Kellele
meeldis Jonas Jonassoni „Saja aastane, kes hüppas aknast välja ja põgenes“,
selle meeldib ka Catharina Ingelman-Sundbergi „Vanaproua, kes röövis panka“,
kuigi neist viimane on siiski veidi lahjem just sooja ja südamliku huumori
poolest. Kaasahaarav ja põnev on aga sellegipoolest. Ka selles raamatus on
vanurid pandud möllama ja neid ei näidata sugugi sellises traditsioonilises
võtmes, millistena vanu inimesi tavaliselt kujutatakse (haiged, põdurad).
Selles
loos on viis vanadekodu Teemant hoolealust, kes näevad oma eksistentsi sellises
asutuses suht mõttetu ja igavana ja otsustavad saada hakkama kuriteoga, mille
eest neid premeeritaks võimalusega viibida teistsuguses hoolekandeasutuses,
nimelt vanglas. Juhuslikult satuvad nad maaliröövile ja sealt edasi hakkab
seiklusi tulema riburadapidi, üks ootamatum kui teine. Vanglasse nad küll
satuvad või õigemini ise end pakuvad, aga ega sealgi nii hea ei olnud, kui nad
eeldasid. Lisaks kõigele tuli seal hakkama saada ka teiste kurjategijatega. Lõpuks
selgub, et vanaduspäevade nautimiseks on mõistlik üldse Rootsist jalga lasta.
Päris
tõetruud need tegelased küll ei olnud. Minu ettekujutuses minnakse
hooldekodusse siis, kui ise enam endaga hakkama ei saada. Need viis ulakat
vanurit olid vägagi hakkama saajad, vast rohkemgi kui hakkama saajad. Aga no
nad tegid trenni ka enne kuritegelikule
teele asumist :D. Mulle näib, et raamatu abil püütakse murda stereotüüpseid
arvamisi vanainimestest ja naeruvääristatakse hooldekodude kokkuhoiu ja kes
teab mis hoiu poliitikat.
Parajalt
üle vindi keeratud lõbus lugemine.
Põhjalik tuvustus: