Monday, March 29, 2021

Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin

 


Celeste Ng „Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin“: New York Timesi menuraamat, hingekriipiv lugu ühe perekonna saladustest. Kõik need kolm, pealkiri, menuk ja saladused,  on paeluvad ja loovad tunde, et seda tahaks lugeda. Raamat viib 70-ndate Ameerikasse.

Marilyn ja James Lee ning nende kolm last – pealtnäha on kõik hästi. Kui ühel ööl jääb kadunuks pere keskmine laps Lydia, muutub kõik ja päevavalgele ujuvad nii ema kui isa soovunelmad. Nimelt soovis ema, et just Lydia peaks saama selleks arstiks, mis temal omal ajal teostamata jäi. Samas Jamesi hinges on meeles nooruse asotsiaalsus ning tema pushib tütart sotsialiseeruma, olema populaarne ja aktiivne. Seda enam, et James on Hiina juurtega ning ühiskonnas erisusi omaks hästi ei võeta. Niidirull on tõmmatud veerema juba varases lapseeas ning see sasipundar läheb aastatega üha rohkem sõlme. Pidurit ei oska keegi tõmmata enne, kui on hilja. Järvest leitakse Lydia surnukeha ja iga pereliige püüab selle olukorraga toime tulla omamoodi. See saab olema katsumus.

See lugu raputas üsna korralikult läbi ja andis ka teatud õppetunni. On ju väga uhke öelda, et minu laps on geenius, minu laps õpib viitele, võitis aineolümpiaadi, sai spordivõistlustel esikoha, esines suure auditooriumi ees, valiti välja jne. See on iga lapsevanema uhkus. Aga kas see laps siis on vähem armas, kui ta seda kõike ei ole? Me omistame saavutustele tihtipeale liiga suure tähelepanu ja armastus tuleks nagu välja teenida. Samas on suunamine vajalik, aga kust maalt see suunamine muutub maniakaalseks? Nii naine kui mees on soovidega olendid ja ega me ei soovi ju keegi, et need lapsepõlvetraumad, mis meid tabasid, saaksid osaks lastele. Seega peaks igati normaalne olema, et sa proovid neid innustada nii, et ajalugu ei korduks. Aga siingi, kust maalt see suunamine muutub lapsele koormavaks? Ja kas vanemad üldse peavad teadma, mida lapsed tahtma peavad? Tahame ju parimat, aga see parim ei pruugi sobida lapsele.

Väga psühholoogiline, mõtlemapanev, emotsionaalne raamat. Mulle meeldis, et kirjutatakse iga pere liikme tunnetest ja lõpuks on ka selge, millisel ajendil Lydia oma teo sooritas. Samuti on raamatu lõpus olemas lootusekiir allesjäänutele. Ma kohe olin mitu päeva selle lummuses ja proovin kodus oma lapse kallal vähem targutada. Minu arvates peaks seda raamatut lugema kõik lapsevanemad.

… et raamat või kleit tähendas midagi enamat kui lugemismaterjali või hilpu; et tähelepanuga käisid kaasas ootused, mis meenutasid lund, mis aina sadas ja kogunes ja sind oma raskusega lömastama hakkas lk 241

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

270 lk

Baar

 


John Grishamilt peaks olema eesti keelde tõlgitud ca 30 raamatut. Mina neist ühtegi lugenud ei olnud ja tahtsin saada selgusele, mis on selle kirjaniku fenomen, et teda niipalju loetakse.

Mark, Todd ja Zola on viimase kursuse juuratudengid. Nad on laenanud end õppimise nimel sõna otseses mõttes lõhki. Mingeid tarkuseteri ju koolist tuleb, kuid väljavaated tööturul sellise mainega koolist ei ole just kõige paremad. Kuna kooli lõpp läheneb, siis pommitavad neid ka laenuhaldurid võla tagasinõuete kirjadega. Kolm noort inimest tunnevad end lootusetus seisus - töökoht ei terenda, võlakoorem kasvab ning abi oodata kusagilt ei ole. Samas kolm pead on kolm pead ja sõpruskond otsustab hakata libaadvokaatideks. Liba-elu haarab üha enam endasse, kuid ega valel just pikad jalad ei ole ja ainult kiired jalad võivad päästa…

„Baar“ on juriidikat täis lugu, kus seaduse nüansside ja jultumuse vahel on raske piire tõmmata. Sõprussuhted – üks kõigi eest ja kõik ühe eest-, aga ka läbirääkimiste ja hämamise oskused on kesksel kohal. Süžee tundub huvitav, teema huvitav, aga millegipärast mind ei köitnud see lugu. Põnevust ju oli, aga see kuidagi hajus raamatu peale ära ja sellist hetke, mis hakkaks endaga kaasa vedama, seda ma ei kohanudki. Võib olla oli asi nendes juriidilistes terminites, või hoopis selles, et ühte ja sama asja korrutati korduvalt ja see lugu näis liiga läbinämmutatud.

Kui jagada raamatuid n.ö naistekateks ja meestekateks, siis „Baar“ on ilmselt rohkem meestekas. Ja ilmselt sobib raamat ka neile, kes otsivad ilukirjanduses juuraga seotut. Olen käinud Ülli Kastepõllu loengul „Õigus meie kirjanduses“. Tema hindas juuraga seotu õigsust iluskirjanduses ja tõi esile sellekohaseid näiteid.

Aga Grisham on nüüd loetud ja ega see päris punnitatud lugemine ka ei olnud, lihtsalt pole minu tee tass.

Kirjastus: Varrak, 2021

310 lk

Thursday, March 25, 2021

Ahvatluste aasta

 


Kokaraamatud on tavaliselt retsepti otsimiseks, kuid mõni kokaraamat on teisest erilisem ning sisaldab endas palju rohkemat. Juhuslikult jäin sirvima Sille Vadi „Ahvatluste aasta: maitsvad koogid kodusest köögist“ ja avastasin, et see on nagu juturaamat. See tähendab, et lisaks imeilusatele ahvatlevatele koogipiltidele ja retseptidele on siin ka toredad, tundelised lood-mõtted aastaaegade vaheldumisest , tuulest, päikesest, looduse rütmist. Sille küpsetab aastaringi, märkab seda, mida loodus annab ning poetab seda andi ka oma küpsetistesse. Lisaks annab loodus mõttele ja meelele ning need tunded on ta kirjutanud jaanuari, veebruari, märtsi, aprilli … kogu aasta kuudesse.  Pildid kutsuvad küpsetama ning koogiretseptid on lihtsad, ei ole vaja udupeeni koostisosi varuda, pole vaja sadat kaussi ja potsikut toiduseks teha ning mitmeid tunde köögis veeta. Igatahes, kohupiimakorbid said head ja kindlasti pean äraproovima selle legendaarse mustikasupi klimbid.

Maailma ilusaks mõelda on nii hälbus, kui valge öö ja udune päikesetõus on omast käest võtta lk 74

Kirjastus: Pegasus, 2013

159 lk

Monday, March 22, 2021

Ma naeran, et ma nutan

 



Rõõmsaid inimesi on hea vaadata, ja kui see rõõmus inimene kirjutab ka, siis seda parem. Haarasin raamatukogust kaasa Kertu Jukkumi raamatu, mille kaanel naeratab ta oma laia, säravat naeratust. Juba selle kaanepildi nägemine kutsus lugema. Ja pealkiri on kõlab samuti väga hästi.

Kertu läks teekonnale ühest küljest leinaga lõpparvet tegema ja teisalt oma sisemist tasakaalu otsima. Teekond Donastia San Sebastianist Santiago de Compostelasse  võttis aega 27 päeva. Selle ajaga läbis ta peaaegu 800 kilomeetrit. Raamat on kirjutatud mõnusas päevikuvormis, kus päevad on kõik kenasti ülestäheldatud.  Neis päevis on teel kohtud vahvaid inimesi, hirmusilusaid loodusvaateid ja enesetunde erinevate tasandite kirjeldusi. Selge on see, et kui varbad on villis, füüsiline keha väsinud, vihma kallab ja teed on ligased, siis ka kõige optimistlikum meel väsib. Seega ei varja ta ka oma sisemisi heitlusi,  kuid mitte kunagi ei näita käegalöömise meeleolu. Väga optimistliku tooniga, mõnusa feelinguga, pingevabad ja meeleolukad read kutsuvad lugema ning kaasa rändama. Sellest raamatust saab sellise positiivse energialaengu, et mine või ise ka rännakule 😃. Imelik võib ju näida, et oma sisemise tasakaalu leidmiseks või muu selguse saamiseks on vaja kusagile kõndida. Aga ilmselt on vaja inimesel aeg-ajalt ennast ületada, end proovile panna, tõestada, et ma saan hakkama, ja siis on tunne pikaks ajaks palju parem. Oluline on ju, et tunne oleks meis hea. Oli suurepärane lugemine!

 Iga inimese eesmärk peaks olema saada paremaks inimeseks. Olgu stardipositsioon milline tahes, sest pole olemas halbu lapsi, on vaid halvad olukorrad, millesse nad satuvad. lk 86

Iga kilomeeter on omaette vaatamisväärsus ja ma leian, et pole paremat viisi ühe riigiga tutvumiseks, kui see läbi matkata. Kõik need teed, kuhu autoga ei pääseks, on seda väärt. Looduse värsked lõhnad,loomad teede ääres, head ja lihtsad inimesed - kõik see kannab endas päris kohalolu. lk 86

Kirjastus: Rahva Raamat, 2020

231 lk

Sunday, March 21, 2021

Meie taluelu


 

Petrone Print on taas täitnud ühe  tühja raamatuteema nišši. Ajal mil me kaugeneme üha enam ehedast maaelust, on kõik kirjapandud lood vajalikud ja värskendavad.. „Meie taluelu“ on Epp Petrone ja Väike Myy taluelu lugu.

Olen samuti läbi ja lõhki talunaine. Sündisin ja kasvasin talus, kus olid loomad ja põllupidamine. Lehma ammumine ja lammaste määgimine oli osa tavalisest argipäevast.  Kuigi elan endiselt maal ja põllupidaminegi on täiesti olemas, siis taluloomade kasvatamisest ei tea-ei mäleta ma üldiselt enam midagi. Hakkame maalgi võõrduma päris taluelust ning ka maa-argipäev sarnaneb juba paljuski linna elule. Ilmselt ka sellepärast oli kahe naise maal hakkamasaamise ponnistustest, rõõmudest, muredest väga tore osa saada. Ka see, et selles loos oli mulle palju tuttavlikku, ei teinud seda lugemist vähem toredaks.

Nad pajatavad korda mööda: noorem esitab ka küsimusi ja vanem vastab. Mulle meeldis, et nendesse väikestesse argistesse tegemistesse ja mõtetesse oli pikitud suuremaid ja pisut poeetilisi mõtteteri. Ning nõuandedki on asjalikud nii kanakasvatajatele kui ka põllupidajatele ja hoidistajatele. Neist viimasest oli ka minul tallele panna palju selliseid teadmisi, millest ma kuulnud varem ei olnud. Näiteks kuidas keeta ilma suhkruta keedist nii, et seda ei pea purki kaanetama.

Ootan põnevusega uusi „meie“ raamatuid. Teemasid jaguks sellesse sarja minu hinnangul palju: meie käsitöötalu, meie koertetalu, meie alpakad, meie kassikasvandus jne.

Ilmselt on just kellegi personaalne kogemus ja positiivne emotsioon ning kogu hingest pühendumine nii hea kooslus, et kutsub lugema ja osa saama.

Sest olgu maailmas kui raske eales, igal juhul jäävad alles roosad pilved päikeseloojangutes, ja palju muud ilusat. Lk 37

… võta kätte, saa surnud punktist üle, ja tee lõpuni lk 203

Olen oma elus olnud suur reisija: äramineja ja tagasitulija. Mõtlen, et võib olla teen ikka sedasama, lihtsalt et selle tunde saan nüüd siinsamas, kodulähedases metsas lk 209

Suve teise poole rohimine on naabritele meeldimiseks lk 279

Kirjastus: Petrone Print, 2021

302 lk

Monday, March 15, 2021

Silmast silma Arktikaga

 


Kirjandusklubi kutsub kastist välja lugema, mis on klubi üks tore omadus. Viimane teema oli „Maailm ja mõnda“ sarjast. Pean tunnistama, et see ei ole just minu lemmik sari. Hakkasin siis katsetama ja esimeseks lugemisekatseks  valisin Chamberlini „Hobune: kuidas hobune on mõjutanud tsivilisatsioone“. See lugemine ei läinud kohe kuidagi, hobune on tore loom, kuid kogu teema käsitlus ei köitnud üldse. Uue katse tegin Naomi Uemura „Silmast silma Arktikaga“, mis tundus kuidagi personaalsema lähenemisega. Ja nii oligi.

Sellesse raamatusse on kogutud mitmed erinevad põhjapoolusele mineku katsed. Põhiosa kuulub autori enda rännakutele: esimene pool kajastab koerarakendiga matka Arktikasse ja teine retke Gröönimaa jääväljadel. Päevikuvormis kirjutatut on väga lihtne jälgida ja emotsioon loetust tekib kuidagi vahetumalt. Kujutadki elavalt ette, kuidas ta seal maadleb rüsijääga, lõikava külmaga, lahvandustega. Selline retk on kindlasti tohutu eneseületus: päevadeviisi ei ole näha kedagi, vaid suur valge väli, igal sammul on tohutult palju ohtusid ja abivägi on kaugel. Soojas toas olles ja elu mugavustega harjununa ei mõista ma sellise riskimise vajadust. Kuid lugeda oli ühe inimese, tegelikult ju väga suuri katsumusi, põnev. Iga päeva kohta kirjutab ta temperatuurid, tuule suuna ja mingil hetkel tajun, et isegi lugedes võib aru saada, millise kraadi ja tuule suuna juures on olud väga rasked ja millised lasevad pisut kergemalt hingata. Ta on palju kirjeldanud oma meeleolu, tunnistab ka väsimust ning lootusetust. Siis aga ärkab uuel hommikul ja motivatsioon on jälle olemas. Kahju oli mul koertest, sest tegelikult Naomi ütleb ka ise, et peab neid nuhtlema karmilt, kuigi süda sisemuses karjub valust koertele osaks saanud koormuse pärast.  Kindlasti oleks tänapäeval selline reis juba varustuse mõttes lihtsam kui 70ndatel.

 

Kirjastus: Olion, 1996

205 lk

Monday, March 8, 2021

Julgus luua muutust

 


Ikka on nii, et argipäeva on mõnikord vaja midagi, mis tõstaks toonust, innustaks uutele tegudele ja aitaks hoida usku. Selliseks miskiks sobib alati raamat. Ja kui see raamat kõneleb ka võimalikest eeskujudest, siis seda parem.

Signe Ventsel ja Kristi Jõeorg on kokku kogunud kolmekümne naise lood. Need naised on kõik tänasel päeval väga erinevatel positsioonidel, kuid neid ühendab üks - nad on kõik väga ettevõtlikud. Samas igal neist ei ole teekond tänasesse olnud kergete killast. Kes on kogenud madalat enesehinnangut, kes lähisuhte vägivalda,  kes majanduslikku kitsikust. Kõik tänaseks saavutatu ei ole tulnud hopsti kohale, selleks on tehtud tööd, ületatud ennast ja murtud muid takistavaid piike. Kuid seda inspireerivamad need lood ongi, sest hea tahe võidab alati. Aga peale tahte peab olema  julgust, muidu võid ju ideetasandil teha suuri tegusid, kuid päris tegudeks need ideed ei jõua iialgi.

Raamat on jaotatud n.ö kuude tsüklisse, ja neist iga juures on ka peatükk, milles peaks lugeja aktiivselt osalema, s.t antakse soovitusi, millele mõelda, kui tahad oma päevi mõjusamateks muuta. Oma mõtted peaks paberile panema, sest ka üleskirjutamine on üks päeva paremaks püüdmise vahend.

Väga hea tsitaat on raamatus välja toodud Benjamin Franklinilt Kui me hoolitseme päevad eest hästi, hoolitsevad aastad enda eest ise.

Täna ma veel ei tea, kas ma peaks midagi oma elus muutma, aga paberi ja pliiatsi otsisin välja ja ma veel tudeerin seda raamatut. Võib olla muutun nende lugude abil paremaks minaks või õpin märkama midagi sellist, mida varem ei märganud, või olen valmis osalema innukamalt milleski sellises, milles ma varem osalenud ei ole. Ma ei tea seda täna veel. Kuid kui ma midagi muud sellest raamatust kaasa ei võtagi, siis tegutsemistahe minu enda tasandil tõusis küll.

Kirjastus: Brandmoon, 2020

367 lk

Sunday, March 7, 2021

Põrgusse ja tagasi

 

 


Sellised kogemusraamatud, kus keegi räägib oma uskumatutena näivatest elukeerdkäikudest on alati väga kasulik lugeda. Kasvõi juba sellepärast, et tajuda mõnikord igavana näivat argipäevahallust positiivsemana.  Andrus Mikiver kirjutas oma valede valikutega looritatud elust raamatu.

Ebaõnne algus oli nagu ikka, lapsepõlves. Alkohol, vägivald, kodusoojuse puudumine saadab tavaliselt kuritegelikule teele astujaid. Nii oli see ka Andruse puhul. Kindlasti aitas kaasa riskialtisus ja keevaline iseloom. Väiksemad poiste tembud kasvasid üha suuremateks ja kõik valitud teed päädisid lõpuks aastatega Peruu vanglas. Oma loos näib ta üsna aus, detailidesse ei lasku, vaid laseb laias laastus oma elust osa saada. Siiski märkab ta ka kõige raskemates olukordades headust ja päästvaid õlekõrsi. Raamat on minu arvates hästi ka kirja pandud. Siin on emotsioone, sisemisi vaatlusi ning kogu seda lugu sellisel kujul on täpselt paras annus.

Arvan, et sellisest elust saaks pikemagi põneviku kirjutada, sest ilmselgelt ainest jaguks nii vangla kui ka eelnenud aastatest. Õnneks on Andrus tänaseks kannapöörde oma elus teinud. Kusjuures kirjutab ta ka sellest hetkest, mil tuli mõistmine, et vanaviisi jätkamine ei ole jätkusuutlik.

Andrus soovib oma looga tuuagi nähtavale kõik tagamaad ja kutsub üles tähele panema raskustes noori. Samuti on see lugu õpetlik kõigile, kes puutuvad oma töös kokku lastega. Kerge on hukka mõista, raskem toetada ja õigele teele suunata.

Kirjastus: Andrus Mikiver, 2021

89 lk

Thursday, March 4, 2021

Iluküla

 


Eelkõige äratas huvi selle raamatu autor, baltisakslane Käthe von Roeder-Gnadberg. Eestimaal sündinud ja kasvanud naine on kirjutanud loo, mis on tema hingeline teekond tagasi lapsepõlvemaale. Raamatu prototüüp on tänaseks hävinud Põlliküla, mõis Pakri poolsaarel. Samas lugu ei ole otseselt autobiograafiline.

Tegevus raamatus toimub kolmekümnendate teisel poolel. Seitsmeteist aastane Arina tuleb Berliinist Ilukülla, kus ta teab elavat oma vanaisa. Ta tuleb, et jääda. Paraku on suguvõsast seal alles vaid onu ja ka vana lapsehoidja Liisu. Uus perekond võtab aga tüdruku kenasti vastu ja nüüdsest jätkub elu Eestimaal. Kool, sõbrad, leitud sugulased annavad hea stardi uuele algusele. Suguvõsa tunneb Arinas ära pea paar sugupõlve tagasi elanud vaarema, kelle maal kaunistab sinist salongi. Keset uut elu sirgub noor neiu naiseks, kelle südamesse mahub lisaks keelatud armastusele ka päris armastus. Siiski ei ole Arina ainuke keskne kuju, ka teistel pereliikmetel lastakse särada, lastakse uskuda, loota ja armastada.

Millegipärast ma alustasin seda raamatut mitu korda. Miski selline, mis lugema kutsub, on selles raamatus olemas, kuid jah, midagi jäi puudu ka. Kuid ma ikkagi üritasin ja kui lugemisehoo sisse sain, siis üldiselt siiski ju sobis. Võib olla oli see story liiga uskumatu, liiga ära nämmutatud.  Küll mulle meeldis see baltiaadlike ajastu, kombed, arusaamised ja käitumine, mis ka iga põlvkonnaga oli muutumises. Nii et teatud vanaaegne maik on sellel lool man. Samas oleks sellest vanast ajastki õppida palju. Näiteks toona oli väga oluline koht palvel enne teele minekut. Selles raamatus on üldiselt kõike, on Eesti ajalugu, armastust, ärevate aegade saabumise ohtu. Kuid jah, autor ise oli kutsuvam kui lugu on välja tulnud. Kõige kummastavam oli aga minu jaoks loodus. Need ranna kirjeldused kajastusid mulle pigem mõne Austraalia ranniku kirjeldusena (kuidas hoovus tuleb ja tüdruku ära viib). Samas ei ole ma väga Paldiski ümbruse randade iseloomuga tuttav. Võib olla siis tõesti?!

Kirjastus: Eesti Raamat, 2020

363 lk

Liblikalend

 


Olen üsna balletikauge, aga raamat Age Oksast köitis mind kohe. Doris Kareva on priimabaleriini küsitlenud ja kirjutanud Agelt kuuldu toredaks raamatuks. Küsija küsib peenetundeliselt ja vastaja vastab samuti väga taktitundeliselt ja ausalt, paljastades ka veidi isikliku elu seikasid. Nii küsijast kui vastajast õhkub delikaatsust, nõtkust ja haprust ning tekst on romantiline ja õrn nagu ballett.  Mainitud on olulisemad ja enim meeldinud rollid, kuid sellega ei ole detailideni mindud ning neid rolle ja kõiki esinemisi ei ole kronoloogiliselt või muus järjestuses ja hulgal välja toodud. „Liblikalend“ on pigem vaatamise ja mõtisklemise raamat, sest suurepäraseid fotosid on palju, ning lisaks ilmestavad Age lugu mõned tundelised luuleread Doris Karevalt.

Age Oksa lugu on selles mõttes uskumatu, et eikusagilt sirgub tahtejõuline tüdruk, kes vallutab maailmalavasid. Nõrk inimene oleks vast alla andnud, sest kodu oli kaugel, nõukaaegsed tingimused kasinad ning füüsiline trenn koormav. Age ise jääb aga vastamisel väga tagasihoidlikuks ja väärikaks.  Kuid ta mainib, et tantsijale peab meeldima end tagant sundida ja et ballett on kutsumus. Tema lugu on rohkem kui lihtsalt lugu, sest ta sisendab optimismi ning hakkamasaamise tunnet.

Kirjastus: Pilgrim, 2020

192 lk