Minu suurejooneline elu

 

"Minu suurejooneline elu“ on suurepärase pealkirjaga lasteraamat Jenny Jägerfeldilt. Jenny on elukutselt psühholoog. Et lapsepõlv meelest ära ei läheks, on aeg-ajalt vaja lugeda lasteraamatuid. 😊 Ja käesolev oli päris tõsine ettevõtmine, sest raamatul paksust on.

Siggel on kohe-kohe käsil kuues klass. Ema jäi töötuks ja nii kolisid nad kõik (ema ja õed) vanaema pansionaati elama. Poiss on ootusärevuses, sest uus elukoht ja uus kool tõotavad uut elu. Sigge näeb kolimises võimalust tõsta oma populaarsust, mis tähendab lootust saada võimalus oma elu paremaks muutmiseks, ja unustada kõik halb, mida ta koges vanas koolis. Siiski see plaan ei ole kergete killast, sest mõelda võid ju küll, aga iseenda sisemised hirmud on jätnud juba sügava mustri Sigge olemisse, tema enesekindlusesse. Aga plaan olla igati äge ja humoorikas sell,  on olemas, ja õnneks on olemas ka tugi kaasaegse vanaema näol. Nagu ikka, kõik plaanid nii sujuvalt ka ei õnnestu, väikesed äpardused teevad tugevamaks ning aitavad luua loole selle õige puändi.

Raamatu teema on igal ajal aktuaalne, sest neid lapsi ja ka suuri inimesi, kes vaatavad end peeglist kõõrdsilmseteks ja küürakateks, ise seda mitte olemata, meil on. Täiskasvanu vähene enesekindlus tuleneb ikka lapseeast. Selline lugu, mis sisendab optimismi ja annab lootust, et selle enesekindlusega võib kõik minna paremaks, kui sul on kõrval inimene, kes sind hea sõnaga toetab, on igati vajalik. Tegelikult vajalik kõigile, ka  neile, kellel enesekindlusega mingeid probleeme ei ole, pigem on probleem see, et pisut teistsuguseid on raske mõista.

Lugu mulle meeldis. Vanaema oli äge, aga mitte liiga ülevõlli, pigem ikkagi traditsiooniliselt turvalise ninaga memm, kellele lapselaps pisut rohkem julgeb usaldada. Populaarsuse võitmiseks võtab poiss appi kaasaegsed vahendid: instagram, reisid mööda maailma, ning pisut pettust ka, mis tuletab meelde, et tegelikult sa ei pruugi olla see, millisena sa sotsiaalmeedias välja paistad. Lugu oli südamlik, pisut naljakas, peategelane armastusväärne, teised tegelased toredad ja kõik sündmused-seiklused hoidsid ka piisavalt pinget. Siiski kaldun arvama, et lapsed, kes n.ö loevad silmadega raamatu paksust, võivad seda raamatut eirata. Aga õnneks on olemas juba ka sisse loetud järjejutu osad. Küllap annab loo kuulamine ka tõuke lugemiseks. Ning tegelikult oleks see raamat ka äge päriselt ettelugemiseks, näiteks vanaema ja lapselaps omavahel.😊

Kirjastus: Varrak, 2020

319 lk

Minu Singapur

 

Liis Lassi nimi on mulle tuttav ajast, mil ta noore neiuna aktiivselt kirjutas ajakirjale Hea Laps. Ja nüüd siis on tema sulest tekkinud ka raamat, mis mulle tõsiselt huvi pakub. Olen minagi Singapuri pinnale astunud ja seal küll vaid ühe päeva veetnud, kuid sellegipoolest on natuke kogetud riigist lugeda hoopis teine tunne. Ja ootusedki on teised: loodad kohata nähtud paiku, loodad samastuda, loodad saada enda hinnangule kinnitust.

Liisi Singapur asub üsna kõrge mätta otsas, vähemalt pealtnäha. Tal läheb hästi, ta on edukas, tal on võimalus nautida elu, mis on suuremale osale inimestest ilus unelm, ta tunneb end võõras keskkonnas koduselt. See on rahaka inimese Singapur. Siiski, oma mätta otsast ei pea ta end paremaks madalama mätta otsas istujaist (ei näita seda välja).  Seega ei ole raske ülistada maad, kus sul läheb kõik hästi. Ülivõrdes Liis Singapurist kirjutab. Kirjutab riigi korraldustest, haridussüsteemist, migratsioonist, riigi edukusest ja mis selle edukuse on tinginud. Tegelikult on ta lähenenud teemasse süvitsi ja kirjutab laias laastus kõigest, mis ühe riigi toimimise lahti seletab. Turistile oluline info on siin samuti olemas, soovitakse ju ikka teada, milline on kliima, kuhu minna, kus süüa, mida vaadata, kuidas kuhu pääseb jne..

Liis on väga hea sulejooksuga, sõnu  seab hästi ning mõtted on ka toredad. Vaatamata positiivsele üldmuljele jäi minu jaoks selles raamatus midagi puudu. Ilmselt Liisi ennast, selliseid seikasid, mis kajastaksid just tema hetki ja olemist. Päris null ju selle koha peal ei olnud, aga …. Ta jagab ka üsna mitme koha peal nõuandeid, mida Eesti võiks mõnes või teises situatsioonis teisiti teha, et saada paremaks, et olla nagu Singapur, et olla edukas. Ma ei tea, kas need nõuanded kõik asjakohased on ja eks me kõik tea kõige paremini, mida teine tegema peaks, kuid samas: miks ka mitte tuua välja oma arvamus.

Selline kahetisi tundeid tekitav raamat oli see Minu Singapur. Selge on see, et Liis ei ole kunagi kartnud üles keerutada tolmu ja tagasihoidlikkus ei ole tema trump.

Aga minu väikene jalajälg Singapuris, mis jäi peatuspaigaks Helsingi-Perth trajektooril, kirjutan ka sellest mõne rea. Kui tagasi tulles oli valida, kas hängida lennujaamas 6h või olla siis juba terve päev Singapuris, siis valisime viimase kasuks. Selle eest kiidan end siiani. Ma ei tea, kas kunagi elus üldse sellist võimalust tuleks?! Muidugi on lennujaamgi üliäge, ning päev ja rohkemgi oleks kulunud ära ka seal. Singapur võttis meid vastu niiske kuumusega, õhk oli äikese-eelselt paks ja seda oli veidi raske taluda. Võib olla ilm ei olnud kõige parem, kuid kõik muu sujus küll hästi. Singapuris oli lihtne liigelda, meie kasutasime taksoteenust nii kindluse mõttes. Külastasime kesklinna, mis on absoluutselt paras läbi kõndida ühe päeva jooksul. Seega jalutasime korraliku tiiru ümber veekogu, mis jääb Marina Bay Sandi  ja vett purskava  pooleldi merineitsi, pooleldi lõvi – Merlioni vahele. Samuti jalutasime Gardens by the Bay´l – botaanikaaias, kuhu on loodud tehis supertree'd, mille ümber kasvab ilmselt tuhandeid taimeliike, ja seda eeldusel, et nad taluvad sellist vertikaalset kasvamist. See oli väga-väga-väga ilus ja meeldejääv elamus. Külastamata ei saanud jätta Marina Bay Sandi šopingu keskust ning sõidutasime end liftiga üles MBS-i katusebaari, et siis nautida vaadet üle Singapuri. Vaade oli võimas! Linn ise oli tõesti puhas ja korras. Ohtralt lilleõisi, ja üldse oli rohelust nende kõrghoonete vahel palju. Ilmselt ei ole neil maalapikestki, mis on hooldamata. Kõik oli absoluutses ornungis. Teenindus oli sõbralik ja absoluutse võhikuna saime käidud kõik internetist väljaotsitud kohad ilma, et oleksime pidanud teed küsima või muidu ekslema. Kõik oli kuidagi loogiline ja arusaadav. Kui ma aga hakkan võrdlema meeldivust Singapur vs Perth, siis minu jaoks jääb Perth ettepoole just selle loodusesse sulandumise ja kergemini hingatava õhu poolest.

Kirjastus: Petrone Print, 2020

270 lk