Mees, kes nägi kõike

 

„Moodne aeg“ on selline sari, mis pakub üllatusi, ja üldiselt ei oska ennustada, kas tuleb elamust või mitte. Ja sellepärast ma aeg-ajalt end üllatada lasen.😊 Seekord siis Deborah Levy „Mees, kes nägi kõike“.

Raamatu sündmustik viib esialgu kommunistlikku Ida-Berliini. Ajaloolane Saul Adler on kutsutud sinna uurimistööd tegema tingimusel, et ta peab näitama sealset elu paremas valguses kui see tegelikult on. Mees tahab aga viia endaga kaasa foto, mil ta jäljendab biitlite Abbey Roadi ületamist. Paraku saab ta teed ületades autolt löögi.

Minu jaoks oli see üks väga segane raamat. Võimalik, et ma lihtsalt ei närinud kõike kirjaniku mõeldut läbi. Eks selle „läbinärimisega“ on nagu on, teinekord lihtsalt ei oska kirjaniku pähe pugeda. Seda enam, et selles loos on veidraid ajahüppeid, imelikke suhteid, kohati kaob reaalsuse ning unenäolise piir ning ajaline kestus on ka pikk: 1988. aastast 2016. aastani. Paremini mõistetavad olid suhted kommunistist isaga, homoseksuaalsed suhted Walteriga, suhted oma lapse emaga. Ühesõnaga, elu oli segane ning lihtsaid ja loogilisi lahendusi see eluke ei pakkunud. Lugemise teeb vast keerulisemaks seegi, et ei ole siin ka sellist konkreetset sirgjoonelist narratiivi,  millest kinni haarata. Pigem on mingid katked, millest köidad siis kokku oma arusaama. Minu hinnangul peegeldati rohkem Ida-Saksa meelsust, mitte elu-olu ning ka ühe inimhinge eneseotsinguid. Nii et veidrad olukorrad ja veidrad tegelased.

Siiski ei saa ma öelda, et ei meeldinud. Pigem üllatas.

Kirjastus: Varrak, 2022

206 lk

Koos, see on kõik

Hea, tuntud ja turvaline Anna Gavalda oli seekord minu lugemislaual - kolleeg luges ja kiitis ning tekitas isu mullegi.

Camille on andekas kunstnik, kes olude tahtel töötab  koristajana. Tüdruk on väga kõhn ja traumeeritud oma lapsepõlvest, kes nüüd igatseb sõprust, armastust. Koduks olev külm katusekorter probleemide lahendamisele kaasa ei aita. Sama maja suures korteris elab aadliperest pärit Philibert. Mees päästab Camille raskest olukorrast ning pakub talle peavarju ja sõprust. Samas korteris elab ka Franck, andekas kokk ja naistemees ning lõpuks lisandub ka Francki vanaema Paulette. Moodustub omamoodi kummaline perekond, kus pakutakse üksteisele seltsi, sõprust ning kuhu jagub lõpuks ka armastust. 

„Koos, see on kõik“ on iselaadne raamat, kus lugemisenauding langeb just erilistele dialoogidele ja värvikatele tegelaskujudele. Suuri intriige siin ei ole, on vaid suhete aeglases tempos kulgemine, kuid ilusa armastuse ootus on olemas, ning sellesuunalist ilusat lõppu ma lootsin. Ilmselt oleks happy endini jõudnud ka pisut lühemat teed pidi. Raamat on üsna paks oma mahult, kuid lihtne oli lugeda ja kohati oli kergelt naljakaski. Ütleme siis kokkuvõtteks nii, et vaimustusest ei kilju, kuid nautisin seda lugemist sellegipoolest. 

Kaltse ja linikuid ei tasu ühte kapi panna, nagu mu memm ütleb.“ […] Ma saan vaevu muna praadimisega hakkama, aga veetsin täna terve päeva köögis, ja sina kuulad tavaliselt ainult tehnot, kuid uinud nüüd Vivaldi saatel. See kaltsude ja linikute jutt on jama. Inimesi takistab koos elamast hoopis rumalus, mitte erinevused lk 222

Üks päev tahame surra ja teine päev mõistame, et oleks piisanud paar trepiastet alla minna, lambilüliti üles otsida ja olukorrale pisut valgust heita lk 325

Kirjastus: Pegasus, 2004

493 lk