varrak, 2021

282 lk

Monday, November 1, 2021

Kodu keset aeda

 


Aleksei Turovski
on äärmiselt sümpaatne kõneleja ja olen aegamööda ka tema kirjapandud lugusid lugenud. Turovskil on sama fenomen, mis Fred Jüssil, Urmas Laansool, Hendrik Relvel, Tiit Pruulil – nad kõik on omal alal entusiastid, kes oskavad ka seda entusiasmi rahva heaks kasutada, nad ei hoia oma õhinat ja tarkust vaka all.
Raamatu autori jaoks on kodu ja aed lahutamatult seotud, kusjuures aed ei tähenda siinkohal tingimata elamut ümbritsevat roheala. Kodu ja aed on oma koosmõjus alati seotud armastuse ja vabadusega, ütleb tagakaane teave.   „Kodu keset aeda“ sisaldab ka seiku Turovski lapsepõlvest, ajast, mil ta hakkas märkama putukaid ja mutukaid. Ta oli oma Nõmme kodus nagu väike Gerald Durrell Korful. Selle raamatu iga lugu on iselaadne, erineva vaatenurgaga mõnele loomale, putukale, taimele. Mulle meeldis see mõnus jutustamise laad ja see informatiivsus, mis neist lugudest välja tuleb. Ja kirss tordil on poeg Mattiase lõppsõna, milles väljendub ka südamlik tänu heale papsile eeskujuks olemise eest.

Iga paik siin maapeal on kellegi kodu ja kellegi aed. Meil kõigil on oma aeg ja selle aja ühte imetillukest osa täitis see raamat oma parimal viisil.

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad, 2020

191 lk