Thursday, January 28, 2021

Minu suurejooneline elu

 


"Minu suurejooneline elu“ on suurepärase pealkirjaga lasteraamat Jenny Jägerfeldilt. Jenny on elukutselt psühholoog. Et lapsepõlv meelest ära ei läheks, on aeg-ajalt vaja lugeda lasteraamatuid. 😊 Ja käesolev oli päris tõsine ettevõtmine, sest raamatul paksust on.

Siggel on kohe-kohe käsil kuues klass. Ema jäi töötuks ja nii kolisid nad kõik (ema ja õed) vanaema pansionaati elama. Poiss on ootusärevuses, sest uus elukoht ja uus kool tõotavad uut elu. Sigge näeb kolimises võimalust tõsta oma populaarsust, mis tähendab lootust saada võimalus oma elu paremaks muutmiseks, ja unustada kõik halb, mida ta koges vanas koolis. Siiski see plaan ei ole kergete killast, sest mõelda võid ju küll, aga iseenda sisemised hirmud on jätnud juba sügava mustri Sigge olemisse, tema enesekindlusesse. Aga plaan olla igati äge ja humoorikas sell,  on olemas, ja õnneks on olemas ka tugi kaasaegse vanaema näol. Nagu ikka, kõik plaanid nii sujuvalt ka ei õnnestu, väikesed äpardused teevad tugevamaks ning aitavad luua loole selle õige puändi.

Raamatu teema on igal ajal aktuaalne, sest neid lapsi ja ka suuri inimesi, kes vaatavad end peeglist kõõrdsilmseteks ja küürakateks, ise seda mitte olemata, meil on. Täiskasvanu vähene enesekindlus tuleneb ikka lapseeast. Selline lugu, mis sisendab optimismi ja annab lootust, et selle enesekindlusega võib kõik minna paremaks, kui sul on kõrval inimene, kes sind hea sõnaga toetab, on igati vajalik. Tegelikult vajalik kõigile, ka  neile, kellel enesekindlusega mingeid probleeme ei ole, pigem on probleem see, et pisut teistsuguseid on raske mõista.

Lugu mulle meeldis. Vanaema oli äge, aga mitte liiga ülevõlli, pigem ikkagi traditsiooniliselt turvalise ninaga memm, kellele lapselaps pisut rohkem julgeb usaldada. Populaarsuse võitmiseks võtab poiss appi kaasaegsed vahendid: instagram, reisid mööda maailma, ning pisut pettust ka, mis tuletab meelde, et tegelikult sa ei pruugi olla see, millisena sa sotsiaalmeedias välja paistad. Lugu oli südamlik, pisut naljakas, peategelane armastusväärne, teised tegelased toredad ja kõik sündmused-seiklused hoidsid ka piisavalt pinget. Siiski kaldun arvama, et lapsed, kes n.ö loevad silmadega raamatu paksust, võivad seda raamatut eirata. Aga õnneks on olemas juba ka sisse loetud järjejutu osad. Küllap annab loo kuulamine ka tõuke lugemiseks. Ning tegelikult oleks see raamat ka äge päriselt ettelugemiseks, näiteks vanaema ja lapselaps omavahel.😊

Kirjastus: Varrak, 2020

319 lk

No comments:

Post a Comment