Me oleme kõik täiesti endast väljas

Sain  Karen Joy Fowleri  romaani lugemiseks Varrakult. Raamatut tutvustav lause Kuidas te tunneksite ennast, kui saaksite teada, et isa on teinud teie lapsepõlvest teadusliku eksperimendi? oli nii intrigeeriv, et lugemisvalik oli sellega otsustatud. Sellelt autorilt ma midagi varem lugenud ei ole, kuigi eesti keelde on tõlgitud ka „Jane Austeni raamatuklubi“.

Tegemist on ühe perekonna looga, kus on isa, ema ja kolm last. Kuna üheks lapseks on šimpansiplika ja isa on pühendunud teadlane, siis perekond on kõike muud kui tavaline. Ei ole ju tavapärane, et pärast oma tütre sündi adopteeritakse ka väike ahviplika. Ahvi- ja inimbeebi koos kasvamine pidi andma uut teaduslikku informatsiooni. Paraku avaldusid ahvil loomuomased instinktid ja tütarde viie aastaseks saades tuli nad lahutada. Samas kooskasvamisest oli tekkinud jäägitu kiindumus ja pealesunnitud lahkumise valu on meeles veel aastaid hiljem. Varsti pärast väikese šimpansi eraldamist, kaob pere elust ka vend.

See raamat on segu suhetest, loom(inim)katsete vajalikkusest ja ka aja tajumisest. Selgub, et olnut ei mäleta aastate möödudes kõik osalised ühte moodi. Lapse mälu selekteerib talletamist väärivaid hetki vaid valikuliselt, või mäletab asju sellisena, millistena ta soovinuks neid näha. Tagant järgi muudavad olnud asjad oma sisu, kusjuures igatsus ja ootus  aitavad sellele muutusele kaasa. Nimetatud teaduslik eksperiment mõjutas kõigi osapoolte tulevikku: ema depressioonis, isa alkoholismi küüsis, vend võitlemas loomkatsete vastu äärmuslike meetoditega ning Rosemaryst oli saanud ahviplika, kelle omandatud käitumine-kombed mõjutasid tema kõiki edasisi suhteid ja käitumisnorme.

Kogu lugu oleks võinud olla lihtne - algus, millest areneks loogilisi teid pidi keskpaik ja lõpp -  tegelikkuses oli see palju keerulisem. Olnud ajale vaadatakse tagasi juba 20ndates Rosemary pilgu läbi. Minevikku avaldatakse nagu saladust - kord räägitakse alguse lõpp ja siis lõpu keskpaik, siis keskpaiga algus ja lõpp, kuid n.ö keskpaiga keskpaik mainitakse hiljem. Samas midagi häirivat selles katkendlikkuses ei ole, pigem hoiab meeled elevil ja põnevust jagub ka peaaegu kuni lõpuni. Raamatu viimasteks peatükkideks on kogu loo olemus juba põhimõtteliselt selgunud, siin räägitakse rohkem teaduse huvides peetavate loomade ja nende õiguste eest seismisest. Suhtumist loomkatsetesse väljendab autor suhteliselt neutraalselt, ta ei anna otseseid hinnanguid, möönab vaid , et keegi ei püüagi väita, et olemas oleksid lihtsad ja ühesed vastused lk 292

Üldiselt oli „Me oleme kõik täiesti endast väljas“ nukra alatooniga raamat, seda eeldab mingil määral ka pealkiri.  Lapsed ja loomad äratavad kuidagi eriliselt kaastunnet. Väike šimpans on nii armas olevus, et tegelikkuses tahaks me teda kõik endale nunnutamiseks. Ja kui siis miski ei lähe päris nii nagu loodetud, siis ongi kurb.  Natuke skeptiline olen ka. Tundub kummaline, et  šimpansi ja lapse koos kasvamisel võttis laps omaks nii palju ahvilikku käitumist, kuigi teda ümbritsesid ju põhiliselt inimesed. Ahviga oli lugu teine, tema elas inimeste keskel ja kontakt teiste omasugustega oli olematu.

Siiski ei ole raamatus kirjeldatud sündmused arenenud tühja koha peale,  lõpus selgitab autor ka tagamaid. Selgub, et kirjutamise tarvis on töödeldud läbi palju materjali, kusjuures raamatu lõpus on päris palju viiteid olemas. Eestlase või Eesti juurtega inimese mainimine väliskirjanduses on alati üllatav, seekord on mainitud Endel Tulvingut, kes on kasutusele võtnud mõiste episoodiline mälu lk 345.

Vaatamata sellele, et minu mõttemaailma jaoks olid mõned seigad kaheldavad, oli lugemisvarana see raamat väga hea!

Iga väljaöeldud sõnaga muutuvad sinu isiklikud teadmised ühisteks teadmisteks, ja kui sa kord sellelt kaljuservalt alla hüppad, ei ole sul enam tagasiteed lk 145

Järeldamine ja eeldamine, suits ja tarretis, kummalegi neist tugevat müüri ei lao. Lk 154

Kirjastus: Varrak

367 lk

 

Minu Kennedy

Poisiliku olekuga Stig Rästa on mulle kogu selle aja, mil ta orbiidil on tiirelnud, sümpaatne olnud. Seega tema raamatu lugemine oli täiesti loogiline valik.

Tegemist on Stigi sisemusest tuleva looga, kus ta räägib ausalt oma elu valud ja võlud ära. Tunnistab oma pahateod, viltuvedamised, ebaõnnestumised üles ja toob välja ka õnnestumised, vedamised, sihikindla töö. Kusjuures räägib nii oma perest, lapsepõlvest, teda tabanud haigustest, ohtlikust  elupõletamisest kui ka eurovisioonist ja lõpuks palverännaku teekonnastki. Stig tunnistab, et talle meeldib minevikus urgitseda ja eks see lugu ongi mineviku paljastus.

Iseenesest see lugemine oli nii eriline, nagu ühe inimese elukäik olla saab. Kuigi jah, Stigi näol on tegemist keskmisest oluliselt andekama inimesega. Ilmselgelt ka keskmisest julgema inimesega, sest kes meist ikka oma valesid valikuid ja samme nii väga avalikkusele nähtavale tahaks tuua. Aga tore oli, et ta seda tegi, sest kirja on pandud päris huvitavaid mõtteid ja omanäolisi tähelepanekuid elust ja eksistentsist üldse. Paljudest seikadest kostub kerge eneseiroonia „no kuidas küll mina sellistesse olukordadesse olen sattunud“.  Nagu ta oma raamatus ütles, ei propageeri ta mitte midagi. 

Lihtne, vahetu, siiras lugemine!!!

Planeetise mõõte ja universumi suurust mängu tuues oleme nii tohutult väikesed, et meid ei märka mitte keegi. Meie elu on sekund aastas, aga tähtust oleme täis küll ja veel lk 194

Ma ei läinud palverännakule otsima jumalat ega ka usku ja kahjuks veendusingi järjest rohkem, et planeet Maa ja meie sellel oleme üks suvaline juhus ja asjade kokkulangemine. Täiesti kogemata ilma mingisuguse sekkumiseta sattusime me Päikesele liiga lähedale, et siin areneks miljardite aastate jooksul esilagu primitiivne elu ja seejärel juba meie, inimesed. Usk sureb aga viimasena ja ma loodan, et midagi on veel lisaks, sest muidu on see ikka täielik raiskamine. Lk 199

 http://maemaailm.blogspot.com.ee/2016/01/minu-kennedy-stig-rasta.html 

http://rohelisemrohi.blogspot.com.ee/2016/03/stig-rasta-minu-kennedy-aus-rannakulugu.html

http://lifeaccordingtob.com/stig-rasta-minu-kennedy/ 

Kurjus

Teadmine, et Jan Guillou Kurjus on väärt lugemine, tiksus mul kuklas juba mõnda aega, aga lugemiseni ei olnud kuidagi jõudnud. Kui leidsin lapse kohustusliku kirjanduse nimekirjast ka Kurjuse, siis otsustasin, et nüüd on aeg. Tegemist on noorsoole mõeldud romaaniga, mille tegevus raamatus toimub viiekümnendate lõpul Rootsimaal.

14 aastase Eriku peres on ema, isa ja väikevend. Kõik vast olekski tavaline, kui tema vägivallatsejast isa ei armastaks teda süsteemselt peksta. Vägivald sünnitab vägivalda ja Erik on koolis kamba, mis samuti põhineb vägitegudel, liider. Vaatamata sellele, et poiss on andekas nii spordis kui õppimises, viib käitumisreeglite eiramine ja vastuhakk tema koolist välja viskamiseni. Kuid Erikul on olemas unistused, unistused mis nõuavad haridust. Edasine koolitee viib eripärasesse poisslaste internaatkooli, kus toimivad omad seadused: kasvatamine ja karistamine on vanemate õpilaste rida, õpetajate rida on vaid oma ainet edastada,  kõigesse muusse ei sekkuta. Õpilaste leeris on oma raudsed reeglid, mis nõuavad allumist ja enda maha surumist. Erik aga ei ole alluja tüüp ja rõhuv koolikord vallandab vägivallaahela, millest üle on raske saada…

„Kurjus“ on üdini kurjusest läbiimbunud raamat. Koduvägivald omab siin hoopis teisi mõõtmeid: pigem on tegemist psühhopaadist sadisti süsteemse eneserahuldamisega, ja kooli puhul on tegemist seadustatud alandava süsteemiga, mis on täis vägivalda. Ainsad helged noodid on Eriku sõprus Pierre´ga ja püüe leida spordis positiivset jõudu, et siis spordi kaudu vennastuda või võita soovitud positsioon. Paraku ei antud ka spordis lõpuks Erikule võimalust.

Erikut kujutatakse tugeva tahtejõuga ja sihikindla poisina, kes uues koolis väljaviskamise kartuses proovib siiski vägivalda vältida. Taktikaks saab psühholoogiline üleolek. Kui mulle esialgu tundus Eriku kuju natuke liiga kaine ja kalkuleeriv oma vanuse kohta, siis samas ma ju ei tea, võib olla peksuga koos kasvamine muudabki vastupidavamaks, tahtejõulisemaks, külmaverelisemaks – tuleb ju peks, millest pole pääsu, ära kannatada. Õudust tekitas psühholoogiline ettevalmistus peksu talumiseks, kuidas Erik end häälestas valu taluma - kõik võimalused olid ise endaga läbi arutatud.

Kas kurjus pesitseb ajus või kasvatab kurjust kurjus? Kurjus sünnitab külmaverelisust.  Kurjus pole rumal. Erik arvab, et viimane, kelle peab ta sodiks taguma, on isa. Samas jääb õhku mõte, kas sellega ta siiski piirdub???

Raamat on kooli valikkirjanduse hulgas. Nüüd raamatu lõppedes, ei oskagi öelda, kuidas mõjub see teismelistele lugejatele. Võib olla leiab mõni, et naksakud on hea idee? Samas on siin arutleda rohkem kui veel. Kui mõelda, et kas reaalselt saavad sellised asjad olemas olla, siis vist ikka saavad. Inimkäitumisel on olemas nii positiivne kui ka negatiivne poolus.

Tegelikult oli see õudne raamat, liiga õudne, kuid vaatamata jubedust tekitavale sisule meeldis  mulle see raamat väga. Imelik, et  need kaks – jube ja meeldiv – eksisteerivad üheskoos. Nii et kui sa talud üsna üksikasjalikku peksu kirjeldust (lendavad verepritsmed ja purunevad luud), siis  soovitan küll lugeda - haaravus ja põnevus on tagatud.

Kirjastus: Avita
271 lk