Thursday, November 4, 2021

Vaikne ookean

 


Kai Aareleid
on mul lugemissoovide listis olnud pikalt ja nüüd siis sain n.ö käe valgeks tema viimase romaaniga  „Vaikne ookean“.  Tegemist on mitme põlvkonna looga. On tütre Stella lugu, ema Emma lugu ja õige pisut ka vanaema Helene lugu. See on nagu põlvest põlve kantud naiste elu, kus korduvad ühed ja samad mustrid: suhted, kus on keegi veel mängus; südame- ja mõistusehääle vastandumine; sile argielu fassaad, mille taga on rahulolematust, kurbust, käegalöömist.

Need lood on dateeritud ja see aitab ajas kergelt orienteeruda. Mulle jäi suuresti mõistmatuks kirjutaja roll, ma lihtsalt ei saanud sellest aru, kuid muus osas olen küll positiivselt meelestatud. Sest siin oli seda tavalist elu kuidagi veidi romantilisemalt, poeetilisemalt kirjeldatud, sest nendel lugudel oli omamoodi igatsuse maik man. Samuti on siin palju tuttavlikku ja argist ning paralleelselt mõtled ka oma elule. Lisaks Leningrad, mis on minulegi natuke nostalgiline - oli tore lugeda ja ära tunda mõnda sealset kohta, kus olen viibinud.  Eraldi pluss punktid annaksin raamatu väljanägemisele, selline mõnus-kerge äralõigatud papiservadega formaat on käes hoida kuidagi eriliselt mõnus.

 

Kirjastus: Varrak, 2021

282 lk

No comments:

Post a Comment