Vanaproua, kes röövis panka

Kellele meeldis Jonas Jonassoni „Saja aastane, kes hüppas aknast välja ja põgenes“, selle meeldib ka Catharina Ingelman-Sundbergi „Vanaproua, kes röövis panka“, kuigi neist viimane on siiski veidi lahjem just sooja ja südamliku huumori poolest. Kaasahaarav ja põnev on aga sellegipoolest. Ka selles raamatus on vanurid pandud möllama ja neid ei näidata sugugi sellises traditsioonilises võtmes, millistena vanu inimesi tavaliselt kujutatakse (haiged, põdurad). 

Selles loos on viis vanadekodu Teemant hoolealust, kes näevad oma eksistentsi sellises asutuses suht mõttetu ja igavana ja otsustavad saada hakkama kuriteoga, mille eest neid premeeritaks võimalusega viibida teistsuguses hoolekandeasutuses, nimelt vanglas. Juhuslikult satuvad nad maaliröövile ja sealt edasi hakkab seiklusi tulema riburadapidi, üks ootamatum kui teine. Vanglasse nad küll satuvad või õigemini ise end pakuvad, aga ega sealgi nii hea ei olnud, kui nad eeldasid. Lisaks kõigele tuli seal hakkama saada ka teiste kurjategijatega. Lõpuks selgub, et vanaduspäevade nautimiseks on mõistlik üldse Rootsist jalga lasta.

Päris tõetruud need tegelased küll ei olnud. Minu ettekujutuses minnakse hooldekodusse siis, kui ise enam endaga hakkama ei saada. Need viis ulakat vanurit olid vägagi hakkama saajad, vast rohkemgi kui hakkama saajad. Aga no nad tegid trenni ka  enne kuritegelikule teele asumist :D. Mulle näib, et raamatu abil püütakse murda stereotüüpseid arvamisi vanainimestest ja naeruvääristatakse hooldekodude kokkuhoiu ja kes teab mis hoiu poliitikat. 

Parajalt üle vindi keeratud lõbus lugemine.

Põhjalik tuvustus: 

http://kultuuritarbija60.blogspot.com/2014/12/catharina-ingelman-sundberg-vanaproua.html 

http://arvamus.postimees.ee/2962405/gerontoloogiline-molluromaan-ehk-rootsi-vanglas-on-parem-kui-vanadekodus