Dora, Dora

Seekord viisid raamaturajad mind taas sõjateemale ja lugesin Heidi Köngäsi viiendat, kuid esimest eesti keelde tõlgitud romaani „Dora, Dora“. Raamat valiti Soome olulisema kirjandusauhinna Finlandia nominendiks.

„Dora, Dora“ sündmustik toimub 1943. aasta talvel, Lapimaal. Saksamaa relvastusminister ja peaarhitekt Albert Speer sõidab Soome, et külastada Jäämere ääres asuvat kõige põhjapoolsemat Petsamo sõjaväebaasi ja niklikaevandust. Reisikaaslasteks on omapärane seltskond: mustkunstnik, isiklik sekretär, viiulikunstnik ja soomlasest tõlk. Speer on olnud siiani Hitleri suur soosik, kuid viimasel ajal on hr Führer teda eiranud, ning Speer on murelik. Põhja-Soome niklivarud võiksid loodetavasti Hilteri meeleolu ja Speeri endise staatuse taastada. Teekond on pikk ja kliimaolud harjumatult karmid ning ühte seltskonda sattunud erinevate ülesannetega inimesed peavad hakkama saama ka üksteisega.

Kirjanik on andnud igale kaaskondlasele oma hääle ehk siis kõnelevadki kõik teel olijad – Speer ja tema saatjad. Pikk teekond laseb mõlgutada omi mõtteid. Ja mõelda on igal neist küllaga. Kõigil on minevik ja hetke roll ning teel olemine paneb nii mõnegi jaoks sõda pisut teises valguses nägema. Kuid siiski tahab neist igaüks pääseda nii puhta ja puutumatuna kui võimalik, täites oma ülesannet selle sisusse sügavalt süüvimata.  Mõni neist küll taipab, et vangilaagrid, inimestelt väärikuse võtmine ei ole õige, kuid oma enese heaolu on kõrgemal ja lisaks võib ju kergendatult ohata: see seal ei ole mina. Fanatism sünnitab fanatismi ning vaigistab kõik kaasatundmise ja tegelikkuse hindamise alged. Hitler kõrvaldas häbi meie elust, ta näitas meile kätte terve, tõelise viisi olemas olla. Kõiki vajati, meid kõiki, kelle soontes voolas puhas aaria veri lk 143-144. Hitler tõstis meid meie eneste silmis, ta pani meid uskuma, et oleme teistest ülemal, teatud härrasrahvas lk 152.

Kirjanik on teinud ära suure töö, uurinud tausta ja on osanud pugeda nii Speeri kui Hitleri pähe. Ise on autor öelnud, et tegelik on vaid Speeri tegelaskuju ja tõeline on ka Lapimaa külastamise fakt. Siiski ei näi siin miski olevat väljamõeldis. Kes  Lapimaad on külastanud, neile on tuttavad kohanimed, loodusekirjeldused ja olustik.  Kuigi see raamat on Speerist, siis sama palju on see raamat ka Soome osast Teises maailmasõjas. Kirjelduste kaudu tuleb esile, kuidas mõjutas ja puudutas otseselt pidamata sõda kõige tavalisemaid inimesi, kes olid sunnitud siiski kokku puutuma loomastunud sõduritega, nägema sõjavangide väärikuse võtmist, taluma puudust ja  ebainimlikkust.

Sisult oli „Dora, Dora“ õudne raamat, sest kõik sõjakoledused ja sõjaroimari mõttemustrid joonistusid siin selgelt välja. Kaasaarvatud arvamine, et vangid on ise oma saatuses süüdi. Sellegipoolest on raamat väga kergelt loetav, hästi komponeeritud ning jäägitult haarav. Tekst on lausa lummav, mõttekäigud huvitavad ja kaunilt poeetilised, nii et elasin mitmed päevad pärast lugemist selle raamatu mõjuväljas ning lugesin ja uurisin veel lisaks Albert Speeri kohta.

Kui mõelda, et raamat oli ilus ja õudne ühteaegu, siis minu jaoks jäi peale teksti ilu ja lugemisest saadud elamus, kuid väga õrnatundelistele ja neile kellele sõjaromaanid ei meeldi, ei soovitaks.

Ega siin maailmas paljust muust ei räägita kui armastusest ja tapmisest, neist kahest. Eluga välja tuled vaid ühest, või peaks ütlema, et surra võib mõlemasse lk 28.

Ta on siid, samet ja rihmadega kingad, ja ma võtaks ta omaks, kui oleks võimu nagu on vaim (…) lk 168

Kirjastus: Varrak

279 lk

Lugemise väljakutse 12. teema: raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel. 

Veel on lugenud:

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2015/06/11/heidi-kongas-dora-dora/ 

http://palamuserk.blogspot.com.ee/2015/03/nadala-raamat-heidi-kongas-dora-dora.html

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/hitleri-marionetid-teel-lapimaale-ja-iseendasse/ 

Imeliste sündmuste aasta

Sarah Winmani esimest romaani „Kui jumal oli jänes“ lugesin aastaid tagasi ja mälestused loetust on head, seega tundus õige lugeda läbi ka tema teine - „Imeliste sündmuste aasta“ .

Raamatu sündmustik viib aastasse 1947, sõda on möödas, kuid haavad möödunust on veel värsked. 90-aastane Marvellous elab oma Vankris ja ootab – ei oota surma, vaid midagi seletamatut, mida sisemine eelaimdus temas tekitanud on. Freddy Drake on noor sõdur, kelle valduses on sureva, peaaegu tundmatu võitluskaaslase kiri, mille too palus viia Cornwallis elavale isale. Freddy teekond kirja adressaadini on aga vaevaline ning pärast mõningaid üleelamisi satub ta rannale, Marvellouse ukse ette, kust naine ta üles korjab ning oma hoole alla võtab. Algab ebatavaline sõprus. Need kaks: vana naine ja noor mees, on üksteisele vajalikud. Lõpuks selgub, et nad on lähedasemad, kui oleks eales osanud arvata.

Nagu ikka, eakas vaatab möödunud elule tagasi, noor vaataks pigem edasi, kuid temagi elus on traagikat olnud küllaga, nii et mineviku mälupildid elavduvad temaski. Seega siseneb kummagi tegelase lugudesse veel teisigi tegelasi, selliseid tugevaid mõjutajaid, saatuse kujundajaid. Marvellous kõneleb elukogenuna oma minevikust rahulikult ja olnut nentivalt, Freddy on alati valmis teda kuulama ning naine valmis tundma heameelt, et teda kuulati.

„Imeliste sündmuste aasta“ on raamat ebatavalisest, peaaegu isetust sõprusest, õigemini sellest ainsast õlekõrrest, millest kinni haarata, kui kedagi teist ei ole silmapiiril, või on see silmapiir sügavalt seotud vaid minevikuga. Ning lisaks ka sellest, et me ei pruugi üksteisele olla need, kes me arvame end olevat, ka siis kui me usume unistavat ühtemoodi. Ja kõige rohkem vast ootusest, usust ja lootusest, et kõik saab korda ja homme on parem kui varem. /Marvellous oskab imehästi oodata heade asjade saabumist oma ellu lk 11/ Nii et kes põnevust otsib, siis siit seda ei leia, pigem vaadatakse elule tagasi ja kulgetakse ajas.

Minu jaoks oli see raske raamat, eriti algus, millega mõte sugugi ei haakinud. Edasi läks küll paremaks. Siiski kogu loodud olustik: palju vett, väga vana naine, sõjast räsitud mees, mineviku taak, lõid sünge üldpildi. Kuigi vana naine oli pigem õnnelik naine ning meeski meelestatud pigem lootustandvalt. Raskesti haaratavaks muutis loetu ka kirjapilt - dialoogid lahustusid teksti ära ning tegelaste mõttekäigud kohati segunesid, nii et keeruline oli jälgida, kes parasjagu mõtleb. Igast mõttekäigust ei saanud ma ilmselt ka aru ning minu arvates kadus lugu ise omapäraste mõttekäikude vahele ära.  

Samas kirjeldused on kaunilt poeetilised,  etteaimamatud ja filosoofilised. Nii et  igatsus, ilu ja ka spirituaalsus olid raamatus olemas. Oluline osa selles loos oli kindlasti jõel, merel: vesi annab ja võtab, vesi kannab mälestusi, vesi peidab ja varjab, aitab elada.

Raamatu sain lugemiseks ja arutlemiseks kirjastuselt Varrak.

Mõned silmajäänud mõttekäigud:

Ma olen elus kolm korda armastanud. Mõtlesin, et sellest piisab, kuid tagasi mõeldes arvan, et küllap oleks rohkemalegi ruumi jätkunud. Ma olen näinud, kuidas elu venib nagu üsk, et armastust ära mahutada lk 163.

Häbi jääb ikka häbiks, ükskõik kui palju lõhnaõli sellele peale pritsid. Lk 77

(…) armastus on nagu pärm, mis vajab kerkimiseks aega. (…) armastus on nagu meri, ilus ja ohtlik küll, kuid ta ihkas seda tundma õppida lk 262

Lugemise väljakutse 3. teema: Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.

317 lk

Hiir püksis

„Hiir püksis“ on teine raamat loomalugude sarjast ja selles jutustab Epp Petrone, millised on olnud tema kokkupuuted erinevate loomadega. Maalapsena kasvanud Eppu ei kasvatatud vati sees. Nii oli ta kursis „merekooliga“, teadis kukesupi koostist ning oli näinud, kuidas verest vorsti tehakse. Seega tuli väga palju elutarkust kaasavaraks just lapsepõlvest ja läbi kogemuste loomadega. Minu lemmik lugu oli muidugi hiirest, kes Epule peaaegu püksi sattus. Nii et nalja saab ka lisaks tõsiasjale, et loomad on ajutised kaaslased inimese elus ning tahes tahtmata tuleb leppida nende kaotusega. Kõik lood on paraja pikkusega ja väga mõnusad õhtuseks lugemiseks, sama lõõgastavad ja mõnusad kui kutsu kallistamine või kiisu paitamine. Õpetlikud ka.

See loomalugude sari on ütlemata mõnus sari: sobib lugemiseks igas eas ning elavdab mälus ka enda lapsepõlves olnud kokkupuuteid erinevate loomadega. Muidugi juhul, kui oled loomaarmastaja. Kui Kertu Soansi loomalugusid lugedes meenusid mul koer Palli, kiisu Miitsi ja punane kana, siis seekord tulid meelde lood sellest, kuidas ma küla(võõra) bokseriga lehmakarjas käisin ning miks ma kukkesid kartma hakkasin. Kusjuures see bokser oli väga hea karjaajaja, kuid väike hirm oli mul tema ees ka, olin ju kuulnud, et sellel koeratõul lähevad hammustades lõuad krampi ning lahti ta enam ei lase.

Igatahes ootan järgmisi loomalugusid, sest mulle tundub, et ega need loodki lahti ei lase, pigem tekitavad heas mõttes sõltuvust.

 Kirjastus: Petrone Print

142 lk