Tuesday, December 30, 2014

Vanaproua, kes röövis panka



Kellele meeldis Jonas Jonassoni „Saja aastane, kes hüppas aknast välja ja põgenes“, selle meeldib ka Catharina Ingelman-Sundbergi „Vanaproua, kes röövis panka“, kuigi neist viimane on siiski veidi lahjem just sooja ja südamliku huumori poolest. Kaasahaarav ja põnev on aga sellegipoolest. Ka selles raamatus on vanurid pandud möllama ja neid ei näidata sugugi sellises traditsioonilises võtmes, millistena vanu inimesi tavaliselt kujutatakse (haiged, põdurad). 

Selles loos on viis vanadekodu Teemant hoolealust, kes näevad oma eksistentsi sellises asutuses suht mõttetu ja igavana ja otsustavad saada hakkama kuriteoga, mille eest neid premeeritaks võimalusega viibida teistsuguses hoolekandeasutuses, nimelt vanglas. Juhuslikult satuvad nad maaliröövile ja sealt edasi hakkab seiklusi tulema riburadapidi, üks ootamatum kui teine. Vanglasse nad küll satuvad või õigemini ise end pakuvad, aga ega sealgi nii hea ei olnud, kui nad eeldasid. Lisaks kõigele tuli seal hakkama saada ka teiste kurjategijatega. Lõpuks selgub, et vanaduspäevade nautimiseks on mõistlik üldse Rootsist jalga lasta.

Päris tõetruud need tegelased küll ei olnud. Minu ettekujutuses minnakse hooldekodusse siis, kui ise enam endaga hakkama ei saada. Need viis ulakat vanurit olid vägagi hakkama saajad, vast rohkemgi kui hakkama saajad. Aga no nad tegid trenni ka  enne kuritegelikule teele asumist :D. Mulle näib, et raamatu abil püütakse murda stereotüüpseid arvamisi vanainimestest ja naeruvääristatakse hooldekodude kokkuhoiu ja kes teab mis hoiu poliitikat. 

Parajalt üle vindi keeratud lõbus lugemine.
Põhjalik tuvustus: 

Tuesday, December 16, 2014

Tatjana ja Aleksander



... on järje esimene osa raamatule „Vaskratsanik“. Selles loos on mitu liini ja tagasivaateid eludele, mis on nagu selgituseks esimestes osades loetule. Tatjana ja Aleksandri teed on lahku viinud sõda ja nõukogude tegelikkus. Tatjana on jõudnud Ameerikasse, sünnitanud poja ja kohaneb uute oludega.  Aleksander võitleb mitmel rindel: oma elu eest sõjas, juhuse eest, mis laseks tal pääseda vabasse maailma, võimaluse eest taaskohtuda Tatjanaga. Väga loodan, et kirjanik on lugeja vastu heatahtlik ja annab Tatjanale ja Aleksandrile uue võimaluse järgmises osas.

Lugemiselummus on garanteeritud.








Monday, December 15, 2014

Vaskratsanik



Valides riiulist ajaviiteromaani sarjast Paula Simonsi „Vaskratsanik“, oli mul väike eelaimdus, et järgnevad päevad pean planeerima vaid lugemiseks. See tunne osutus vägagi õigeks.

Raamatu esimene osa „Leningrad“ keskendub Tatjana ja Aleksandri tutvumise ja armastuse alguse loole. On Suure Isamaasõja esimene päev Leningradis. Inimesed on paanikas, varuvad toitu, tikke, petrooleumi. Ka Tatjana saadetakse varusid täiendama, aga muretu 17 aastase tütarlapsena ei osanud ta tekkinud segaduses orienteeruda ja limpsis pingil muretult jäätist. See vaatepilt äratab ameerika päritolu nõukogude sõduri Aleksandri tähelepanu. Algab ilus armastuse lugu, mis esimeses osas kulgeb üle kivide ja kändude. Lahendamist ootavad sõda ja suhetesasipundar.

Raamatu teine osa „Kuldne uks“ laseb osa saada Tatjana ja Aleksandri teineteise leidmisest ja kirglikust armastusest juba sõjakeerisest kauges külas. Elu tundub kui paradiisis, kuid kusagil käib sõda ja abieluõnn jääb üürikeseks. Aleksander naaseb blokaadis Leningradi, kus püütakse säilitada Elu Teed ja algab võitlus elu ja edasise vabaduse pärast. Kuldne uks terendab vaid Tatjanale, sihikindlale noorele naisele, kes suudab läbi minna tulest, veest ja vasktorudest. Tema karakterisse on pandud palju hoolivust, headust ja visadust. 

Nõukogude ajast pärit lugejaile, kes me kasvasime üles sõjafilmide ja –raamatutega, on selles raamatus väga palju nostalgiat – on sõda ja selle taustal üks ilus armastuse lugu. Väga ehedalt kirjeldatakse olukorda Leningradis, normileiva koguseid ja selle koostise muutumist, üksteise aitamist, kuid ka röövimist, petmist, kasuahnust. See oli aeg, mil surm oli igapäeva kaaslane ja üks inimene vähem tähendas teistele rohkem toitu. Karm aeg ja karm võitlus, millel oli mitu osapoolt: sakslased peale tungimas, nälg ja haigused oma sõdureid laastamas, äraandjad ja NKVD omi mehi hävitamas. 

Väga kaasahaarav lugemine, mille lummusest vabanemine võtab aega.

Wednesday, December 3, 2014

Minu Inglismaa



Kuna Ann Alari on pikaajalise Inglismaa kogemusega, olles seal nii õppinud, töötanud kui ka mägimatkamisega tegelenud, siis mahub sellesse raamatusse ikka väga palju erinevaid selle maa paiku. Oma isiklikke emotsioone autor jutustusse väga palju ei pane, aga fakte ja kirjeldusi  on raamatus piisavalt ning kõige olulisem, mis Inglismaad puudutab, ka üsna ära seletatud.

Millegipärast tekib mõne minu sarja raamatuga parem kontakt kui teisega ja alati ei ole selle kirjeldatud maa, linna või riigi külastamine põhjuseks, miks see nii on. Mulle näib, et kui raamatu autor paneb kirjutatusse rohkem oma isiklikke emotsioone, on lugemine ka nauditavam. Selles raamatus ongi vast seda tunnet just vähem ja pigem pakub äratundmisrõõmu neile, kes on ise Inglismaal käinud. 

Igatahes raamatu 293 lehekülge andsid kinnitust sellele, et Inglismaal tuleks ära käia küll!



Thursday, November 27, 2014

Minu viimane raamat ...



… on Andrus Kasemaa teine romaan ja minu esimene lähem tutvumine tema kirjutatuga. 



 
Raamatu minajutustaja on üksildane hing, kes leiab mereäärest pudeliposti Rootsi tütarlapselt Sigridilt. Mees hakkab käima rannal kujutletava Sigridiga vestlemas, räägib talle endast, oma kodust, vanematest, kooliajast, sõjaväeteenistusest ja vaimuhaiglast; kujutab ette, mis oleks siis, kui neil oleksid lapsed, lapselapsed jne. 

Selles jutustuses on tohutult palju kurbust, ängi, igatsust ja üksildust. Millegipärast on nii, et on üks inimliik, kes on ja jäävadki üksildasteks, kes ei meeldi iseendale ja kes on lükata – tõugata ka kaaslaste silmis. Ka raamatu minajutustaja oli väga üksik, ja tegemist on selle õnnetu hingega mehe mõtete, tunnete, hingevalu ja igatsuste väljaelamise ja appihüüuga. Või siiski hullumeelsusega. Kõik variandid võivad kõne alla tulla. See on väga kurb raamat, sest mitte ükski elav hing ei tahaks end iial tunda nii üksi. Samas see üksildusepall oli juba algusest peale veerema hakanud ja seda peatada oli pea võimatu. Mitte ükski tema eluetapp ei olnud kergem. Ainult unistused olid helged, on ju ainult unistustes inimene vaba, s.t unistada võib kõigest, ka kaugest ja kättesaamatust.
Mõtted ja meeleolud raamatus vaheldusid kiiresti, mis kohati näisid nagu skisofreeniline sonimine.

Väga sügav ja muljetavaldav lugemiselamus!

Kirjastus: Varrak
164 lk